Minu vannitoas elab üks pruun ämblik, kellesse ma olen millegipärast veidralt kiindunud.
Ma pakun, et sellepärast, et kui ma vannituba külastan, näen ma teda iga kord xD. Mõtlesin talle ükspäev nime panna. Panin. Ämbliku nimi on Frank.
Ja noh, siis tundsin ma end kui Harry Potter, kes trepialuses panipaigas ämblikega sõbrustas. Seda lahedam ma olen, eks xD.
Aga Frank on nii tore, iga kord, kui ma liigutan, ja ta enda kootud kookonisarnasest võrgust paar sammu välja on astunud, keerab ta ennast kiiresti ümber, jookseb võrku tagasi, keerab seal ennast jälle ümber, sätib jalad paika ning istub siis niisama edasi.
<3 laav.
Frank aga ei tähenda, et ma järsku ämblikke ei karda. Sest liikvel on ka suured ja paksud isendid, kes hüppavad, lendavad, ujuvad ja sihivad inimesi oma lasersilmadega.
See on üks suurepärane näide ühest tavalisest ämblikust:
http://www.youtube.com/watch?v=bRV4d9LCawU
Sellele lisaks.
Minu lapsepõlv tuli lainena tagasi, kui omandasin hooaja Mootorratturhiiri Marsilt.
Ma olin ikka äärmiselt tilluke, kui neid vaatasin. Ja ometigi oli mul selge eelistus, milline hiir mu lemmik oli :D. Throttle, keda minu lapsekuulmine identifitseeris Troglina.
Ja huvitaval kombel sarnaneb Trogli (ma ei kasuta Throttle'it, sest ta on ~*kogu*~ mu eluaja olnud Trogli. F*ck da police) absoluutselt kõikide minu lemmik-meessoost-tegelastega, keda ma iialgi fännanud olen xD.
Vikerkaar, kutsikad, ükssarvikud...
**
Igapäevastest asjadest rääkides.. mulle koitis, et kooliga ja kõigi igapäevamuredega kipub meelest ära minema kõik see, millest unistasin.
Süüdistan selles ainult kooli. Jah, mis ta siis tuleb minu hoovi peale kaklema.. Tegelikult on asi selles, et nende kontrolltööde jm kodutöödega ei ole absoluutselt aega, et näiteks lugeda midagi, mis oleks ilukirjanduslik, kus oleksid ilukirjanduslikult kirjeldavad laused, komakohtadega! Ja mitte ainult nii, et fakt ajab fakti taga.
Ses mõttes, et kogu kujutlusvõime lihtsalt kärbub iga kuiva õpikuga. Ei maksa valesti aru saada - see, mida ma loen, on huvitav ja ma tahan teada, kuidas seedekulgla töötab(ausalt.), aga vahete-vahel tahaks lugeda lauseid, millel aju puhkab. Mis loovad mulle pähe pildi, mitte funktsiooni. Mis lubavad mul maailmu ja tundeid ette kujutada, mitte kinnistada mingi süsteemi toimivuse järjekorda.
ITS SRS BSNSS.
Ma ei ole isegi tahtnud kõige selle keskel midagi joonistada. Mis on minupuhul imelik.
Ükskord ma üritasin taaselustada meelelahutslikku lugemist(aka tavalised raamatud, mitte õpikud), aga sellest ei tulnud midagi välja, kuna mulle tundus, nagu ma rööviksin aega. Nagu ma petaksin raamatut, et ma loen teda, kui tegelikult ma mõtlen ainult õpikutest ja tean, et ilmselt ma ei loe seda raamatut elusees lõpuni. Sest ma ei saa, kuna mul ei ole aega.
My literary life is a lie.
Niisiis ma loobusin, kuna ma keeldun petmast seda, mis mulle kõige kallim vara - raamatuid.
Ja raamatud ei ole ka ainuke asi, millest ma olen pidanud loobuma.
Muud unistused ka. Näiteks see, et ma tahan endiselt osata soravalt soome keelt.
Ja ma tahaksin lõpetada oma heebrea-, rootsi-, portugali-, lakota indiaanlaste-, islandi- ja norra keele õpingud. Ma olen kõikidega alustanud, kuhugi jõundud ja siis pooleli jätnud, sest ma olen tobe.
Lisaks on mu suur unistus sõita Alaskale. Unistus just, sest sõita sinna eriti ei saa, peab lendama. Lennata aga nagu eriti ei tahaks :P. See selleks, point on selge. Alaskale, Svalbardi, Islandile ja Ivalosse tahan minna. Mõnesse kohta pikemaks ajaks, näiteks tööle või õppima.
Ega ma's niisama PÕHJATAR ei ole :D.
Kuigi raudselt on kõik eeltoodu see, millest ma mõtlen kahetsusega oma surivoodil, kugu ma olen jõudnud peale seda, kui olen kohusetundlikult lõpetanud kooli, tööle asunud ja pensionile jäänud.
Küll on hea, et ma ikka realist olen. Ja kui see mul meelest ära läheb, siis optimist.
Ma lugesin 9gagist, et "mis siis, kui ekstravagantsete inimeste sisemuses on laps, kes ellu jäi?".
Sügav.
