kolmapäev, 23. november 2011

K, 23.11 la di da

Everyone should dig a hole and die dead.

There, I said it. Because I can.

Mul on halb tuju ja šokolaad ei aita. Dibley Vikaar - y u lie to me?

Paha tuju avas ka uusi dimensioone - ma pidin naerma vastu omaenda tahtmist. Mis mul üle jäi, kui minu öeldu või sõprade öeldu oli niivõrd naljakas?

Ma ei tea, kas kooli aulas on tehtud rõvedamaid nalju kui me Pellega tegime? TAHAKS LOOTA ET MITTE.

Uus kool valmis ka natuke rohkem, nii et sai sees olla ja võistu orienteeruda. Minu halb tuju mõjus hästi ja no nonsensiga saime punktid läbitud. Aga nüüd istume endiselt vanas koolis edasi, kus kohe sisenedes võib uksepiida taha komistada ja näoli kukkuda. KÕIK komistavad seal. See on naljakas. Kui mina juba üle piida jõudnud olen.

Telefon ka jamab. Nokia. Nokia ei jama KUNAGI. wtf.

Hea, et ma üksi elan. Täna öösel ei saanud magada ja mul tekkis sallimatus kõig(i)e kena ja toreda suhtes. Huvitav, kaua see kestab?

Jah, MarkReadsHarryPotter, tänan suurepärase fraasi eest: die in all the fires.

esmaspäev, 21. november 2011

P/E 21.11 öö

Väga austatud Kadi,

Palju õnne Teie ekstraordinaarse otsuse puhul vaadata Meeleheitel Koduperenaiste viimase hooaja avaosa!
See omakorda tingis selle, et Te mitte ei kavatse peatselt uinuda, vaid leiutate viise, kuidas järgmisi osi vaadata. Kuna see nõuab omajagu geniaalsust, siis taaskord - õnne!

Praegu valmistute vaatama kolmandat osa ja kell on kolmveerand üks. Teisipäeval on teil kirurgilises haiges arvestus, milleks õppimise te mugavalt järgmisesse päeva jätate. Mil, Te teate, ei ole Teil eriti aega, kui Te ei kavatse just kukega koos ärgata.

Võttes aga arvesse seda, et Te töötate kõige efektiivsemalt just siis, kui tähtaeg kuklasse hingab, võib siinkohal natuke kergemalt hingata ning taaskord see väljakutse vastu võtta. Kõik ju mäletavad kevadisi eksameid!

Õnneliku juhuse läbi oli mõistev koolipere kuulutanud esmaspäeva vabaks päevaks, mis säästab Teid *liialt* varasest ärkamisest ja koolikohustusest. Paslik on loota, et see vaba aeg kulub täielikult vaid õppimisele. Niikord on juba ette nähtud - vaheaeg on õpiaeg!

Taaskord, õnnesoovid niivõrd geniaalse otsuse langetamise puhul!
Siiralt,
your friendly neighbourhood spiderman.

**
ZOMG MIS VÄRK SELLE VÕMMIGA ON KES BREE ÄRA SEBIS OMG OMG MIKS MIKS MIKS i am not prepared

reede, 18. november 2011

R, 18.11 ja ämblik.




Minu vannitoas elab üks pruun ämblik, kellesse ma olen millegipärast veidralt kiindunud.

Ma pakun, et sellepärast, et kui ma vannituba külastan, näen ma teda iga kord xD. Mõtlesin talle ükspäev nime panna. Panin. Ämbliku nimi on Frank.

Ja noh, siis tundsin ma end kui Harry Potter, kes trepialuses panipaigas ämblikega sõbrustas. Seda lahedam ma olen, eks xD.

Aga Frank on nii tore, iga kord, kui ma liigutan, ja ta enda kootud kookonisarnasest võrgust paar sammu välja on astunud, keerab ta ennast kiiresti ümber, jookseb võrku tagasi, keerab seal ennast jälle ümber, sätib jalad paika ning istub siis niisama edasi.

<3 laav.

Frank aga ei tähenda, et ma järsku ämblikke ei karda. Sest liikvel on ka suured ja paksud isendid, kes hüppavad, lendavad, ujuvad ja sihivad inimesi oma lasersilmadega.

See on üks suurepärane näide ühest tavalisest ämblikust:

http://www.youtube.com/watch?v=bRV4d9LCawU

Sellele lisaks.
Minu lapsepõlv tuli lainena tagasi, kui omandasin hooaja Mootorratturhiiri Marsilt.

Ma olin ikka äärmiselt tilluke, kui neid vaatasin. Ja ometigi oli mul selge eelistus, milline hiir mu lemmik oli :D. Throttle, keda minu lapsekuulmine identifitseeris Troglina.

