28.03 ostamme vain sitä, mitä tarvitsemme.

Tööl oli normull, küsitlesin oma hokimängijat ja kirjutasin tema kohta kõik, mida sain. Käisin ka ühe kõrvapatsiendiga kaasas, eesti kõrvaarsti juures. Siin tegelt ikka on küllaga eestasi personali seas. Ja kui ma seda patsienti aitasin palatis, siis tema kõrvalt üks tädike küsis, et kas ma räägin eesti keelt. Ma ütlesin, et jaa, ja küsisin, et kas tema kaa. Ta ütles mulle eesti keeles, et eriti mitte, aga tal on sõbranna Eestis ja see on nii kaunis keel :P. Lol, story of my life.

Peale tööd läksime Ellaga Robin Hoodi otsima, mis on üks odav nagu hulgilao moodi pood. Et kõike on seal hästi odavalt. Me läksime sinna vahetusjalatseid ostma, haigla tarbeks.

Otsustasime sinna saamiseks shortcuti võtta (maru lahe idee kohas, kus sa eluski varem olnud ei ole). Aga no loogika kohaselt. Ja siis avastasime me end kusagilt agulist, tehasepiirkonnast, kus ainsaks suunaks, kuhu minna, oli mahajäetud raudteejaam ja kolm paari rööpaid.

Kuna McDonald’s, mis oli üks meie teekonna vaheorientiiridest, jäi meist otse ette, hüppasime me Ellaga üle mingi pisikese aia ning jooksime kiiresti üle tühermaal asuvate raudteerööbase ja sumpasime lumes ning jõudsime lõpuks maanteeni välja. Juhhei, hea, et meid vanglasse ei pandud :D. Trespassimise eest.

Lõpuks leidsime Robin Hoodi üles ja ostsime oma vahetusjalanõud ära:

Ja ma luban eluaeg meeles pidada, et kord oli päev, mil mul oli piisavalt šokolaadi ja palju hapusid kummikomme. Ja Puhhi- ning muumivärviraamat. Ma tuletan seda endale meelde, kui mul varsti nälg, külm ja vaesus pihta hakkavad.

Jõudsime siis mingaeg koju ja viskasime taas friikaid ja lihapalle koos kananuggetsitega ahju. Tegime rooibose ja karamelliteed ka. Life is bliss.

Täna toimub mingi kolossaalne student party Amarillos, kuhu meil ka kästi tulla ning soovitati heaga neljapäev vabaks võtta. Aga see jääb kohe KINDLASTI ära, sest me taastume Ellaga veel eelmisestki nädalast xD.

27.03 ja Ho! (lyhyt versio huomentasta)

Ma pole kaks ööd normaalselt maganud. Muudkui vähkren ja täna öösel nägin nõmedat und ka. I swear to god, kui ma täna ka ei maga, siis minust saab üks kibestunud ja tige inimene.

Aga hommikul tööle minnes oli jälle huvitav, sest üks tüüp muudkui rögastas bussis ja ilmselt neelas kõik suhutulnu alla xD. Iukaa, me pidime Ellaga ära surema. Niigi paha olla hommikul.

Õnneks oli minu tavapärane juhendaja tööl, jee! Marja, ta on ikka ülilahe. Mingihetk tõmbas üks meesõde mu hoopiski enda juurde, nii arvuti taha süsteemi tutvustama kui ka arstiga kaasa ringkäigule. Eilsega võrreldes ikka jumala okei päev. Sain isegi patsiendi käest rünnata (aga sellest pole midagi, sest tal oli haigus ja ta kartis)^^.

Ja siis päeva lõpus oli nali - toome Marjaga ühe noormehe ärkamissaalist palatisse ja Marja saatis minu tema eest hoolitsema, riideid vahetama ja vett tooma ja teda tualetti saatma. Õiendan siis mina temaga kõik asjad ära ning kuidagi ülemääraselt paljude liigutustega õnnestub mul talle uus särk selga saada, kui pärast puhkeruumis arutan Marjaga, et ma peaks temast enda õendusplaani tegema, sest ta on nii terve ja hüppab ise ringi juba. Ja siis Marja ütleb, et jaaa, muidugi tee temast – ta on ju meil hokimängija. xD. Mul oli et dafuuuuuq, y? Jäi mulje, nagu ta oleks sama kuulus kui Tuomo Ruutugi . Ja mina mingi suvaliselt pläran, et jaah, vererõhk ja saturatsioon on jumala normaalsed ja head ning et jaa, muidugi ma aitan selle opisärgi sul seljast ja panen suurema särgi asemele. Jeesusmariiijajajoosep :D.

Koju tagasi tulles nägime taas soomlaste härrasmehelikkust, kui üks mees meid esimesena bussipeale lasi. Siin on üldse see kultuur nii normaalne, ma kohe ei tahagi Eestisse tagasi tulla ja näha neid vihaseid ja depressiivseid nägusid ja bussipeale tunglevaid tigedaid pensionäre, ja üldse inimesi, kes igast jumala uksest end sisse pressivad nagu oleks viimnepäev.

Mõmm.

Igaljuhul tulen ma neljapäeval koju ja lahkun esmaspäeval taas, et kaks päeva tööl käia, ja siis neli päeva pikka nädalavahetust nautida, sest Soomes on mingid vabad päevad :P.

Sõin just karbitäie viinamarju ära, peale seda, kui olin söönud hunniku friikaid lihapallidega. Nüüd kõhus käib juhhaidii-aidaa :D.

Kodus kolisin enda läppari ja värviraamatu ning šokolaadiga kööki/suurde tuppa ja vaatasin Fiona, Graeme’i ja Imogeniga telekat. Naersime täiega mingite Daily Maili uudiste peale, mida ma kommenteerisin. Uudis oli tehtud sellest, kuidas Katie Holmes nägi tuulepuhangu ajal välja nagu LOTRi Gimli. Naersime täiega, kui ütlesin, et ma loodan, et see tuulepuhang harjub kuulsuse eluga ära ning et varsti on oodata artikelid teemal, et see konkreetne tuuleiil sasis kellegi teise juukseid*shockhorrorgasp*

Söön nüüd kõigele sellele šokolaadi peale ja lähen varsti und taga ajama -.-

Need oleme mina ja Ella, kell 05:30 hommikul, kui oleme end kööki sööma vedanud.

26.03 meh

Tänase päeva parim hetk oli see, kui avastasin shortcuti haigla riietusruumi. Selle eest pean tänama noorsand Barclay’d, kes mulle haigla ukse juures tsau ütles, ja seda, et all näeme. Mul oli nii, et dafuq, täiega imelik, et Fiona ka läheb kuhugi mujale, kui mina, ja jõuab ometi esimesena riietusruumi. Ma siis läksin oma tavalist teed mööda sinna ja nägin, kuidas Graeme minust tükk maas eespool on. Võtsin toohetk nõuks päeva lõpus ka samast trepist alla minna, kust tema, ja vaadata, kuhu ma jõuan. Meh.

