E 16. november. Count Kangura.

Täna Drop-Inis, kui Indiaani-Dave teed küsis, märkas ta, et ma koon salli. Musta värvi salli. Tükk aega vaatas. Ja siis küsis, et kas ma olen Transilvaaniast. Ma naersin ja ütlesin, et olen küll. Siis tuli varsti Tony ja tegi small-talki ja Dave kõndis temast mööda ja ütles, et vaata ette, ta on pagana Transilvaaniast xD.

Mõlemad muidu teavad, kust ma pärit olen. Ainult Tony tögab koguaeg, ütleb, et ma olen Ukrainast ja räägin ukraina keelt. Ja kui ma vihaseks saan selle peale, siis ta parandab end ja ütleb, et hoopis etioopia keelt räägin. Sellega ma olen nõus.

Tony rääkis täna terve see aeg minuga. Tegi oma kahemõttelisi nalju. Isegi, kui ta normaalselt räägib, on see ikka kahemõtteline. Ta palus, et ma talle midagi eesti keeles ütleksin. Ma ütlesin: „Ma soovin, et sa ükskord ometi tõsine oleksid.“ Siis taa hakkas pakkuma. Ütles, et see oli kindlasti roppusi täis. Aga tema vastus on 'jaa'. Lol. Siis ta küsis, et kas see, mida ma ütlesin, on füüsiliselt võimalik. Ma kahtlesin tema puhul. Igaljuhul, ta ei saa enne ühtki rahulikku hetke, kui ta välja nuputanud ei ole, mis ma ütlesin.

Vaatasin selle Hosteli siis ära eile. Issssver, Saag pole selle kõrval midagi. Blöä, no mikkkkks seal see kõõluselõikamise koht olema pidi, ma ei tea.. Whhyyy....

P 15. november. Hakuna Matata.

What a wonderful phrase! It means no worries for the rest of your days. Vaatasime üleeile Selinaga Lõvikuningat ja Rasputinit. Julien hüppas ka vahepeal oma jäätisepurgiga läbi ja küsis, kas ma tean, kui armas ma olen, et mul Disney multikad läpakas on xD.

Ta andis mulle ka pasta bolognese karbi. Ma pean selle ära sööma. Pasta bolognese, mitte karbi.

Aga täna oli minul, Johannesel ja Selinal plaanis minna Castell Cochi juurde. Enne seda aga läksime Selinaga ASDA-sse, et kummikuid osta. Meil on neid vaja selleks, et siin ellu jääda, et loodusreservis jõekese sees jalutada ja et Snowdoniasse minna. Me ostsime roosad täpilised kummikud. Polkadot. Need on ausalt nii rõõmsad lastekummikud, et vägisi toob naeratuse näole. Terve tee tagasi läbi mudase aasa me naersime nende üle.

Siis, kui me koju jõudsime ja valmistusime bussi püüdma, et Castell Cochi minna, otsustas Johannes, et ta ei tule, sest ta vanemad helistasid just sel hetkel. Ja ta vist on seal käinud vanematega.

Läksime siis kahekesi hoopis ja kohe 132 bussi peale. Kui me King's Arms peatusse jõudsime, läksime kohe lossiviiva tee poole, kui meile tuli meelde, et peame tagasisõidubussi aegu vaatama, sest pühapäeviti liiguvad need siin üks kord iga tunni sees. Kah mul pealinn.



Aga polnudki aegu kuskil. Õnneks me nägime, et buss tuli peatusse ja otsusasime, et küllap ta tuleb sel samal ajal ka kahe tunni pärast, kui me valmis oleme.

Siis läksime tagasi, mööda mäkketõusvat tänavat. Suht kurnav oli, sest loss asus keset(mitte peal vaid keskel) kõrget mäge ja sinnaviiv tee oli samuti väga järsult tõusev. Aga kui me pärale jõudsime, veendusime, et see kõik oli vaeva väärt. Castell Coch nägi välja nagu tõeline muinasjutuloss – hallist kivist, kompaktne ja paksude tornide otsas olid rohekad need.. ümara-püramiidi-kujulised otsad. Ja see asus keset metsaga kaetud mäekülge. ASDA-st on kenasti näha.



Sisseminek maksis £3.60.



Lossiõu oli ümar. Kõik oli ümar. Täiesti erinev Saaremaa lossist, mis on kandiline. Me läksime kitsast trepist üles, mis viis meid teisele korrusele, mis oli vasakult poolt ääristatud ustega. Paremal oli lossiõu. Läksime esimesse ruumi paksu punase ukse taga. See osutus banketiruumiks. See oli sisustatud suurte seina- ja laemaalingutega ja veinipunase ja tumerohelise riidega kaetud mööbliga.



Sealt sai minna joonistamisruumi, kus oli suur kamin(igas ruumis oli kamin) ja mis oli väga roheline ja mis oli täidetud maalidega. Kui me tagasi tulime, läksime teise paksu punase ukse juurde. See avanes lossikööki. Nii änksa oli, suur ja soe ja vanaaegne pliit oli seal, selline mustast metallist ja robustne.



Siis ma läksin mingist väiksest käigust sisse, kust sai vintsiruumi, kust silda langetati ja tõsteti. Varsti tuli Selina ka sinna, kes imestas, et mul sama mõte oli, sest see koridor oli suht tilluke ja ebakäidavas kohas.