Ja huvitaval kombel sarnaneb Trogli (ma ei kasuta Throttle'it, sest ta on ~*kogu*~ mu eluaja olnud Trogli. F*ck da police) absoluutselt kõikide minu lemmik-meessoost-tegelastega, keda ma iialgi fännanud olen xD.




Vikerkaar, kutsikad, ükssarvikud...

**

Igapäevastest asjadest rääkides.. mulle koitis, et kooliga ja kõigi igapäevamuredega kipub meelest ära minema kõik see, millest unistasin.

Süüdistan selles ainult kooli. Jah, mis ta siis tuleb minu hoovi peale kaklema.. Tegelikult on asi selles, et nende kontrolltööde jm kodutöödega ei ole absoluutselt aega, et näiteks lugeda midagi, mis oleks ilukirjanduslik, kus oleksid ilukirjanduslikult kirjeldavad laused, komakohtadega! Ja mitte ainult nii, et fakt ajab fakti taga.

Ses mõttes, et kogu kujutlusvõime lihtsalt kärbub iga kuiva õpikuga. Ei maksa valesti aru saada - see, mida ma loen, on huvitav ja ma tahan teada, kuidas seedekulgla töötab(ausalt.), aga vahete-vahel tahaks lugeda lauseid, millel aju puhkab. Mis loovad mulle pähe pildi, mitte funktsiooni. Mis lubavad mul maailmu ja tundeid ette kujutada, mitte kinnistada mingi süsteemi toimivuse järjekorda.

ITS SRS BSNSS.

Ma ei ole isegi tahtnud kõige selle keskel midagi joonistada. Mis on minupuhul imelik.

Ükskord ma üritasin taaselustada meelelahutslikku lugemist(aka tavalised raamatud, mitte õpikud), aga sellest ei tulnud midagi välja, kuna mulle tundus, nagu ma rööviksin aega. Nagu ma petaksin raamatut, et ma loen teda, kui tegelikult ma mõtlen ainult õpikutest ja tean, et ilmselt ma ei loe seda raamatut elusees lõpuni. Sest ma ei saa, kuna mul ei ole aega.

My literary life is a lie.

Niisiis ma loobusin, kuna ma keeldun petmast seda, mis mulle kõige kallim vara - raamatuid.

Ja raamatud ei ole ka ainuke asi, millest ma olen pidanud loobuma.
Muud unistused ka. Näiteks see, et ma tahan endiselt osata soravalt soome keelt.
Ja ma tahaksin lõpetada oma heebrea-, rootsi-, portugali-, lakota indiaanlaste-, islandi- ja norra keele õpingud. Ma olen kõikidega alustanud, kuhugi jõundud ja siis pooleli jätnud, sest ma olen tobe.

Lisaks on mu suur unistus sõita Alaskale. Unistus just, sest sõita sinna eriti ei saa, peab lendama. Lennata aga nagu eriti ei tahaks :P. See selleks, point on selge. Alaskale, Svalbardi, Islandile ja Ivalosse tahan minna. Mõnesse kohta pikemaks ajaks, näiteks tööle või õppima.

Ega ma's niisama PÕHJATAR ei ole :D.
Kuigi raudselt on kõik eeltoodu see, millest ma mõtlen kahetsusega oma surivoodil, kugu ma olen jõudnud peale seda, kui olen kohusetundlikult lõpetanud kooli, tööle asunud ja pensionile jäänud.

Küll on hea, et ma ikka realist olen. Ja kui see mul meelest ära läheb, siis optimist.

Ma lugesin 9gagist, et "mis siis, kui ekstravagantsete inimeste sisemuses on laps, kes ellu jäi?".

Sügav.

neljapäev, 10. november 2011

N, 10.11 ja film

Bride Wars, suht mõttetu chick flick, aga nii naljakas. Huumor on umbes sinnakanti, kus Dibley Vikaarilgi.

Põhimõte selles, et kahe sõbranna pulmakuupäev langeb samale päevale, ja kuna abiellumine teatud kuul teatud kohas oli nende suurim unistus since the beginning of all time, siis läks kaudselt ka kismaks.

Ja need naised üritasid teineteisele ära panna koguaeg. Kasutades päris tigedaid vahendeid :D.

Emma teadis, et Livile meeldib kõik magus. Ja siis ta hakkas talle anonüümselt šokolaadikarpe jm maiustusi saatma. Liv muudkui kõndis trenažööril ja sõi neid samaaegselt ja mõtles veel, et küll tal on hea mees, kes iga päev korvitäis magusat saadab.