Tööl oli nõme. Terve päev oli nõme, sest silmad tahtsid peast kukkuda ja koguaeg oli mingi ekstrakorporeaalne tunne. Teha ei olnud ka midagi ning kindel juhendaja puudus ka. Lisaks olen mina see ainus friik, kes kannatab AINULT latekskindaid (mis üle maailma haiglatest ära võetakse, kuna kõigil tekib nende vastu allergia). Õnneks on meil osakonnas üks karp XL suurusega latekskindaid, sest igal pool on kasutusel nitriilist ja vinüülist kindad. Need on samas ka ägedad, kuna kätele tekib hästi lahe puna-vöödiline reaktsioon. Meh.

Tänast tööpäeva sobib lisaks iseloomustama ka seik, et me ei saanud isegi mähet vahetada ühe soome õpilasega, sest keegi teine oli meist ette jõudnud. Kujutate ette?. Meh.

Aga mis mulle meeldis, oli hommik. Sest see oli naljakas. Omamoodi. Kell keerati tund aega tagasi või edasi nädalavahetusel, ja mina ning mister Barclay olime nagu mingid elutud objektid, kes bussipeatusse ja tööle venisid. Vestlus pimedas bussis nägi ka välja ülikirglik: „Mõmm?“ –„Mõmm. (pikk paus). Mõmm?“ –„Mõmm.“ *grumble* Meh.

05:20 ei ole normaalne ärgata, ei ole. Meh.

24.-25.03 ...jotta muistaisi en :D.

Help, me saime Ella ja Damiga kell veerand kümme hommikul magama, sest kui me peolt koju saime, ei olnud kellelgi und ja me otsustasime köögitsilli teha ja System of a Downi kuulata. Ja tutvustada Damile sellist geniaalset leiutist nagu Vana Tallinn, mida me olime 4 pudelit siia kaasa ostnud, et oma juhendajatele haiglas anda xD. Aga no niipalju siis sellest.

Põhimõtteliselt, mis eile juhtus, oli see, et me läksime Amarillosse. Mõtlesime Ellaga, et see jääb meie esimeseks ja viimaseks korraks, sest see koht näis meile hästi klubilikuna. Aga kui Dami meile ringkäiku tegi, avastasime me, et seal on ka rockisaal ning saal, kus mängiti mingit 90-date muusikat ja isegi vanemaid asju. Lisaks olid seal ka igast muud saalid, mh vanematele soome inimestele suunatud saal.

Kõik erasmuslased olid kogunenud sellesse saali, kus mängiti raadiohitte ja me tsillisime ka natuke aega seal, kui otsustasime endale joogid võtta ja minna rockisaali. Nii, kui me sinna jõudsime, võttis mingi kitsehabemega tüüp meid kohe jalalt maha, kui kommenteeris minu ilusaid juukseid ja küsis, kas ta võib meiega ühineda. Ma ütlesin, et no miks mitte ja nii ta tuli. Rääkisime soome keeles juttu ja tuli välja, et ta on usklik. Käib kirikus ja puha. Aga on metalist ka. Mingihetk läks ta koos Ellaga suitsetama ning mina läksin teiste juurde, kus ma end taolise muusika taustal veidrikuna tundsin.

Kui Ella tagasi tuli, ütles ta, et sai kutist lahti, kui ütles, et ta peab sõpradega kokku saama. Thank god :D. Läksime me sinna teise ruumi, kus vanemad muusikat mängiti. Ja oi, kuidas me kaifisime YMCA-d. Sealne tantsijaskond oli ka niii palju lahedam, kuna koosnes enamjaolt vanematest inimestest. Mõtlesime, et sinna me jäämegi. Aga siis läksime taas rockisaali ja veendusime, kui head muusikat seal ikka lastakse. Rammsteini, Metallicat ja soome metalli ning kõike rasket. Mingihetk liikusime ikkagi teiste juurde, et mitte väga erakvähid olla. Selleks ajaks oli joodav ka oma mõju avaldanud ja mina läksin korraga väga hea meelega tantsima laulu saatel, mis ma avastasin humalaspeaga, et läheb täpselt kokku minu elu motoga xD – Pitbull – Give Me Everything Tongiht. Ella ja mingi suvaline tüüp vatasid päris huviga, kuidas ma kaifisin, kui lõpuks Ellagi tantsima sai. Ülišeff ikka. Graeme oli ka vahepeal meiega.

Kuna kõik meie rahvas oli kuskil laiali, läksime tagasi vanamuusikasaali ja tantsisime seal Britney Spearsi I Love Rock’n’Rolli jms järgi. Tundsime, et me ei sobi noorte inimeste sekka, et sest umbes üle kolmekümneste muusika sobis meile kui rusikas silmaauku.

Kulgesime seal erinevates saalides ringi, aga peamiselt tantsisime me seal rockiruumis. Õigemini, me kaifisime seda muusikat niiväga, et nägime, et DJ juures oli mingi platvorm. Me mõtlesime, et suva, ja viskasime kotid nurka ning kingad jalast ja läksime tantsisime nii metsikult nagu kunagi varem keegi seal tantsinud pole :D. Kael on headbangimisest siiani valus ja sukapüksid on katki.

Nii naljakas oli, tantsimise ajal nägin, kuidas kõik meid vahtisid, DJ ka seal viskas näppu ja oli nii rõõmus, et keegi niimoodi kaasa elab. Käisin temaga rääkimas, et mis bändid on ja kas tal System of a Downi ka on. Aga tal oli Rammsteini. Fcuuuk yeaaaaaah! Americat lasi, selle ajal oli ikka nii ülikõva olek, et ma ei kujuta ette. Publikul oli ka väga hea meel :D.

Vahepeal tegi see imelik tüüp meile joogid välja. Jess, jälle sai mingi 5 euri kokku hoitud xD. Ja siis me leidsime Graeme’i, kelle käest ma küsisin, et kus kõik on ja ta ütles, et ta tuli just meilt sama küsima. Selle peale me liitusime ja läksime vanamuusikasaali Michael Jacksoni Billie Jeani järgi tantsima.

Siis me nägime mingeid Saksa tüdrukuid, kes ütlesid meile, et kella keeramise tõttu läheb viimane buss poole tunni pärast, ehk kell 2. Me Ellaga otsustasime siis Rocksaalis viimase tantsu teha. Looks oli Europe – The Final Countdown. Sellest võtsime absoluutselt viimast ja läksime läbi peosaali väljapääsu suunas, kui nägime Damit, kes ütles, et tsill, viimane buss läheb kell kolm. Meil katust ei olnud ammu juba enam, ja mõtlesime, et suva siis :D. Tirisime Dami ka endale rockisaali, et näidata, kuidas käib tõeline muusika nautimine. Ta oli seal nagu vana mees, kes ei jaksanud midagi teha. Me aitasime teda natuke, siis ta mingi pool minutit vehkis ja hüppas ka nagu meie. Aga ta kadus kohe ära ka, tagasi oma muusika juurde.
Ühesõnaga, tohutult lahe oli!!! Me hakkame seal kindlasti tihemini käima, kui... 1 kord elus.