Sealt edasi avastasime me kitsa keerdtrepikäigu, mis viis meid Lord Bute'i magamistuppa. See oli vaimustav ruum. Tumerohelise ja valgega. Kuldsed kaunistused oli seintele maalitud. Suur, keeruliste ornamentidega(siilid, hiired ja linnupesad) kamin ja voodi, mis asus suure akna all. Hästi mõnus ruum oli.



Siis keerutasime me end kuidagimoodi Leedi Bute'i magamistuppa. Mis oli tohutu ja valge ja tumeroosa. See oli liiga suur. Peale seda läksime me Leedi Margareti magamistuppa. See oli selline väiksem ja tumedam.. Ma ei tea muidugi, kes ta oli, äkki leedi ja lord Bute'i tütar.

Mis toad seal veel olid.. Kabel. Kõige kõrgemas tornis, taevale kõige ligemal. Soojas puust ruumis. Keset ruumi seisis kabel nagu kabinet, nende joonistatud akendega, nagu kirikutelgi. Iga akna peal oli mingi pühak. Ühe nimi oli Andreas. Meeldiv kohata tuttavat ja kodust nime.

Siis oli seal mitmeid tube, mida kasutati väljapanekute jaoks. Üks selline oli väga huvitav, kus sees oli puust asi, mille peal olid pildid ja kujud ja nupp, kust English vajutades sai kuulata, mis need tähendavad. Me kuulasme. Ja see rääkis moraaliga muinasjutte ka. Jänesest ja kilpkonnast(slow and steady wins the race), rebasest ja harakast(don't trust people who flatter you), koerast(don't be too greedy) ning kurest ja rebasest(don't play tricks on others; they might do the same to you).

Ühes säänses ruumis sai joonistada. Mina joonistasin lille. See oli see, et paksu kile/plastmassi sisse olid teatud kujuga augud lõigatud ja sina paned paberi peale ja värvid pliiatsiga ja siis see kuju moodustub. Üpris nagu see, mis me kunsta tunnis sentidega tegime.

Ja lõpuks leidsime me end väiksest maa alla viivast käigust. Ma ütlesin surmahäälega, see on vangikong. Ja oligi. Umbes 4x6m tellistest ruum mullapõrandaga. Ei läinud palju kujutlusvõimet vaja, et näha enda ees stseeni, kus nälginud mees visatakse vangikongi, määrdunud räbalad seljas ja rotid ringi jooksmas.



Viimane ruum, kuhu me läksime, oli kelder. Suur valge ruum kitsaste akendega. See pidi olemas ainus ruum, mis peale 13. sajandi laastamistööd terveks jäi. Ülejäänu restaureeriti 16. ja 19. sajandil. Põhjus, miks seda 19. sajandil restaureeriti, oli see, et Bute'i pere tahtis sinna elama minna. Lord ja leedi Bute. Aga kui see valmis sai, ei läinud sinna lõpuks keegi elama. Ma ei tea miks. Mul isiklikult poleks midagi selle vastu olnud, kui ma seal elada oleks võinud.

Käisime lossi suveniiripoest ka läbi. Seal müüdi nii vahvaid asju. Kelti riste, mis funkasid nagu tujusõrmused. Ma oleks peaaegu ostnud. Ja tinasõdureid müüdi seal. Ma oleks neid ka ostnud, kui ma oleks mäletanud, kus mu sõjakollektsioon praegusel hetkel asub.

Lossist äratulemine kulges märgatavalt kiiremini ja vaevavabamalt, kui sinna minek. Bussipeatusse jõudes leidsin ma sealt juurest kellegi mootorratta. See nägi täpselt siuke välja, nagu ma juba mitu ööd unes näinud olen. Selline musta nahaga ja kroomitud. Ja mis oleks just nagu mulle mõeldud. Unes on mul ka selline. Ja kõik on topeltsuper, kuni mulle meenub, et mul ei ole lube. Siis ma korraga ei julge sellega sõita ja ärkan üles.

Busspeatuses ütlesime me Hakuna Matata, isegi, kui buss ei peaks tulema, saame me kuidagi ikka koju.



Nüüd ma olen toas ja olen meeletult väsinud. Ja ei jaksa ära oodata, millal ma kirjutamisega lõpule olen jõudnud, et saaks midagi süüa teha ja siis Hostelit vaatama hakata.

L 14. november. Tänaval nähtud surnud vihmavarjude arv: 11

Jhuube, mis ilm on! Läksin täna Selinaga(ma jõuan ka selleni millalgi) linnapeale, et New Mooni pileteid, villa ja (paksemaid)vardaid ning kummikuid osta. Peaks ütlema, et poleks vahet olnud, kas me oleks enne väljaminekut endale pangetäie vett kaela kallanud või mitte, lõpptulemus oleks ikka sama olnud.

Terve Cardiffi kesklinn oli kiltides mehi täis. Ja kuna tuul oli maru tugev, lendasid nii mõnegi kildid üles. Ma jätan saladuseks, kas neil oli midagi seal all või mitte xD. Põhjus, miks kõigil kildid seljas olid, on see, et täna mängib Šotimaa Fidžiga jalgpalli. Säh sulle, Suurbritannia on ühtne küll, kui peab.

