Smee

Nii. Vahepeal olen saabunud tagasi Eestisse ja olen kindlalt Tartus. Kindlalt sellepärast, et peale Walesist tagasitulekut käis peast läbi mõte, et mis siis, kui jääks hoopis Tallinna? See on Soomele lähemal kui Tartu xD. Pealegi näeks ma siis telekast YLE kanaleid ja kuuleks vanalinnas (purjus) soomlaste kõnet. Ilus. Aga õnneks meenusid mulle mu sõbrad ja põlise tartlasena kisuks mind siit väiksest armsast puumajadega linnast ära vaid mingi füüsiline loodusjõud. Vähemalt aasta otsa, kuni ma otsustan, kas veeta kõrgkoolis pisut aega vahetusena kusagil Soome sisemaal.

Jaanuari lõpust alates olen ma teinud päris palju aega mitte midagi, saanud üheks parimaks noorteadlaseks, käinud Kuopios metalfestil, saanud kaitseliitlaseks ja astunud sisse meditsiinikooli. See nõuab vist, et ma hakkaksin tõsisemaks ja vastutustundlikumaks inimeseks kui enne. Ma luban, et ma mõtlen selle peale.

Suve tähtsündmus oli ikkagi Kuopiorock. Täpselt nagu kaks aastat tagasigi, valdas mind seal kohal olles ja peale selle lõppu täielik rahutunne. Selline rahutunne, mis tuleb pärast ülivõimsat positiivset emotsiooni. Vaieldamatult kõige parema elamuse sain ma sealt Mokomat kuulates. Kui ikka seista esireas, süda peksmas loo taktis ning inimesed sind igast küljest muljumas, siis läheb inimene vahest tagasi oma primitiivse olemuse juurde ja tunneb neid esmaseid ja kõige lihtsamaid emotsioone ilma mingisuguse vahelesegamiseta. Avaldub ellujäämisinstinkt, mis adrenaliini koosmõjul võimendab igat tunnet, mis südamesse jõuab. Ja sellepärast ma peaaegu minestasingi ära, kui mängiti Sydänjuurte refrääni. See võimsus ja ürgsus(mis tulenes laulu sõnadest) justkui kajas kogu maailmas nagu maailmalõpp, mis on suur ja mille eest põgenda ei saa, mida sa lihtsalt pead vastu võtma. Tegelikult ma päris ei minestanud, lihtsalt kananahk tuli peale ning aju ja süda tahtsid heast meelest ja võimsusest plahvatada.





Uuh, selle uuesti läbielamine ajas janutama. Õnneks on mul vett ja pulgakommi.

Festil olid veel Korpiklaani ja Stam1na ning Metsatöll, kelle pärast ma sinna läksin. Mina ja Markus nägime mingihetk Korpiklaani bändimehi, Cane'i, Juhot ja Jarkkot, kellega me juttu ajama läksime. Õigemini ajas juttu Markus, mina oli liiga hämmastunud ja peaaegu deliiriumis, et ma sinna sattusin.







Good times, good times.

Ma vist ei maininud, aga kõige suurem austus ja lugupidamine minu poolt kuulub Muru Eskimo jäätisele, mille ma sealt avastasin. See ei olegi maamuna pealt otsa lõppenud! See lihtsalt eksisteerib kusagil mujal.. nagu ka Herhsey's.. Tekib tunne, et ei tohi lasta ühelgi heal asjal endale piisavalt meeldida lasta, sest see võetakse ära. See võetakse alati ära. Nii et Geisha ja Milka – te ei meeldi mulle enam, ma lihtsalt talun teid vahest.



Aga siinkohal ma lõpetan, sest leian, et tehtud on piisavalt update'imist, minukohta. Kui peaks juhtuma veel midagi kosmilist, siis panen kirja.

I still love all of you, you included.

T 12. jaanuar.

Eelmine nädalavahetus käisime Selinaga Gloucesteris(Ei ole 'gläutster', 'gloster' on hoopis).

Põhjus, miks me sinna läksime oli selles, et seal on katedraal, milles filmiti Sigatüüka koridor, mis Gryffindori torni viib.



Vot siia koridori kihutas Snape Draco Slughorni peolt, et talle mõistus pähe tuua.


Siin seisis Harry kuuendas osas, peale Slughorni pidu, kui ta Dracot ja Snape'i pealt kuulas.