Peale seda, kui me bussiga ilusasti koju saime, pidasimegi me siin kolmekesi pidu edasi. Võtsime nõuks Graeme’i ära oodata, kelle me olime kluppi unustanud. Ta jõudis mingi tund aega peale meid ja oli nii läbikülmunud ja värises nagu haavaleht, sest tal olid hästi õhukesed asjad sejas ja ta pidi jala linnast siia tulema. Vaene mees. Aga me meelitasime ta peale dušiallkäimist enda juurde ja andsime talle Vana Tallinnat. See talle meeldis ja tegi kohe seest soojaks.

Nii meie hommik siis lõppes kell 09:20.

24.03 tuleeko tänään muistipalapelien aika?

Ei vaadanudki seda õudukat, Orb. Sest ma olin virtuaalses suhtlusmaailmas liiga tegev :P. Pmst täna oli taas üks kultuuriline õppetund, et nädalavahetusel ei maksa loota, et toidupood hiljem kinni pannakse, kui muud poed, sest in yo’ face, kui vara need kõik kinni pannakse.

Me jõudsime Ellaga linna umbes pool kuus, kui olime ligi pool tundi bussi oodanud, sest me ei saa aru, millal bussid selles peatuses peatuvad, sest ajad on igalpool samasugused -.- Dafuq.

Enivei, me ootasime, kuna me juba olime tulnud ootama, selle asemel, et minna lihtsalt nurga taga asuvasse K-marketisse.

Saime number 12 peale, mis loodetavasti linnapoole sõitis, mitte Karhulasse jälle xD. Aga õnneks sõitiski. Läksime siis Pasaati, Sokose kaudu. Ja oi, kuidas meil vedas, et me just sealt otsustasime siseneda, sest seal olid allahindlused. Saime nii palju asju endale jälle. Sukapüksid ja lauvärvid ja meigieemalduslapid jaaa seebi. Hästi mõistlike hindadega, millest Eestis samasuguste asjade saamise eest tuleks maksta 3x rohkem. Ja pealegi oli mul kõike seda vaja ka.

Sokoses olime, siis kõlas intercomist teade, et 15 minuti pärast see pood suletakse. Me mõtesime, et vau, nii vara, aga et söögipoodi on veel aega küll ja küll minna, sest kamoon. Soomlasedki pole nii tagurlikud, et toidukas kell kuus kinni panna koos kõige muuga.

Aga poes olles, jogurtiletist parasjagu jogurtit haaramas, hakkas metallvõre leti ees automaatselt alla langema. Meil tuli tohutu paanika, kuna meil polnud pooli asju veel xD. Kuna me ei olnud kindel, kas see asi oli jogurt või ei, jooksime karjudes selle leti juurest lihaleti juurde, kust veel viimasel hetkel amatsoonidena tungeldes hakklihapaki saime. Siis jooksime maitseaineleti juurde, kust ma hargnesin kiiresti pudruleti juurde, sealt limonaadiletti ja siis koos veel viimasel hetkel langetasime elulise tähtsusega otsuseid, millist siidrit võtta tänaseks õhtuks. Ma olin juba suure härduse ja õnnelikkusega haaramas hoopiski Dark Kozelit, kui mulle meenus, miks ma õlut ei saa juua. Pagana gluteenitalumatus, vähemalt on mulle šokolaad ja kohupiim alles jäetud.

Mõmm, saime mingi mango-arbuusi siidri, mida Ella varem proovinud oli. Ma loodan, et see ei ole üleliia magus. Ega siidrine.

Nii, siis sprintisime kassade juurde, olles viimased poe külastajad. Kõik kassad peale ühe olid juba kinnipandud ja mingid asjad olid sealt lahti monteeritud. Kassapidajad vaatasid meid, et whhyyyyyy... aga õnneks see üks kassa oli lahti, kus minu arust see müüja ütles midagi, et need rääkisid eesti keelt. Ma ei tea.

Igal juhul saime turbokiirusel vajalikud asjad (peale õli) ostetud ja läksime bussi ootama. Suht kohe tuli nr 11, mida me pole varem näinud. Ma küsisin bussijuhi käest, et kas ta Kärkisaarde läheb. Ta vastas midagi, millest ma aru ei saanud, kuid mis kõlas nii, nagu ta oleks öelnud, et no päris täpselt sinna ma ei lähe, kuid teid võin ära viia xD. Ella oli minu taga ja küsis, mis bussijuth ütles. Ma vastasin, et ei tea, ja regasin enda bussipileti ära. Ella tuleb minu järgu, jumala naerukrampides jälle ja ütleb, et kuidas ma nii rahulikult saan olla, kui ma ei tea, kuhu see buss läheb. Ma ütlesin, et savi, kui ta mujale läheb, teeme lihtsalt ringi peale xD.

Jõudsime koju ja ukerdasime kottidega kusagilt künkalt alla jälle ja kirjutasime mõlemad omad blogid enne ära, kui õhtul katus liiga lendama hakkab.

Ahjaa, hommikul oli Damiga päris vahva jutuajamine, kus me jõudsime järeldusele, et mõned unistused, mille täitumiseks ei ole ei vanuselist ega mingit muud piiri, võib täiesti rahulikult täide viia. See puudutas väga konkreetseid asju ja mul on hea meel, et ma ei ole ainuke, kes mõtleb, et elu on liiga lühike, et end tagasi hoida.

23.03 ja emmekö ole sittenkään naisia?

Täna oli tööl hästi lahe, sest see õde, kes minu eest vastutas, saatis mind teiste õdede ja hooldajate manu, sest tema ise oli kõrvapatsientide eest vastutav, mis tähendas, et peale hommikuringi veedab ta enamuse päevast arvuti taga.

Need hooldajad ja õed olid nii ülivõrdes lahedad, et ma ei või. Kaks tüdrukut, Tarleena ja Juuli ning vanem naisteravas Leene. Need rääkisid minuga ainult soome keeles, sest eile minuga räägiti ka nii ja ma ütlesin, et ma sellest jutust sain 70% kindlasti aru :D. Ülejäänud ma lihtsalt arvasin (hästi ohutu, kui sa oled meditsiinivaldkonnas tegev xD).