Kui siis tuli aeg pulmakleiti selga panna, harjutuseks, siis ei läinud sel enam lukk kinni. Liv karjus ja needis seal, kui mees ütles talle, et "aga lase järgi seda kleiti siis, big deal :D". Liv vastas, et "sa ei lase KLEITI järgi, sa muudad enda suurust, et sinna mahtuda. Duh." Ja ütles, et see on nagunii mehe süü, et ta nii paksuks läinud on. Mees ei saanud muidugi midagi aru. Liv seletas, et mees oli talle ju saatnud šokolaade ja trühvleid, küpsiseid ja pulgakomme ning mingeid Rahvusliku Võiühingu tooteid. Mehel oli waaat koguaeg.. ja ta küsis siis, et "põhimõtteliselt istusid sa kontoris ja sõid võipulki?" Zomg, hilarity, sest see ei ole üldse point ju. ~*SUVA*~, mida ma sõin, kui keegi üritab mind samal ajal teadlikult paksuks ajada :D.



Man logic üldse ei päde mõnikord.

Kõik oli naljakas. Peaks uuesti Dibley Vikaari vaatama, kus Geraldine pidevalt võtab jälle mingi šokolaadi enda salajasest peidukast või siis kapist, mis on ääreni Twixe täis. "If all else fails.." you have chocolate that you can count on.

http://www.youtube.com/watch?v=j-wwbO4LUMY

See on näiteks mina, adekvaatse reaktsiooniga taolisele üllatusele.

Geraldine Granger on üldse maailma parim tegelane. Sõnad ei suuda väljendada, kui naljakas ja tõene ja vahetu ja ... minulik ta on :D. Yeah, I hinted I am cool. Sue me.

laupäev, 29. oktoober 2011

L, 29.10 ja mamma meenutused

Tulin Võrumaale mammale külla ja nii toredasti sai kuulda vana aja meenutusi.
Siberi vangilaagritest ja sellest, kes kuidas mind väiksena maha pillanud on.

Well that explains things .. xD.

Aga igaljuhul tuli mõni asi emalegi üllatusena, mille mamma üles tunnistas xD.
Tuli välja, et ma olin ükskord mammal süles, päris pisikese titana, ja tahtsin kõrgel riiulil olevat loomaentsüklopeediat vaadata. Ahvidest ja kaladest. Ja siis ma korraga nõjatusin ise selle poole ja libisesin mamma käest ära. Ülespoole või midagi xD. Aga ma päästsin ennast nii, et haarasin raamaturiiulist kinni ja jäin õhku rippuma. Olles ise peaaegu beebi.

Nii armas, et raamaturiiul päästis mind.
Aga päris koomiline mental image on.
Nagu ahv.

reede, 28. oktoober 2011

R, 28.10 kodu korda!

Kodu korda kodutööde arvelt! Jeah!

Tegelikult ei ole asjade edasilükkamises midagi nii must-valget. Näiteks mul sai praegu põrand pestud, vaip klopitud, köök pestud, vannituba pestud, arvutiekraan puhastatud ja igale poole, kuhu vaja, uued linad pandud xD.

Ja kes tuleb mulle ütlema, et "Sa oleks pidanud tegema fibromüalgiat ja anamneesi, Kadi, tsk-tsk"? Sest siis tuleb common sense ja loeb ette ülatoodud nimekirja saavutatud asjadest.

Potteri valss mängib ja päris hea on olla.

neljapäev, 27. oktoober 2011

ikka N - minu elu on täpselt nagu ma ise - ülimalt sardooniline

Lol, ühe kirjaliku töö esitamiseni on 1,5 tundi aega.
Kui ma olen naermise lõpetanud, hakkan pihta.

Tänks, Pelle, et meelde tuletasid xD (Y).

N, 27.10 ja ülim puhkus



Ultimate chill.

Iga kord, kui on mingi puhkus või pikem periood vaba aega, siis peab selle sees olema päev või paar, kus SA EI TEE MITTE MIDAGI PRODUKTIIVSET.
Näiteks magad seni, kuni enam ei jaksa. Tõused üles, sööd hädapärast, ja lükkad homsesse kõik tegemist vajavad asjad. Works fine so far :D.

Eile näiteks üritasin end taas muuta arvutimängusõltlaseks, sest nii paljud mu sõpradest on seda. Isiklikult mina ei viitsi midagi mängida, sest .. ma olen rohkem telekamängu-inimene. Super Mario all day long. Aga nii põnev on vaadata, kuidas teised arvutiga mängivad. WOWi näiteks. Ma siis proovisin ka.


Esimene katse oli Guild Warsiga. Aga kuna ma ei oska seda eriti mängida, siis sinnapaika see jäi. Piisavalt harjutada selleks, et oskus tuleks, ma ei näe põhjust, sest GW ei ole piisavalt erutav.


Aga siis ma liikusin Call of Duty peale edasi. SENIMAANI ON ÜLIVINGE. Heldimuspisara tõi silma, kui kuulsid, kuidas sõdur jooksmisel häält tegi oma rakmete ja kõige muuga, mis tal küljes oli. Oh neid aegu. No, tuleb veel neid.