Aa, neljapäeval oli tööl hea; mängisime Scrabble'it ja ma organiseerisin ühe patsiendi tähed tema reaas ümber, nii et ta sai moodustada sõna 'snot'. Ja kui ta ütles, et sellist sõna ei ole olemas(Tony, ta juba on selline naljatilk), ütles tema kõrval istuv staff member Mike, et on küll. Ja demonstreeris: „♫Snot unusual to be loved by you. Snot unusual to be loved by anyone..“ xD.

K 11. november. „'Kirss' on võimas, sest selle nimes on SS.“

Aga ma jätkan nüüd Brecon Beaconsi kirjeldamisega.

Järjekorras teine sündmus on Brecon Beaconsis käimine. See oli vist viiendal septembril. Läksime mina, Johannes, Pilar, Encarna ja Viola. Hommikul vara startisime, et bussiga linna sõita ja sealt omakorda buss võtta, et Breconisse minna. Tuli välja, et selliseid tiire teeb tüübilt linnaliinibuss, mitte pikamaabuss. Huvitav. Sõitsime umbes tunnike keset hingematvat maastikku(rohelised lambased aasad ja metsaga kaetud mäed, pluss vahel mõni üksik loss).

Lõpuks jõudsime väiksesse Breconi linnakesse. See nägi välja üsnagi nagu Whitchurch, ainult et armsam. Need tillukesed poekesed imelike nimedega(Bargain Booze, Oh!, Candyland) olid kuidagi nii mõnsalt koos nurkade peal ja tänavamägede peal.

Natuke ringi vaadanud, asusime otsima kohta, kus oleks saanud osta kuuma kruusi teed ja keha kinnitada. Kui me selle leidsime, läksime turistiinfopunkti. Küsisime teed Beaconsite juurde, need on need kõrged teravad mäed. Tuli välja, et need asuvad linnast väljas. Seega otsusasime enne Breconis endas natuke ringi vaadata, et siis bussiga Beaconsite juurde sõita.



Leidsime ühe vana kiriku, hallist kivist ja puha. Hauakivid igalpool. Me ei suutnud vastu panna ja tegime pilte. Varsti tuli aeg bussipeatust otsida. Seda tehes eksisime me korra ära, aga midagi hullu ei juhtunud, jäime lihtsalt ühes bussist maha ja pidime tund aega ootama. Kuna väljas oli külm, pidime kuidagimoodi sooja saama. Valisime sekspuhuks poodijalutamise. Leidsime mingi poeketi, mis pidi Saksamaa oma olema. Ostsime sealt süüa(krõpsude multipacki ja mahla) ja kulgesime vaikselt ühe kanali äärde.



Kanal oli nii ilus, kanal ise ja majad, mis seda ümbritsesid. Majad olid ridamajad, hallist kivist ja värviliste ustega. Siniste ja punastega. Ronitaimed kasvasid seinte peal. Ja kanalis ujusid pardid. Hästi ilus oli.

Kui tuli aeg õigele bussile minna, jalutasime tagasi. Buss oli jälle linnaliinibuss(pole midagi imestada, sest see oli ka meie tagasisõidubuss). Tee oli nii mägine(siin väga ei olegi tasast teed), et Pilar, kes seisis koos Encarnaga, tegi ameerika mägede žesti – tõstis käed üles ja tegi nagu karjuks.

Ma naersin terve tee selle üle.

Olgu, jõudsime siis mägede juurde ja tulime bussist maha. Otse bussipeatuse juurest tõusid igast ilmakaarest taeva poole mägede tipud. Ja mägede(45 kraadise nurga all) peal olid lambad. Me alustasime oma teekonda ühest mäest üles, mööda jalgrada. Päris pikk teekond oli ja suhteliselt väsitav. Aga kui lõpuks tippu jõudsime, oli vaade uskumatu. Ükskõik, kuhu sa ka ei vaataks, igalt poolt paistavad mäed ja orud. Ja ühe oru sees oli järv. Peegelsile. Oleks see kõik Šotimaal olnud, oleks see välja näinud täpselt nagu Loch Ness. Tegime muidugi jälle hulga pilte.



Peas kumises terve see aeg laul: „I'm waiting on the highlands where the nature is surrounding me..it's aaaall I need.“ Indeed.

Keset mäge oli üks suur jälg. Koera jälg. Aga minu jaoks on see hundi jälg. Jacobi jälg xD. Nüüd on iga lause lõpus jälg. Jälg.

Varsti kiskus ilm veel hullemaks, hakkas tibutama ja kõle tuul puhus. Ja tagasisõidubuss ei tahtnud ega tahtnud tulla.

Aga kõik lõppes õnneks hästi ja haigeks keegi ei jäänud.

R 30. oktoober. Atsihh!

Olen teist päeva kodus, tõbine. Õnneks on tavaline külmetus, mitte seagripp, mis siin kõigil on. Minu ülemused said kõik nii tavalise kui ka seagripi süsti. Rääkisin ühega, ja ta ütles, et tema ei lase ühtegi süsti teha endale, sest kuna tal pole varem grippi olnud, siis ei hakka väga muretsema ka. Loodusele vahele segama. Ma ei taha ka, et mulle tehtaks, liiga paranoiliseks teeb see. Siis ma saan nagunii gripi.

P 6. september 2009

Nii. Oleks paslik kirjutada Nottinghamist ja kõigest sellest, mis seal juhtus, sest ma käisin reedel seal.