Nii äge oli ikka, ma pidin jälle ära surema, kui ma soome keeles pikki lauseid ütlesin ja minust aru saadi ja mulle vastu pikka juttu räägiti. Elu nagu telekas :D. Või unistuses. Kujutasin koguaeg ette, kuidas ma suvel suvalt Kuopiosse lähen ja käitun seal nagu kodus, sest esiteks ma tunnen linna ja nüüd oskan veel keelt ka.

Jessuke, kuidas ma ei jõua ära oodata, mil Kuopiorockile võin taas minna.

Niisiis, nalja sai nendega ja kui nad küsisid, et kauaks ma jään ja kaua ma seal olnud olen, siis peale seda, kui ütlesin, et ülejärgmine nädal lähen ma teise osakonda, naersid nad, et ega nad mul ära minna küll ei lase. You guuuuiiiisseeeee :D.

Aa, eile, kui Ellaga kodupoole läksime, naersime jälle nagu väärakad, kui rääkisime, et meil oleks Soomes vaja hoopis haagiselamut, mida juhib pikkade juustega metalist, kel on ka puhtjuhuslikult koguaeg paljas ülakeha. Ja kes meile süüa toob ja siis vahetevahel poseerib. Ja siis täna Ella ütles, et mõtle, kui nüüd tuleb mingi selline kena arst sulle. Ma ütlesin, et pfff ja läksin minema. Ja siis, kui ma parajasti puhkeruumis kapsast hakklihaga näost sisse kühveldasin, tuli mu osakonda arst. Pikk ja sihvakas, teravate näojoontega ning pikad blondid juuksed kuklale patsi pandud. Vaatasin seda ilmutust nii avalikult, kui veel ühiskondlikult aktsepteeritav oli ning muigasin omaette, mõeldes Murphy seadusest.

Teadis keegi, et toorsalatile võib maasikamoosi panna või? Täna, kui patsientidele toitu jagasin, mõtlesin ja mõtlesin, mis see punane ollus seal salatilehtede ja kapsa ja kurgi peal on, et see ei ole ju ometi ketšup. Aga siis nägin maasikamoosi purki seal ja sain taas kultuurilise šoki. Mitä helvettiä nagu, ma ei julgenud ise proovidagi seda, aga patsientidele jagasin rõõmsasti. Ausõna, on keegi söönud seda salatit niimoodi?

Üldsusele teadmiseks, kes veel alles õpivad ravimeid tundma, et olemas on selline kullake nagu Tradolan RETARD. Ella, kas ma sebin meile mingi mõistliku varu? xD

Ja ikka on niivõrd veider näha, kui osakonnas on 12 töötajat korraga. TÜ kliinikumi abdominaalis oli neid umbes 5. Ja sama suur osakond, kuid Eestis töötad sa 12 tundi järjest, mittemillegi eest. See ei motiveeri üldse õppima. Õnneks ma tean, et see on mu kutsumus ja ma õppin ikkagi :D Take that!

Kõik need soomlased, keda siiani olen kohtanud, on niii head inimesed. Kõik naeratavad, kõik räägivad sõbralikult juttu, kõik on nii siirad.. sh bussijuhid hommikuti, suvalised möödakäijad tänaval, patsiendid ja teised töötajad. Kui tulen tagasi koju, katsun ka ise inimestele niivõrd inspireerivalt mõjuda.

Millestki pidin veel rääkima. Ahjaa. Söök. Lol.

Me ei ole võimelised tõestama, et me oleme naised ja meile meeldib süüa teha, sest iga kord, kui me siin midagi teeme, õnnestub meil see kuidagi vussi keerata xD. See on juba muutumas patoloogiliseks, sest me tegime täna õhtuks „omletti“, sest meil polnud midagi muud süüa. Aga ka SEE läks käest ära. Kuidas see võimalik on? xD

Ella on suutnud end kokku võtta ja muna suunas pussnuge saatma hakata


Arvestades seda, et ma pean end suht heaks söögikokkuklopsijaks ja Ellal on kokapaberid, on see kuidagi naljakas. Imogen ütles, et tema arust on see näha, et me oleme täiega head söögitegijad, sest meil on iga päev uus söök, samas kui tema teeb endale mingit ahjus või mikrokas soojendatavat valmistoitu.

Ma kaotasin oma püssikuuli ära. See oli mulle väga tähtis ja oluline. Tänks, Soome, nüüd oled sa igavesti mu mälus kui see koht, kus kadus kuul. Prkl.

Aa, üks seik hommikust ka. Ei suju need tööleminekud meil ka üldse, ikka juhtub midagi naljakat. Teel bussipeatusse peame ületama metsavahel oleva lumehunniku, mis on hästi libe. Eriti neile, kellel on peegelsileda tallaga kingad jalas. Ella ja Fiona ning Imogen kukkusid kõik pikali või siis peaaegu. Mina jäin püsti ja tundsin uhkust oma põhjamaa oskuste üle, aga ainult senini, kui saime ülekäigurajale, ning ma keset siledat tasast pinda kummuli käisin. Lambist. Eriti tobe, retard mode ON.

Sile kingatald ja jääst küngas nõuavad SBK unustamist ja muutumist ettevaatlikuks tüdrikuks, kes oksast kinni haarab, et puhtana alla saada.

Aga nüüd on õhtu ja plaanis on teed teha ja õudukat vaadata.

22.03 prkln korkea hinta.

Mh *grumble*. Üldse vahet polnud, kas läksin magama kell 21 või 01. Ikka ei taha sooja(-ish) teki alt välja tulla külma toa kätte.

Seekord sujus tööleminek normaalselt(kui veider) ja tööpäevgi oli suht selline tavaline. Käisin neljandal korrusel vaatamas, kuidas holtereid ära võeti ja külge pandi. Ma ei tea, mis need on eesti keeles ja mind eriti ei huvita ka. Pmst on tegu nende elektroodidega, mis pandakse 24-ks tunniks külge ja mis su südametööd registreerivad. Jäägu nad holteriteks, ärge hävitage mu ilusat maailma.

Ja nasogastraalsondi ristin ma enda jaoks jäädavalt nenämahaletkuks, ehk otsetõlkes ninakõhuvoolikuks. See on palju inimsõbralikum ja annab kohe aimu, millega tegu on. Ilma ladinakeelsete nimetuste õppimisetagi.

Täna oli see päev, mil mind tabas šokk, kui ma kogesin, kuivõrd kõrged hinnad tegelikult on. Ma läksin lõunapausi ajal(issssand, siin on lõunapaus. Nii luksus ikka) kohvikusse mahla ostma. Ostsin mingi õunamahla, väikses pudelis, väiksemas kui 0,33 ühikut. Ja hind oli 3,20€. Mul viskas kassas vist korra nanosekundiks pildi eest xD.
Vot sellest lusikatäiest joodavast on jutt:

Minu hinnataju on samas ka suhteline, sest ma ei pilgutanud silma ka, kui maksin väikse Muumipeikko ja pyrstötähden raamatu eest 15 euri. F* the police.