Väga mõnus reis oli.

Täna olin tööl ja jutustasin Francise ja Brianiga. Kui nad teada said, et homme on mu viimane tööpäev, siis nad olid küll rabatud. Brian hakkas mind juba igatsema ja Frank ütles kah, et ta on nii harjunud, et ma seal olen. Ja siis tõi Atlase välja ning hakkas mulle Eesti kohta fakte ette lugema, teeseldes, et ise teab neid. Ja siis küsis igast' küsimusi. Ta on geoloog ja oli väga huvitatud.

Neljapäeva pärastlõuna on tegelt kõige viimasem tööpäev, sest drop-inis on jooga ja see oli päris naljakas eelmine kord, kui Shane seal kommenteeris. Peale seda võtsin nädal aega vabaks ja puhkan. Lähen mägesid avastama, arvatavasti.

Mingi paar nädalat tagasi oli siin telekast film: "An Englishman Who Went Up A Hill And Came Down A Mountain." See oli Hugh Grantiga film kahest maamõõtjast. Või mäemõõtjast. Nad kandsid Suurbrtiannia mägesid kaardile ja otsustasid, kas tegu on mäe või künkaga. Ja siis siinsamas Nantgarws oli welshmanite suur uhkus - kõrge mägi, mida nad tahtsid ära mõõta, et leida kinnitust, et tegu on tõesti mäe, mitte künkaga. Ja Grant ja tema kaaslane siis mõõtsid ja tuli välja, et 20 jalga jäi mäekriteeriumist puudu. Ja siis kõik kohalikud hakkasid mäkke liiva tassima. Seni, kuni saavutati soovitud kõrgus(vahepeal suri paavst ära, kes sellele kõ´igest hingest kaasa aitas ja ta maeti sinna liivahunnikusse, et seda veel kõrgemaks saada). Ja siis loeti see küngas mäeks. See oli tõestisündinud lugu. Aga nüüd mingiaeg mõõdeti see üle ja kaks jalga jäi "mäest" puudu. Sellepeale tulid uusti kohalikud ja tõid sinna liiva xD. Nii armas film oli tegelikult. Ma kavatsen minna selle mäe otsa.

R 1. jaanuar.

Üleeile sain Madleenilt, Marilt, Ewalt, Kadrilt, Frixilt, Tiinalt ja Anna Liisalt paki! You guys =D... Ja enne, kui see tuli, ma just mõtlesin kõigist šokolaadidest, mis ma ära söönud olen ja mida ma nüüd tahaks. Ja siis tadaa – must leib ja šokolaadid. Aga pildid olid eriti liigutavad^^.

Aga eile. Eile läksin ma Martini, Hartie, Julieni ja Johannesega linnapeale uut aastat vastu võtma.
Taksos tegi Julien oma nalju ja ma lubasin temaga umbes kolmandat korda abielluda. Me läksime kesklinnas maha ja nägime mingit vabaõhuüritust. Oli lava ja mingi punt oli peal, kel oli veider riietus(laulja oli üleni punases kombinesoonis või milleski) ja kes esitas Rolling Stones'i laule. Rolling Stones from ASDA xD.



Kõrvalejääva maja peal jooksis 2009 ringi. Poistel oli külm ja nad rüüpasid õlut. Kui ma koguaeg kikivarvul lavale vaatama küünitasin, pakkus Julien, kellele ma ulatun õlani, et ta võtab mu õlgadele. Ta käis muudkui peale, kuni taipas, et mul on seelik seljas, mispeale ta naerma ja punastama hakkas xD.

Siis hakkas countdown pihta. Terve Cardiffi kesklinn kajas inimeste hüüetest: eight.. seven.. six.. five.. four.. THREE.. TWO.. ONE.. WHOOOOOOOO !! xD Nii vahva. Ja number maja seinal muutus 2010-ks.

Seejärel läksime me klubi otsima, kuhu minna. Käisime kolmes, enne kui ühte sisse läksime. Sissepääsu hinnad olid jubedad. Kümme naela igalpool. Aga Live lounge, kuhu me kõigepealt vaatasime, osutus siiski kõige etemaks. Tegime mõned joogid ja läksime allkorrusele, kus põhiline tantsimine käis. Aga seal oli liiga kitsas, nii et me tulime üles tagasi. Julien ja Hartie olid oma jookidest kenasti läbi ligunenud.