Reede hommikul(ühes hirmsaimas vihmas ever) kell 10:30 läks National Expressi buss bussijaamast Nottinghami poole. Buss oli täitsa täis ja mina istusin ühe mammi kõrvale, kes kohe juttu tegi. Ma oleks sellest bussist peaaegu maha jäänud, sest ma alahindasin bussijaama kaugust city centre'i bussipeatusest ja ülehindasin enda kõndimiskiirust. Ja peale selle kaalus mu kott umbes kümme kilo, nii et ma pidin iga viie sammu tagant peatuse tegema, et hinge tõmmata. Me sõitsime läbi Birminghami, mis oli maru suur linn. Ja seal oli silt, mis näitas, et vasakule(kaardil üles) jääb Wolverhampton ja paremale(kaardil alla) jääb Dudley. See oli nii äge! Ma ristisin Wolverhamptoni UK ägedaima nimega linnaks.




Peatusime Birminghamis pool tundi. Muide, bussil oli ees ekraan, mis näitas, mis teepeal sünnib. Bussi peas oli kaamera, mis seda pilti tegi. Ja ma ei teadnud, kas ma peaksin esiaknast välja vaatama või hoopis seda ekraani vaatama, sest mõlemast tuli täpselt sama pilt. Ja bussi sisu oli nahast. Eriti fancy.

Kui ma kella kolmeks Nottinghami Broad Marshi bussijaama jõudsin, ostsin ma esimese asjana linna kaardi. Peaaegu kuus naela maksis aga väga põhjalik kaart oli, tänavanimede registriga ja puha. Ma uurisin kaarti, millest midagi kasu ei olnud, sest kuigi ma leidsin nii bussijaama kui rongijaama, ei suutnud ma aru saada, kuspool lõuna on, sest lõunasse pidin ma minema. Siis läksin ma välja, lootuses mingit tänava nime leida. Kui ma ringi vaatasin, kõndis minu juurde üks lokkis juustega mees ja ütles, et you seem a bit lost, can I help you? Hästi heatahtlikult ja siiralt. Ma olin üllatunud, et ma ei pea abi küsimagi, abi tuleb ise minu juurde.
Ja siis tuli välja, et see mees läheb ka rongijaama ise ja et me saame koos minna. Änks. Tema läks Stoke-on-Trenti ja küsis, et kas ma olen Skandinaaviast. Kui ma ütlesin, et ei, Eestist, siis minu üllatuseks teadis ta seda kohta. Ta luges Balti riigid ette ja ütles, et eesti keelele kõige lähedam keel on soome keel. Wowi.

Rongijaamas ostsin ma pileti Beestonisse ja läksin siis rongi otsima. Ma ei saa absull rongijaamadest aru. Platvormid ja teab mis.. miski ei ole süstematiseeritud.. piletil polnud platvormi ega midagi märgitud, ja kavas oli ka mingi X number..maitea. Lõpuks läksin ma suvalise rongi juurde ja küsisin seal oleva mehe käest, et ega ta ei tea, kust rong Beestonisse läheb. Teadis küll, seesama rong lähebki. Ma läksin siis sisse ja rong oli täitsa tühi peaaegu. Kaks meest oli, kes kohe juttu tegid minuga. Ja selgus, et neist üks läheb ka Beestonisse ja elab minu hosteli lähedal.

Kui rong Beestoni jõudis, läks see mees maha ja sõitis rattaga minema. Ma järgnesin talle natuke, kuid kui ta tagasi keeras ja üle silla sõitis, vaatasin sinnapoole ja too kant ei tundunud eriti promising ja ma läksin vastassuunas. Kui too kant ka eriti promising ei tundunud, panin koti maha ja hakkasin kaarti lugema. Ma leidsin tänava, kus hostel oli(Queens Road), kuid ei leidnud tänavat, kus mina tol hetkel olin(Magnolia Road vms). Tänks kaart. Siis hakkas jälle nii hullult sadama, et täitsa lõpp ja ma otsustasin ka üle silla minna nagu see rattaga mees. Sillal tuli mulle vastu üks naisterahvas, kelle käest ma küsisin, kus Queens Road on. Oli umbes 100m eemal ja ma oleks ise ka selle avastanud. Enivei, kui ma siis selleni jõudsin, oli nurga peal mingi pood ja ma otsustasin vasakule minna, lootes, et ehk see on õige tee. Oligi õige tee, sest umbes 50m pealt tuligi Hylands vastu. Kui ma natuke aega vihma käes vale ukse taga olin, helistasin sinna ja hoopis teine uks oli peauks, sest neil on mitu maja, mida nad kasutavad.

Reception-lady oli energiline ja rõõmus keskealine tädike, kes oli mu arust natuke võtnud. Ta näitas hommikusöögiruumi ja siis läksime taas uksest välja ja läbi hoovi maja juurde, kus asus minu tuba. See oli terraced house! Noh, õigemini semi-detached, aga ainult sellepärast,et seda terraced house'i oli vaid kaks tükki xD. Enivei, tädi ütles, et unfortunately, your room is on the top floor. Ma ei saanud aru, miks see unfortunate on, mina olin väga rõõmus! Kolmandal korrusel oli, maja sisemus oli nii lahe..et anna otsad. Hästi kitsas aga niiiii äge. Ma ei saa. Igatahes, tuba oli mõnsa, viltuse katusega, sest me olime viimasel korrusel ja sinise vaibaga.

Siis käisin poes ja ostsin paki HP kleepse ja šokolaadi ja šokolaaditükkidega küpsiseid.