Ma peaksin hakkama millalgi mõtlema ka koolitööle, mille tegemiseks mul on aega 4. aprillini.

21.03 päivää, nimeni on retardi.

21. märts, hommikul kell pool seitse.

Täna magasin ööläbi. Päris luksuslik.

Hommikul läksime me Ellaga üksinda bussipeatusse, sest teised pidid kõik hiljem kooli ja haiglasse minema. Teadsime, et 6:20 läheb buss ja et eelmine päev olime mingi kell 6:16 välja läinud ja isegi oodanud veel. Aga täna, kui läksime, siis sõitsid kolm bussi nina alt mööda, aga me mõtlesime, et suva – kus ees, sinna tuleb veel.

But oh, how wrong we were!

Ootasime mingi pool tundi, kui tuli nr 27. Me seisime ilusti püsti ja olime valmis minema.. aga buss pani tuimalt mööda. Meil oli nagu dafuuuuuuq? Mõtlesime, et see küll maru normaalne ei olnud ja seisime siis nõutult edasi. Üliefektiivne masterplan :P.

Siis tuli nr 20, mille kohta meile öeldi, et kõik bussid peale selle lähevad. Aga me ei mäletanud kuhu. Lol, me läksime ikkagi selle peale, et lihtsalt kuhugi minna. Poole tee peal läks Ella bussijuhi juurde ja küsis, et kas see buss haiglasse ka viib. Juht ütles, et sinna ta küll ei lähe. See oli ka päris naljakas, sest nüüd me teadsime, et me näeme täna Karhulat :D. Sunniviisiliselt.

Karhulasse jõudes küsisin ma bussijuhi käest, et misoodi me näiteks haiglasse saaks. Siis ta õpetas ja me läksime maha. Naersime jälle endi üle ja tegime paar pilti. Ma helistasin muidugi vahepeal ka Anna-Maijale, kes meie üle minut aega telefonis naeris, kui ütles, et vabandust, et ta unustas meile öelda, et me peame bussipeatuses bussile lehvitama :D . Siis me mõtlesime, et me hakkame nüüd iga kord bussi nähes üle reageerima, ja kahe käega lehvitades tee keskele jooksma. Äkki meid pandakse siis tähele.

Olemme rrrretardit.

Eriti, sest me juba võtsime nõuks bussiga sõites enne igat peatust kella lasta, et kui see buss siis iga kord ka peatab, saame me aknast välja vaadata ja otsustada, kas see on ikka õige peatus.

Tööle jäime tund aega hiljaks, sain ka enne kohvipausi midagi ikka teha. Pausi ajal tuli Ella minu osakonda külla ja me läksime haigla peale ringkäigule. Vaatasime tema osakonnas, kuidas titadele refleksitesti tehti. NII ARMAS OLI.

Lasteosakonnas, Kängu võlumetsas.

Kängu Ökuliga.

"Hei, anteeks..?"


Üldkokkuvõttes oli täna mitte eriti töine päev. Kella kahest saime lahti ja läksime koju ära. Pesime esimene kord pesu ka. Siin on hästi äge vana pesumasin, millel on seier, mis näitab jooksvalt, kui kaugel pesu omadega on.

Kuna ma olen täna üsna omadega graafikus, siis mõtlen, et peaks vara magama minema. Mingi 21 oleks hea. Sellist eksootilisust saab harva. Head ööd ja, ehk varsti näeme.

Jesus, Mary and Joseph, mind tabas praegu traagiline tõdemus - ma olen Kotiteollisuuse muusika koju unustanud. FFFFFUUU--

Youtube'i tiir hakkab pihta, ega's muud.

Õhtuks teile üks väga õige pilt naisteosakonnast:

20.03 ja ekaa päivää töissä.

Kell tirises 5 ajal. Kahjuks ei tabanud see mind üllatusena, sest ma ärkasin öösel iga natukese aja tagant üles ja mõtlesin õudusega, et kell on kaheksa ja ma polnud kuulnud, kui ta helises. Õnneks nii ei olnud ja ma sain rahus veel 8 mintsa puhata. Siis vedasin end üles ja läksin sõin veits risotot ja tegin teed.

Telekast tuli masendav teleturulaadne asi ja süvendas veelgi apaatsust. Imogen ja Fiona tulid ka umbes 10mintsa enne bussi saabumist välja ja hakkasid munema. Me Ellaga mõtlesime, et düüd, buss läheb 5 minuti pärast bussipeatusest aga me oleme veel siin. Nad ütlesid, et tsilll :D we got this.

Ikka jõudsime bussile. Sõitsime haiglasse ja vahetasime riided. Lohvakad ja imelikud püksid on seal, millega oli tunne, nagu jalgevahe oleks kusagil põlvede juures :D. Ma poleks kunagi uskunud, et ma seda ütlen, aga – ma igatsen oma kooli praksiriietust. Mõmm.

Kopsukirurgiasse saamine oli paras mälumäng küll, 305893503982 käiku oli, kust oli vaja kuskile ära pöörata. Sain praktiseerida oma keelt jälle, kui pärisin järgi, kuidas ma ikka kopsuosakonda saan.

Aa, kui osakonnas kasutasin soome keelt praktiliseks suhtluseks, siis ma pidin erutusest ära minestama, kui minust kohe aru saadi ja vastati. Hullumaja, kui lemmik soome keel on.

Laav.

Mm, enam-vähem esimese asjana sain vaadata trahheostoomi eemaldamist. Ma pole enne näinud sellist asja, ja see ehmatas korra ära küll. Ma ei olnud üldse valmis, et ma kohe midagi sellist näen, kuidas ma hingetorru näen, kuidas ta liigub ja kuidas sealt röga välja tuleb. Aga nüüd ma vähemalt oskan enamvähem kindlasti trahheostoomi sisse toru panna xD.

Eemaldasin paar kanüüli ja panin kaelahaavale plaastri. F* yeah, I am qualified.

Eestiga on siin ülitohutud erinevused. Töömoraalis jne. Osakonna peale oli mingi 8 õde umbes. Ma, kui nägin seda, mõtlesin, et siin oleks nagu mingi kolm vahetust lihtsalt samaaegselt koos olnud, võrreldes Eestiga. Aga see oli normaalne, ja kõik rääkisid juttu ja naersid ja tegid huumorit. Polnud jälgegi tusast, depressioonist ega väsimusest. Kuhu ma küll olen sattunud, mõtlesin ma, sest see koht ei saranenud kohe kindlasti mitte ühelegi eesti haiglale. Vabandust, aga no nii on.