Varsti pidi Julien koju tagasi minema, sest ta tahtis järgmine päev töötada. Kui ta alla läks, läksin ma ka, sest üleval ei olnud mingit tegevust. Aga ma jooksin kohe sinna tagasi, kui all mingi tüüp külge lööma hakkas xD. Õõh, jube.

Kui kell oli juba kaks, läksime mina, Martin, Johannes ja Hartie ikkagi alla. Seal oli mingi lavamoodi asi, kus ei olnud nii kitsas. Tantsisime seal. Tore laulude valik oli, Michael Jacksonit lasti :D. Aga siis ma väsisin ära, kuid Hartie ja Johannes käisid koguaeg peale, et ma veel tantsiks. Aga ma ei viitsinud ja läksin akna juurde, kus ma udu sisse joonistasin ja kirjutasin, ja kus teisel pool mingi tüüp sama tegi. Üritas mulle midagi öelda klaasi peal, aga sinna, kuhu tema kirjutas, ei jätkunud udu ja ma ei saanud aru xD.



Siis läksin poiste juurde tagasi ja kui Hartie otseselt mu endaga tantsima tõmbas, ei jäänud mul midagi muud üle kui tantsida xD. Mingi kolme/poole nelja aegu otsustasime kodupoole minna ja pidime juba taksot tellima, kui Hartie märkas nr. 23 bussi. Me arvasime, et nad sõidavad ainult kelal kaheni, nagu seal vabaõhukonsal öeldi. Aga me saime kenasti koju sellega. Tasuta. Ja Hartie kaebles, et siinne ilutulestik oli täielik mõnitus, sest see kestis 2 sekundit. Umbes nii kestis jah. Ja et Saksamaal kestab ikka kõvasti rohkem.

Koju jõudsime, siis jäime mina, Hartie ja Johannes Hostelit vaatama DVD-lt. Kena armas filmikene. Aga poole viie aegu mul vajus silm nii kinni, et ma pidin ära minema.

All in all, väga tore õhtu oli :D.

Head uut aastat!

E 28. detsember. Bank Holiday Monday.

Täna on kah vaba. Sest siin on niimoodi, et kui riigipüha(antud juhul Boxing Day) langeb nädalavahetusele, siis saavad inimesed takkajärgi selle ühe vaba päeva ikkagi kätte, sest nad väärivad seda.

Täna tegin hommikul süüa, kui Julien kööki vantsis ja hädaldas, kui uimane ta on. Ta oli eile kella neljani väljas ja ütles, et kui ta oli kakskümmend, siis ta sai täiesti vabalt terve öö ja hommik pidutseda aga nüüd, kui on ta tervelt kakskümmend viis, on järgmine hommik talumatu.

Siis toetas ta end nagu muuseas mu õla peale, juhtides mu tähelepanu sellele, et ma olen sama pikk nagu ta jalutuskepp. Igatahes, kui mina pannkooki moosiga sööma hakkasin, tuli tema oma kenasti organiseeritud taldrikutäie munade, peekonisse keeratud vorstide ja ma-ei-tea-millega. Pagana prantslane.

Õnneks ma sain maitsta ja veel ühe nipi, kuidas vorste teha. Et lõikad vorsti katki, pistad juustu vahele ja siis keerad peekonisse. Mm... liha...

Siis hakkas tuletõrjealarm tööle. Noh, polegi ammu hakanud. Tundsime juba puudust.

Mingiajapärast tuli Julien mu tuppa ja küsis, kas ma kohvi tahan. Kui ma ei ütlesin, tuli ta tagasi, suits näpus, ja küsis, kas minuarust hakkab tuletõrjealarm tööle, kui ta oma toas suitsetab.
K: ei, kui sa seda akna all teed.
J: ei, ma mõtlen, et kui ma voodis suitsetan.
K: siis põled sa oma voodisse ära.

Ma mõtlesin, et peaks keksunööri ostma, sest siis oleks vähemalt midagi teha, selleasemel, et päevotsa fanfici lugeda. Mitte, et mul selle vastu midagi oleks, muidugi, sest praegu on jõle huvitav koht, kohe tuleb lahing, kus Fööniksi Ordu ja nende Ameerika liitlased Voldemortile vastu hakkavad astuma. Nad töötasid relva välja ja puha. Nii põnev on, et Hermione ja Snape'i suhte areng on suht kõrvaline. See juba on midagi.