Käisin seal ühe sõbraga.
Järgmisel päeval läksime Nottinghami kesklinna tagasi ja seiklesime ühe teise bussijaamani, kus me pool tundi Edwinstowe' bussi ootasime, mis meid Sherwoodi viiks. Oodates lugesime kristlikku ajalehte, mis oli üpris naljakas, sest alguses me ei teadnud, et see on kristlik. Aga kui iga lugu lõppes kristlikult, saime aru xD.

Siis tuli buss ja tunnine sõit algas. Onn üpris imelik, et selliseid sõite(hiljem ka Breconisse) teevad linnaliinibussid.

Viimaks jõudsime Edwinstowe' peatusse, mis oli obviously Sherwoodis, ja läksime kohe nurgapeal oleva kaardi juurde. Sõber, kutsume teda Juhheiks, vaatas seda korra, defineeris meie asukoha ja suuna, kuidas Sherwoodi metsa saada ja pubide asukohad ning jättis kõik meelde. Talle jäävad siuksed asjad kohe meelde. Niisiis asusime teele. Mööda tänavat üles, kuni sattusime Leedi Mariani kosiva Robin Hoodi kuju juurde ja tegime pilti. Selle kuju vastas teisel pool teed oli väike pood, mis müüs pudi-padi. Änks pood oli. Juhhei kahetses pärast, et ta Robin Hoodi vibu ja/või mõõka ei ostnud.

Kui me Sherwoodu laane juurde jõudsime, läksime me ühest liivateest puudevahelt üles ja paksu metsa asemel leidsime end kellegi põllult. See põld oli huuuge ja paksult sibulaid täis. Igatahes, me mõtlesime, et läheme mööda põldu üles, sest põllu taga oli ka mets. Nii me siis jalutasime, kui ma korraga kellegi jälje maast avastasin. Ma ütlesin, et see on hundi jälg. Juhhei ütles, et äkki hoopis suure koera. Aga me jäime hundi juurde. Siis avastasime me veel jälgi, aga nood olid väiksemad. Ma pakkusin välja, et see hunt jooksis mäest/põllult alla ja kasvas, sellepärast jäljed allpool olidki suuremad. Verdict: plausible.

Kui me põllu taha jõudsime, läksime puude vahelt sisse ja leidsime end tsiviliseeritud metsatee pealt ja sildi eest, mis juhatas meid Robin Hoodi puu juurde. Suure tamme juurde, mille otsas Robin end kunagi šeriffi eest peitnud oli.



Tegin paar pilti kah. Ma täiesti usun, et Robin peitis end selle puu sees, sest see oli tõesti tohutu, ja puu tüve sees oli selline avaus.. aga kui Juhhei küsis, et kuskohas Robin siis ennast peitis, kas selles augus, siis me jõudsime järeldusele, et jah, sest keskaja inimesed olid tillukesed ja mahtusid ilma vaevata sellistest avaustest sisse.

Siis jalutasime me vaikselt tagasi, sest suurt midagi muud vaadata ei olnud ja paras aeg oleks olnud ka sooja tuppa minna.

Enne bussi tulekut läksime istusime ühes pubis.

*



Nottinghamis otsisime me üht Inglismaa vanimat pubi, Ye Olde Jerusalem. Mis muide asus kalju sees, mis omakorda asus Kuningas Johni lossi küljes. Lossi sisse ei saanud minna, sest nii vana loss oli. Aga lossiõues oli Robini kuju ja plaadid, kus oli kujutatud Robin Hoodi tegelasi ja juttu ka nende kohta.

Pubi oli hämmastav! Valge lubjaga oleks nagu üle võõbatud. Sellise vana lubjaga. Sisseminnes sattusime väiksesse hämarasse ümarasse(tehkem sellest nüüd üks lõbus laul xD) ruumi, kus oli lett. Tellisime ale'i. Oli selline must, nagu tume õlu. Aga me pidime seda jooma, sest seda joodi vanal ajal. Me jõime seda teisel korrusel olevas – samuti ümaras – ruumis, kuhu sai kitsast keerdtreppimööda. Jaa teiselt korruselt läks veel üks trepikene üles, sama kitsas ja vanast puust. Terve pubi oli kalju sisse uuristatud, sellepärast ta siuke ümar oligi. Ja lahe.

Kui me ära tulime, sadas vihma ja me asusime otsima ühte teist lossi. Kui me selle üles leidsime, otsustasime koju tagasi minna. Hylandsi. Siis vaatasime natuke telekast X Factorit, mille proovid just Birminghamis olid(ma sõitsin sealt läbi ja passisin kolmveerand tundi). See oli suht talutav, sest see oli alles kõige esimene osa, kus esinesid need, kes laulda ei oska. Nalja sai.

R 28. august. Ma olen kuu aega siin saarel vastu pidanud.