Aga osakond ol lahe, seal olid enam-vähem kindlatel aegadel pausid ka, nii et sul lihtsalt EI OLE võimalustki kella seitsmest neljani jalul olla ja joosta, ja siis alles leida vaba viis minutit, et midagi hamba alla pista. Riik imestab, miks tervishoiutöötajad mujale rändavad.

Aga mina olen siin puhtalt seetõttu, et tahan keelt osata ja veel üks Soome linn selgeks õppida, et oleks lahe külastada tulevikus.

Kui töö läbi sai, läksime Ellaga bussikasse, kus saime tund aega bussi oodata ja jälle marudalt naerda, kui eilsed asjad meelde tulid, kuidas me ostukeskuses nii kurnatud olime, et oleks võinud järgmise inimese toiduasjad ka enda kotti laduda sujuvalt, öeldes kõva peenikese häälega Kiiiittttiii!! Dafuq.

Bussis olime ka deliiriumis, Ella nägi bussijuhi juures olevailt peegleilt kahte kujutist ja mõtles, et need on kaks bussijuhti, kelle liikumine on sünkroonis.
Ma ei tohiks blogi nii hilja kirjutada, sest ma ei näe enam juba oma läpakat, kuna see on nii tilluke.

Aga õhtu möödus maru rahulikult - filosofeerisime Damiga inglismannide kõrkusest ja rahvaste tülide ajaloolisest taustast ning mängisime tema ja Fionaga UNO kaarte. Nad on ülilahedad. Muuseas käskisin Damil endale Inglismaalt Galaxy Cookie Crumble’i ja ühe kivi kaasa tuua. Sest kui ma Walesis olin, unustasin ma Nottinghamis, Salisburys ja Gloucesteris käies kive kaasa võtmast.

Üllatusmuna seest sain ka täna mingi nõmeduse -.- Lilla tobe ahv, kel reket tagumikust välja kasvab. Why?


Muidu saime eile ka kätte enda salmonella ja MRSA proovid. Paraku on need cdoc formaadis ja neid ei ole võimalik avada. Raudselt oleme me Ellaga lihtsalt kaks päeva Soome inimesi nakatanud rõõmsalt. Pagana Umbrulla-Ulla-Ulla, kes ei suuda peale kolme palumist meile normaalset faili saata või siis kirjutada, et ou, te olete haigusi täis ja teid tuleks üldsegi magama panna.

19.03 muumit ja saatanan kukko

Hommik algas nii, et ma nägin just unes mingit laevakaptenit, kes hakkas mingit actionit tegema... kui pirises äratuskell. Isver, kuidas ma ei tahtnud silmi lahti teha. Nii hea ja mugav oli magada, tekialt väljas oli külm ja akna taga sadas lund. Kell oli ka seitse alles. Pärast Ellaga mõtlesime, et järgmine päev peame kell viis ärkama, et pmst ära vingu, pingu.

Tegin endale teed ja sõin sinihallitus- ja Brie juustu ning vägistasin pool kaneelisaia endale sisse. Taustal mängis „Piiikkkkkuuuu Kakkkkkooosen aaaaaaaaaaaamuuuu!“ ^^ Jee.

Varsti tuli Sari ka, kes meie koordinaator on, ja viis meid bussipileteid tegema. Hingehinnaga piletid on muidu :D. Ja muuseas kiikasin seal ajalehtede pealkirju ja igal pool oli suurelt, et „Kevad on käes!“ Tuhkagi, taevast sajab jääd ja rajutuul on.

Siis viis Sari meid kooli, kus me kohtusime Anna-Maijaga, kes meid haiglasse ringkäigule viis. Tutvusime osakondadega ja Marega, kellest Ella koguaeg nii häid asju räägib :D. Ja kellest ilmselt ma ka muudkui räägiks.

Minu esimene oskakond on kopsuhaigused ja esmaabi, nad on nagu kaks ühes. Juhendaja on hästi lahe, rääkis inglise keelt hästi ja rõõmustas, et ma tulin. Ma ei jõua ära oodata, millal saan sinna soome keeles rääkima minna. Kuigi ilmselt olen ma siis nii aukartlik, et ma räägin parem ingliskeeles, kui rikun oma grammatikavigadega soome keele ära :D.

Peale haiglat läksime veel korra koolist läbi, kus oli parajasti toimumas praktiline ülesanne parameediku üliõpilastele. Reaalne kiirabiauto tuli, reaalsed masinad-särgid-värgid kõik, kaasõpilane oli patsiendiks ja kõik reaalsetes riietusetes askeldasid ta ümber. Elutähtsate näitajate masinad olid ka juures ja. Elušeff, meil võid sellest ainult salaja pimedas nurgas unistada.



Lisaks saime me näha ruumi, mis oli nagu kaubanduskeskuse turvaruum, kaamerate ja mikrofoniga. See vaatas üle kahe ruumi, millest üks oli reaalne intensiivpalat ja teine oli inimese kodu. Parajasti askeldasid parameedikud patsiendi kodus, kes oli diabeetilisse koomasse langenud. Väga vinge. Ülireaalne simu. Ma ei kujuta ette, kui selline asi Eesti medkoolides oleks. Haiglad ei ole ka nii šefid.

Enivei, me läksime siis linnapeale ja käisime ostukeskuses. Mõmm, seal müüdi nii palju muumiasju, et ma pidin neid ostma. Ma võin ülejäänud kolm kuud toituda ahjuseina kraapest ja jahukördist, aga muumikausta ja värviraamatu ning pliiatsitopsi ma Pidin saama.

JA HESBURGERIS OLI GLUTEENITON BURGER! *head assplode*

Toidukast ostsime risotomaterjali (hea, et oli meeles sinna riisi ka sisse osta). Koju jõudsime, siis puhkasime, sest uskumatu väsimus tuli peale. Mina heitsin korra pikali ja Ella muudkui nudges mind msnis, et kas ma magan xD. Siis tuli ukse taha, lasin ta sisse ja põrnitsesin vidukil silmi, kui ta küsis, et „Magasid vä? Tuld sul ka ei põle!“ Minu vastus, et jah, ma nimelt Magasin, ei pädenud vist.

Vedasime siis end kööki risotot tegema. Pannikaant meil ei olnud, see oli ülakorrusele viidud, aga kuna me oleme vaesed ja seetõttu loovad eestlased, siis me kasutasime pannikaanena ahjuvormi.


Lõppudelõpuks ei olnud me kunagi sellist risotot teinud, sellise riisi ja selliste ainete ja võtetega, aga tohutult hea tuli. Maitsete segu. Oleks ainult kanapuljongit olnud, mitte soolvett xD. Hakkab pihta jälle see „Leipäääää, syyööötävääääää, juotavaaaaaaa!“

Saime toidu valmis ja mõtlesime, et pakume kindlasti Damile, sest ta ütles, et kuna ta süüa teha ei oska, peseb ta kõik nõud alati ära.