Igaljuhul, päeva raiskamisest. Ma peaksin tegema fibromüalgia ettekannet ja kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse materjalid peaksid mul ~*juba*~ peas olema. Aga kõik, kes minuga korragi kohtunud on, teavad, et midagi koolitöö alast võivad nad mult küsida üks õhtu enne tähtaega. Sest siis ma juba tegelen sellega ja olen igas muus mõttes adekvaatne rääkimaks millestki muust kui triviast. Nagu jällegi teavad kõik, kes on teinud saatusliku vea ja minuga raamatukokku õppima tulnud.
Hah.

Tänane päev näiteks on läinud suuresti asja ette, sest ma käisin poes ja ostsin klaasivärvi. Ja klaasi. Ja mandariini.
Esimesest kahest asjast tuleb minu ülihumanitaarsete käte vahendusel kellelegi midagi väga ägedat. Ja see keegi kukub kummuli, kui teada saab, et just sellepärast mul telefon väljas oligi, sest mul oli endless fun ega pannud tähele, mida telefon ütleb.

Mandariinidest sai pool söödud, kui ma Family Guyd vaatasin. Põhimõtteliselt on olnud normaalne lõpulähedus nädalale, millega lõppeb minu esimene kliiniline praktika Maarjamõisas. Kooli võib isegi juba minna, kui sa tead külmal hommikul, kui akna taga veel pime on ja vihma viimased tilgad kukuvad, et ükski puhketund ei jäänud kasutamata, kui iganes selleks võimalus avanes. Minu tulevane mina peab selle loodetavasti meeles, kuni järgmise korrani.

teisipäev, 25. oktoober 2011

T, 25.10 ja EKSPERIMENT.

Magasin eile öösel, ja mõtlesin. Rly, u can do that now. Et mis siis saaks, kui ma koliks mõneks ajaks Facebookist blogisse üle. Naersin isegi omaenda nalja peale, aga tegelikult see mõte tundus päris hea. Ma nimetan seda nüüd EKSPERIMENDIKS. Ja EKSPERIMENDIL on õigus minna luhta, kui ta(ma) tahab(tahan).

Põhimõtteliselt, miks see on hea?
Suuresti sellepärast, et ma tundsin, et ma olen peaaegu muutumas tänapäeva inimeseks, kellel on täpselt niipalju tähelepanu ja kannatust, et kirjutada FB-sse kaks lauset teemal: OMG kui lahe see oli akdjakjdkasjkd! Ja siis jäi veel piisavalt kannatust üle, et oodata Like'e ja seletada kahe sõnaga, mis see äge siis ikkagi oli.

We do not want this. Ja niisiis, ma mõtlesin, et kui ma nagunii pean maailmale kuulutama, kui lahedat kassipilti ma nägin või kui vinge praktikal ikkagi olla on, siis ma teen seda siin, rohkem kui 144 tähemärgiga. Ja kui ei meeldi, ei pea lugema - loen ise ja elan kõike head uuesti läbi :P.

Et siis nii on. Ma ikkagi käin FB-s edasi, sest mul on kaks X kromosoomi ja ma pean teadma, mida teised inimesed oma eluga teevad jnejne aga lihtsalt muljetan siin.


Aa, eile oli päris hea, kui sain tunda inimestevahelisi erinevusi. Õigemini, tähtkujudevahelisi(beacuse I believe in this poop^^).
Olin ema juures ja panin ta arvuti desktopile taustaks ühe kassipildi(vaiki, ma tean, et ma suren tõenäoliselt üksi oma 72 kassiga, DILL WITH IT). Kui ta koju tuli, siis ma juhtisin ta tähelepanu sellele. Ema vaatas ja ütles, et jah, päris armas - see on see kass, kes selili on.

Ma olin nagu et... "See kass, kes selili on." HOW. ~*HOW*~ could you ever.. Kuidas oli võimalik kokku võtta selle pildi sisu ühe lakoonilise lausega? Jah, see kass oli tõesti selili. Aga see ei ole üldse tähtis x'D. MINA oleksin selle pildi kokku võtnud nii: JAAAA! See on ju seeeeeee kasss, aaaawwwwwwwwwww, see kes niimoodi vaatab, SILMADEGA, awwwwwwwwwwww!!11oneone.

Cyoot kitteh is cyoot.

SRSLY, see oli päris koomiline, ema on Skorpion, mina Kalad.

Ausaltöeldes olen ma parajasagu bussis, teel Tartusse, ja minuni on jälle jõudnud mõistmine, et pagan, Eestimaa on ilus. Sest bussi akna taga on niidud ja põllud ja metsad, mille kohal on tihke udu. Mina kui talve-hoolik olen väga leilis.