Töö on nagu ta on, aga õnneks on mul nüüd peaaegu kõigi nimed meeles. Ty Canolis on Andrew(nagu 50-date maffia), Anthony(kelle kõnest ma aru ei saa), Derek(pikk ja sünge), Ruth(istub toolil ja koob vahest), Theresa(istub toolil), Brian(täidab faile ja naeratab koguaeg), Hilda(kellega ma Bingot mängin ja kellest ma aru ei saa), Rose(ei suhtle, paneb puslesid kokku), Stephen(äge fella), Brian(käib pidevalt suitsetamas ja pomiseb omaette), Shane(üliäge mammi), Jim(tegelikult Kenneth James; lillefänn), Linda(väike, lõunamaalase moodi), Andrew(kes on täielik suhtleja, kuid kelle kõnest mitte keegi aru ei saa), Jean(istub diivanil ja küsib teed), Roger(impresses his Greek friend), Charles(muhe mehike, hüüdnimi Charlie).
Gaynor(staff, tumeda peaga ja energiline), Peter(staff, Mufasa-mees), Geoffrey(staff, ülilahe härra), John(staff, reserveeritud), Dan(staff, normull xD), Hilary(staff, heasüdamlik), Pat(staff, tore mustanahaline naine), Jenette(staff, tore naine, koos Patiga lasevad meid Martiniga alati varem ära).
Drop-inis on veel lisaks Tony(kellega ma ristsõnu lahendan), Dave(kes niisama muhe on oma vestiga), Michael(endine professor), Peter(vaikne armas mees), Mark(Kalad! Kõige lahedam mees ever!), Magdilena(halb esmamulje -.- aga tal pidi very keeruline iseloom olema), Gwenda(naeratav vahva tädi, kiusab Gaynori). Ja neid on veel, kelle nimesid ma ei tea...

Üks hästi vahva tädike on iga esmaspäev ja neljapäev kohal: Shane. Ta on 66 ja viskab koguaeg endale teadmata kildu. Ja sellepärast ongi nii naljakas, et tema räägib nagu tavaliselt, aga välja tuleb nali. Nagu oli ükspäev, et ta rääkis viirpapagoidest. Ja ütles, et nüüd ta ei saa loomi võtta endale, et nendega peab jalutamas käima ja papagoisid oleks ka natuke depressing to have because they die once a year. Ta mõtles seda tõsiselt aga see tuli nii siiralt, et me naersime selle üle kümme minutit. Ja siis tema kuldkalast. Ükskord lapsena tuli ta koju ja avastas, et tema kuldkala oli põrandal. Ma küsisin, et kust ta sinna sai. Olevat oma purgist hüpanud. See mental image oli nii naljakas, et siiamaani naeran.

Ja kui ta siis Andrew'le ühe oma dieetkoka andis, sest teadis, et talle meeldib see, ütles Andrew aitäh ja istus teise lauda ning pani purgi Shane'i ja minu laua peale prauhti maha. See oli nii koomiline, et Shane vaatas purki, siis mulle otsa ja naeris. Issand, kui absurdne xD.

Markiga on teine lugu. Ükskord, kui ma Drop-inis teed tegin, võttis üks gängsta-välimusega kuubalane järjekorda ja tellis teed. Paar inimest oli veel. Ja ma märkasin kohe ühte meest, kes seisis samuti järjekorras ja lihtsalt.. ootas oma korda. Lihtsalt. Oli halli riietatud ja näol tõsine ilme. Selline.. lahe tõsine ilme. Nagu.. nagu Iiah! You know.. Rabbit: oh, it's just you, Eeyore. Eeyore: Sorry to disappoint you. Vot selline ilme. Momentaarselt hakkas ta mulle meeldima. Temalt küsisin ekstra lahkelt ja rõõmsalt tee kohta xD juhuks, kui tal halb päev oli. Peale seda mängisime mina, Mark, Gwenda ja Gaynor Frustrationi mängu. Ja oo, kui frustreeriv see oli indeed! Ja peale seda Mastermindzi. Mark on hämmastav.

E 10. august. Täna hakkas töö.

Öösel kella viie paiku hakkas tuletõrjealarm tööle. Niikuinii Antonio jälle.
Enne poolt kümmet läksin Ty Canoli. Seal oli Danny ja... see blond naine(Hilary, hilisem märkus).. ja siis veel üks tore meesterahvas(John) ning siis lisandus veel üks eriti lahe mees(Geoffrey), kes on nn kohalik vabatahtlik. Pagan, küll ma olen nimedega halb. Peterit polnud, ma natuke pettusin. Aga õnneks oli ta drop-inis.

Lugesin ajalehte(eluhea artikkel nii koledast mehest, kelle sõnul ta nägu näeb välja nagu kotitäis küünarnukke ja tema seiklustest kohtingumaastikul) ja siis varsti tuli Martin ka. Siis serveerisin teed. Nii äge oli, nii hea tunne oli, kui ma olin piima tassi valanud ja tee ka, ja siis küsinud, et kas suhkrut ka, ja kui mulle öeldi, kui palju ja kui ma tassi ära andsin, ja mulle kenasti aitäh öeldi..
Sama oli siis ka, kui nad teejoomise ära lõpetasid ja tassi tagasi tõid. Ütlesid jälle aitäh ja mina sain you're welcome öelda, hästi rõõmsalt.

Siis ma pidin endale tegevust leidma, et kasulik olla. See on pagana väsitav, emotsionaalselt. Õnneks oli seal üks proua, kes tikkis. Ma läksin tema juurde ja rääkisin. Siis rääkisin veel ühe vanema härraga, kelle nimi on Charles ja kes mulle juba alguses silma jäi, sest ta on nii härralik. Siuke nunnu ja prillidega, millel on nöörid, ja kes nii asjalikult bingot mängis.
Peale seda läksin Hilda juurde, kes pilti värvis. Ma ei saanud mitte essugi aru, mida ta rääkis(kõnedefekt). Absoluutselt. Kogu tema öeldud lausetest sain ma aru vaid ühest, mis oli, et mis värvi ta murtudsüdamed peaks värvima. Ta kordas iga oma lauset kolm korda, kuid ma ei saanud ikkagi mitte millestki aru. Lõppkokkuvõtteks ma lihtsalt naeratasin ja noogutasin või tegin mõtlikult nõustuvat nägu ja mõminat. I think it worked.