Sõime siis rahulikult teleka ees ja rääkisime Emmiga juttu, pärast tuli Fiona ka, ja tõenäoliselt Graeme. Telekast tuli Little Britain, seda oli nostalgia vaadata selles seltskonnas, sest mul tuli Wales meelde. Ma igatsen seda aega nii väga, nii nii väga =(.

Aga see oli hea aeg ja jääb mulle sellisena alati mällu^^.
Hakkan nüüd oma muumi asju lahti pakkima ja imetlema, kandes samal ajal uhkusega sõjaväepükse ja Mokoma punase kuke särki.Fjaa.

18.03 jatkuu

Tegelikult on terve meie tiib inglasi ja šotlasi täis. Juhhei! Ja nad on palju rohkem meie tüüpi inimesed kui ülakorruse rahvas. Seal on lõunamaalased, kes on tibid ja tibipoisid(va Jakubüs vms xD), aga britid on ülitsillid, uskumatult mõnusad.

Leidsime muuseas ka K-marketi üles, mis oli täpselt teises suunas, kui ma arvasin. Mõtlesime Ellaga pitsat teha õhtul ja filmi vaadata, aga olles korvi pannud kõik taigna ja pitsa koostisosad, selgus, et selles poes ei müüda mune. Umbes kevadeni vist, kui ma sildist õigest aru sain. Hakkasime siis mõtlema, et kas lihtsalt jahust ja veest ei saa tainast teha, aga siis tuli naer peale, sest see oleks nii epic illustreerima meie rahapuudust xD. Isegi Baby Born läks rikki, kui ma talle väiksena manustasin kalli Baby Borni toidusegu asemel jahukörti.

Lõpuks me riskisime, et kojujõudes laename naabritelt ühe muna. Munadega seoses, me ostsime mõlemad hästi suured Puhhimunad, lootes sealt üks normaalne kuju saada.
Kodus pakkisime nad mul toas lahti, pidulikult ja suure põnevusega ikka. Aga siis oli suure šokolaadimuna sees Kinder Surprise’i kujuline plastmuna, mille sees oli 3cm riidetükk Puhhi pildiga, mille võib endale riide külge triikida. Milline pettumus. Kogu meie ootus ja põnevus said nii traagilise lõpu, et meil tekkis leinameeleolu. Tänks, Puhh.

Mõmm.

Kreeka tüübi munad saime endale. Peame talle pärast linnast kaks muna asemele tooma.

Jah, just nii.

Mingiaeg läksime endale siis pitsat tegema. Ella võitles tükk aega ananassipurgiga, mille jaoks meil ei olnud avajat. Rauli armeenoa küljes oli mingi seadeldis, aga me ei osanud seda kasutada. Selle asemel lähenesime koopamehelikult ja peksime seda purki mehaaniliselt noaga. Et äkki suure vihaga hüppab ananass ise sealt väja. Lõpuks sai Ella ta kaane irvakile ja see purk nägi välja nagu mingi nõme troll.

trollpurk ajas Ella tigedaks

purk naeris meie üle

Pitsa oli enne ahjupanemist hästi ilus ja tundus maru hea ka – hakkliha-sinihallitusjuustupitsa. Aga peale ahjust väljavõtmist oli ta üsna.. pettumuslik :D. Nägi välja nagu mingi pirukas. Juust oli seal peal küpsenud nii pruuniks nagu tavaline kook. Aga kuna me olime juba fantaseerinud, et me peame plahvatanud pitsajääke kraapima endale ahju seintelt või siis seda kupatust kõrrega sisse jooma, siis sõime me seda üsna hea meelega. Jagasime Damile ja šotlastele ka – neile jubedalt meeldis. Küsisin, kas nad valetavad :D, aga tõtt rääkisid. Jätsime selle pitsa neile lauale.
Step 1- decorate the base of the pizza

Step 2 - Voila!-ish. lol, ahjust tuli selline

Läbi kadalipu valminud pitsa lendas ise põrandale

Telekast käis ämblikmees. Nii hea on vaadata ingliskeelseid asju, kui soome tõlge all jookseb. Maru vahva, nii palju sõnu jäi külge.

18.03 ja aamu.

Hommikul ärkasin suht vara, 8-9 paiku ja mõtlesin, et üldse ei taha voodist välja ronida, nii mugav on. Aga siis hakkas kõht rääkima ja läksin kööki süüa tegema.

Ella askeldab endale ka süüa


Köögis oli üks briti noormees, kes seal terve hunniku musti nõusid ära pesi, mis seal juba eilsest vedelesid. Rääkisime temaga juttu ja nii naljakas oli, sest ma tegin omale hommikuks teed ja kaks taldrikutäit saiakesi. Kui ma tassi ja ühe taldriku kätte sain võtta, hakkasin ma mõtlema, kuidas ma nüüd toavõtme ja teise taldriku kätte võtan. Siis see tüüp võttis ise mu ülejäänud asjad ja naeris, et senikaua, kuni ma mõtlen välja, kuidas ma seda teen, kannab ta ise mu asjad mulle tuppa xD.

Ta pani söögi mulle lauale ja kommenteeris minu Lillendiini, Ufo ja Maiku pilte ning hakkas minema. Siis ma hõikasin talle järgi, et eks mingiaeg näeb veel, aga see tuli kohmakalt välja, ja ta ei kuulnud hästi ja küsis, et mis sa ütlesid? Ma vastasin, et kuna see oli grammatiliselt ebakorrektne, siis ma tegelt ei öelnudki midagi :D.

Hakkasin sööma ja mõtlesin taustaks üht seepi vaadata TV3-e lehelt. Aga mis ma näen – this content can not be shown in your country! Siis jõudis mulle kohale, et ma ei ole enam Kansases. Ja saiad jäid ka külmad. Läksin kööki tagasi ja ajasin veel Damiga (see vist oli ta nimi) juttu. Nii hea ikka, et siin on inglaseid, kellega ma saan normaalselt ingliskeelt rääkida, kartmata, et ta millestki aru ei saa.


Siin on minu hommikune idüll


Aknavaade lumisele põhjamaa metsale


..ja siin sain kodust Rauli kaasa^^.

17.03 ja saapuminen Kotkaan

Kui laevalt maha tulime laupäeva hommikul, tervitas meid kevadpäikese asemel lõikavalt külm tuul ning lumesegused tänavad. Lisaks peatus laev oodatud kohast 1km eemal. Minul ja Ellal oli hästi vahva oma (minul suure ja Ellal ümberkukkuva) kohvritega suruda end vastutuult bussijaama suunas. Lõppkokkuvõttes jäime me ühest bussist maha, sest pool tundi on ülioptimistlik arvestada sadamast suure pagasiga jala Kamppi jõudmiseks.