Kui tuli lõunane teejoomine, serveerisin koos Martiniga teed. Meil oli tõsine teamwork, kui me korraga samal ajal tassi piima ja teed valasime. Martin on muideks ka Kalad, 23. veebruar. Surprisingly ka Encarna, kelle sünnipäev on märtsis.

Peale lõunat läksime Danny autoga drop-ini. Seal on Peter. Jeee! Seal sain ka teed ja kohvi serveerida rõõmsatele inimestele. Ma tundsin end nii vastutusrikkana. Siis rääkisin ma Michaeliga, kes on endine Cardiff university sotsioloogia ja kriminoloogia õpetaja. Vahepeal küsisin ka Peteri käest, et kuidas läheb xD. Siis läksin laua juurde, mille ümber askeldas mitu naist, sh see tumeda peaga naine, staff member(Gaynor, hilisem märkus). Nad tegid cushioneid 7-tipulistest hulknurkadest. Ma sattusin ka neid tegema. Mu vasaku käe nimetissõrm on läbi augustatud. Mulle ei jäänud mitte kellegi nimi meelde. Crap.

Kui kell juba üsna neli oli, küsis Martin, kas ma piljardit tahan mängida. Ma ütlesin, et okei, sest tol hetkel polnud mul tegevust. Lol, see oli kõige koomilisem mäng ever. Ma ei suutnud kiiga valgele pallile pihta saada ega midagi sihtida. Ma lihtsalt toksisin. Suurem osa mu löökidest juhtus kogemata ja pall veeres tavaliselt vaevaliselt umbes 30cm. Esimese mängu alustas Martin, teise mina. Kui ma valge palliga värviliste hunnikut lõin, lõin ma palli sellest mööda ja otse auku 77. Lol, mõlemad Martiniga läbi naeru saime kuidagi mängule hoo sisse. Ma olin selles nii halb, et Martin pidi küsima, kas ma olen purjus, kui ma korduvalt valgele pallile kiiga pihta ei saanud.
Lõpuks võitis esimese mängu Martin, teise mina, kuigi ma ei tea, kuidas.

Neli läbi kiirustasime Jilli juurde ja rääkisime katkisest pesumasinast, kadunud nõudest ja madratsist ja sellest, kas Pilaril oli piisavalt dinerot, et Corytonist Heath Lower Levelile saada. Viola nägi kurja vaeva, et naeru pidada, kuid kukkus läbi. Jill ja Julien koos moodustavad ülikoomilise paari, sest Jill ei saa Julieni aktsendist aru(kalifaid – qualified, I didn't knew – I didn't knew but now I know).

Peale seda miitingut läksime Violaga ASDAsse, kust ma endale UK numbri ostsin. Ma ei jõua nüüd oodata, millal ma hole in the walli kaudu top upida saan. Selleks aga on mul vaja pangakaarti, mis panga sõnul peaks meil juba olema, kuid ei ole.

Teisipäev 4. august. Laip.

Ärkasin öösel kell 00 üles, sest värisesin kontrollimatult. Lisaks oli mul 39,2 palavik. Mõtlesin, et siia ma suren. Seagrippi. Oh well. Sümptomite järgi võiks mul see olla, kuid senimaani on mu palavik Paratsetamoolile allunud(ptüi-ptüi-ptüi).

Hartmut sõi Make toodud salmiakkisid ja Martinile meeldisid salmiakkisuklaa kommid. Uskumatu. Viola ja Antonio proovisid ka. Njaa.

Täna oli me esimene inglise keele tund. Poleks arvanud, et ma sinna lähen. Aga kõik läksid ja ma ei tahtnud ülbe tunduda 77. Okei, test, mis hindas meie taset, oli mõeldud eelkooliealistele. Näiteid harjutustest: Match words and meanings: for good – for ever. Kellele milline kuulutus sobib: We are an old couple looking for a bungalow that's walking distance away from shops. Kuulutus: Unfurnished bungalow from walking distance from the stores. No kamoon.

Oijah, homme lähen pooleks päevaks Margaritaga Ty Canoli. Täna oli seal Martin. Aga ma tahaks niiväga St. David'sit näha, Johannese projekti. Täna olime Pilari projekti vaatamas. Iorwerth Jones. Aiee, kuidas mulle see nimi meeldib. Iooorvrth Džouns. Aiee.

Koridori pandi uus vaip. Homme hommikul pannakse elutuppa. Ma hakkan juba kahtlema, kas ma tahan Violaga tube vahetada. Kuigi tema tuba on ruudukujuline ja pisem kui minu oma, ei paista talle aknast rohelust, vaid ainult Whitchurchi tornid ja üks surnud tuvi. Pealegi on mul suurem peegel. Eks me näe.

Homme tahaks ka raamatukokku minna, kaarti tegema.

Pinar andis just mulle fotosid.