Neways, Kotka bussil rääkisime terve tee juttu ja jõudsime Ella kotile külge mõelda kohutava isiksuse ja painajalikud mõrvamõtted, mille ta teoks teeb, öösel üht ratast aeglaselt kiuksutades.

Kui Kotkasse kohale saime, oli sealne bussijaam kinni (ikkagi laupäev. Lol). Kuna oli tohutult nõme ilm, siis me vaatasime endale välja mingi kohviku. See oli nagu peatükk Lemony Snicket’s series of unfortunate events lugudest, mis pani paika terve meie päeva teema. Kohvikus oli mingi aasia perenaine oma lapsega, omanikuks. Tellisin talt kaks teed ja maksin ära. Siis panime Ellaga oma asjad toolile ja tahtsime teed kätte saada. Ella küsib, et kas tellisid ära. Ma ütlen, et jaa, ta isegi valas välja. Aga mitte kusagil ei olnud teetasse näha, perenaine kah jumala tavalise näoga, oli juba hakanud mingit uut tegevust tegema. Me olime veits nõutud, et ..dafuq. Aga siis käis *tinn!* ja perenaine andis meile teetassid. Me saime just mikrokas tehtud teed. How awesome is that.


Siis tuli Sari ja viis meid ühikasse. MARU ÄGE ÜHIKAS ON. Kahekordne madal punane ehitis. Hästi hubane. Ühine köök ja telekas, toad aga on üheinimese omad. Siin elab kreeklasi, inglasi, šotlasi, sakslasi, üks leedukas ja siis tšehh ja siis veel Šveitsist ka minuarust.

Mm, käisime viisime neile Vana Tallinnat ja Tallinna peenleiba, osad juba teadsid ka, millega tegu on. Näitasime enda näo ära ja läksime siis Ellaga poodi otsima.

Sellest kujunes ülikoomiline retk, sest me täpselt ei teadnud, kus see pood on, nägime seda ainult möödasõidul korra, nii et me teadsime ainult seda, et ta on kollane. Hakkasime siis ühes suunas astuma, kuhu pood tõneäoliselt jääma oleks pidanud. Aga kui meil kõnnitee ühel poolel otsa sai, mõtlesime, et lõikame ühest tänavast, mis peaks täpselt selle poe juurde viima. Kõnnime ja kõnnime, ilusad värvilised puumajad mõlemal pool ja järv (või meri) majade taga. Aga siis jõudsime korraga samma kohta tagasi, kust me alustanud olime, sest see tänav tegi peaaegu ideaalse ringikujulise kaare xD. Oh well, mõtlesime, lähme siis ikka suurt maanteed mööda. Kõnnime ja kõnnime ning ikka kõnnime. Autoga tulles tundus, et see pood oli ühikast mingi 200m kaugusel, aga me olime seks ajaks läbinud kindlasti 5 korda rohkem maad. Lõpuks leidsime ühe bensuka, kust küsisime, et kuhu toidupood jääb. Teenindaja ütles, et ühele poole 500m jääb Siwa, ja sinnapoole, kust me just tulnud oleme, jääb kilomeetri kaugusele K-market.

Mõtlesime, et suva, lähme otsime Siwa üles, sest see on ligemal, ja kui me oleme midagi endale kõhtu saanud, siis võib juba otsida selle teise poe üles. Hakkasime astuma ja mõtlesime, et kui õnnetud me tegelt oleme, arvestades oma finantsilist olukorda ja hirnusime teepeal enda üle nalja tehes nii palju, et mingi auto sõitis meist mööda ja lasi signaali.

Poolel teel Siwasse (me tollal muidugi ei teadnud, et me poolel teel oleme, meie arust me olime selle 500m juba ammu läbi käinud) leidsime me kebabiputka. Kuna seal pakuti süüa ja peavarju, astusime me sinna sisse, tellisime friikaid kebabilihaga, ja tunnistasime lõunamaade töökultuuri ja –esteetikat. Aga meil oli savi, sest meil oli külm, nälg ja väsimus. Sõime ära ja jätkasime oma lootusetut retke. Mingihetk mõtlesime, et kui peale järgmist käänakut pood meile näkku ei vahi, siis lähme tagasi. Aga õnneks peale käänakut oligi pood, võpsikus peidus. Leidsin seal endale kohe nisuvabu saiakesi ja rohelist teed ning õhtu tundus kohe palju helgem.

Tagasitee sujus enamvähem normaalselt (va pisarateni naermine keset kõnniteed, jälle meie endi üle), aga ainult senini, kuni jõudsime ühikate ligidusse. Me olime tee peal, kust läbi metsatuka viis üks rada ühikani, mida ma enne autoaknast näinud olin. Aga kuna seda rada ei olnud tol hetkel minu nägemisulatuses, siis ma mõtlesin, et me võime suvalisest kohast ka läbi lume panna, vahet pole :D. Tegin siis esimese sammu – normaalne. Teine samm – vajusin oma kummikutega siuhti puusani lumme. See oli nii naljakas, sest terve tee oli nagu üks kannatuste rada ja nüüd, pmst oma ühika akende all veel upu lumme ära.

Pmst.. ma astusin veel kaks sammu, kühveldades enda kummikutesse kamalutega lund. Ella oli mul taga, hõikas, et kuidas ta peaks kontsadega saama sealt tulla, kui tal kott vajub ka lumme, sest lumi OLI puusadeni xD. Ta viskas oma koti mulle nagu mingis traagilises filmis, et let me die, save her! Ma haarasin ta koti ja üritasin kuidagi manööverdada. Ella küsis, kas ta võib minu aukudesse astuda ja nii me kulgesime poolele teele ühikani, kui ma jäin seisma.. ja kukkusin peaaegu kokku naerust, sest nägin, et see teerada, mis seal pidi olema, oligi seal, meetri kaugusel kohast, kust meie metsa sisse keerasime xD. Neerud rappusid paigast ära, ausõna.

Igaljuhul, kui me lumest välja saime, kallasin ma kohe kummikutest nii palju lund välja, kui sain, kuid sinna sisse jäi ikka päris hulgim lumesuppi. Aga üllatuslikult kannatasin ma selle suht normaalselt ära, minu põhjamaajalad ei vea mind ikka alt.
Läksime ühikasse sisse, panime toidu ära, pakkisime toas ülejäänud asjad kappidesse lahti ja puhkasime veidi. Mängisime Ellaga UNOt ja vaatasime pilte. Kella üheksa paiku läksime teisele korrusele, kus oli ülejäänud rahvas. Ajasime seal nendega juttu ja pakkusime Vana Tallinnat. Tsikid ja osad tüübid läksid klubisse, meie jäime siia, koos leeduka ja paari teisega. Mängisime Yatsyt ja jõime koolat ning läksime ka ise magama. Vot sel ööl oli hea uni. Ülim lihsalt.