Kui me täna kuskilt tagasi saime..mm...ma ei kujuta ette, kuskohast, hakkasime me endale süüa tegema. Ja sellal, kui Martin hoolega sibulat ja vorsti hakkis ning mune kloppis et munarooga teha, viskasin mina ravioole keedupotti. Kus on selle häbi ots?

Reedel saan ühe tüübiga kokku, keda ma paar aastat teadnud olen. Ootan huviga.

Laupäeva hommik kell 3:47.

Jah, Martin tegi karbonaadi ja kartulit. Hästi mõnsa oli.
Peale õhtusööki panime muusika mängima ja olime niisama kuni poole kaheteistkümneni, mil me bussijaama läksime. Julienil oli sõber kaasas, Fino kelner Randall, welshman. Ta näeb TÄPSELT siuke välja, nagu filmides britte kujutatakse – teravad näojooned, püsti kammitud juuksed...roosa pluus ja heledad teksad. Rääkis hästi mõnusa aktsendiga.

Kella poole kaheteistkümneks olime siis bussikas ja selgus, et linna viivaid busse ei tulegi enam. Mismõttes tegelikult, reede õhtu ja.. aga noh, Ihaste bussiliiklus on suht sama, pole siin mingit ütlemist. Siis tellis Randall meile taksod ja me sõitsime keskusse. Ainult, et meie taksojuht läks valesse tänavasse ja me pidime kesköösel mööda linna kiirustama. Vihmas. Aga polnud viga.

Kui kohale jõudsime, siis läksime Ten Feet Talli pubisse, kus oli selline järjekord, nagu filmis xD. Kõik on siin nagu filmis. Eriti siis, kui ma ainult briti komöödiaid vahin. Anyway..sissesaamine maksis £5 ehk siis umbes 90 krooni. Wth, nii kallis!! Ma just alles ise mõtlesin selle peale.. pagan küll..Mis seal ikka.

Inimesi oli seal palju. Järjekorras olid näiteks mingid võltsblondid tšikid retuuside ja pikkade kampsunitega ja 15-sentimeetriste kontsadega, millega nad käia ei osanud. Üks selline jäi mulle ja Hartile silma. Kui kumbki aru sai, et teine sedasama vaatab, purskasime naerma. Muidugi mina hakkasin osalt selle pärast, et ta on nii naljakas. Ja vahepeal pani Pilar talle huuleläiget peale.

Kui sisse saime, siis tegi Randy meile joogid välja, sest me oleme esimest korda Walesis. Nii armas temast. Ma ei tea, misasi see oli, pubi või klubi.. pigem pubi vist. Igatahes seejärel läksime me trepist üles, kus oli selline väiksem vaheruum, ja tantsisime seal. Vahepeal, kui ma puhkasin, hakkas minuga mingi mees rääkima, kes, tuli välja, et ei olnudki tavaline jorss xD. Ütles, et ma tunduvat nagu matemaatik olevat, intelligentne. Teadis Eestit ja seda, et seal on Euroopa suurim lindude arv. Ja seda teadis ka, et pealinn on Tallinn. See selgus siis, kui ta ütles, et mul on kindlasti tegelikult nii igav, et ma lähen tagasi Riiga. Siis ma saatsin talle etteheitva pilgu, mispeale ta kohe end Tallinnaga parandas.

Aga siis nägi mind Julien, kes küsis, kas kõik on okei. Ma ütlesin, et on, kuid igaks juhuks tiris Julien mu tantsuringi tagasi. Natukese aja pärast vedasin ma Pinari suurde, pearuumi, kuhu Pilar ja Encarna järgnesid. Tantsisime seal, kui Hartit nägime. Siis ma tantsisin lollakat tantsu mingi suvalisega ning siis tõstis Harti mu sinna.. lavamoodi asjale, kus tantsis grupp inimesi, sh Julien, Janine, Antonio ja Martin. Varsti ka Peter ja Pinar.



See oli suhteliselt koomiline, sest Harti on selline tõsine klubiloom. Tundub vähemalt. Siukest tüüpi inimesed tavaliselt on. Esiteks olin ma esimest korda elus klubis. Teiseks ei teadnud ma üldse, kuidas siukses kohas tantsitakse xD. Kolmandaks...ta oli nii naljakas.

Mingihetk ma ei jõudnud enam ja me läksime alla, kus olid Pili ja Encarna. Valvasime nende jooke, kui nad suitsetamas käisid. Osad lasid vahepeal jalga. Kui ma Pili, Peteri, Encarna ja Pinariga koju hakkasime minema, tuli Harti alla, kes oli vahepeal segastel põhjustel üles tagasi läinud, ja ütles, et ta oli terve see aeg mind oodanud. Awh. Ta jäi Martini, Jeanine'i ja Antonioga edasi pidutsema.

Tänaval, keset kesklinna täpselt oli nii palju mehi xD. Vilistati ja ei tea mida veel. Annil oli õigus, nad tunnevad ära, kui sa oled välismaalne. Really.

R 31. juuli. Ärkasin jälle mingi kell 7. Mis värk on?

Hm. Lõpuks nagu ei sadanudki eile. Aga ausõna, siinne ilm on selline, et kui praegu ei saja, siis kas ei sajagi või hakkab viie minuti pärast sadama. Või kui sajab, siis kas jääb järgi või jääbki sadama xD.

Suurt nagu ei juhtunudki midagi eile. Meiega tegeles Ann eile terve päev. Hästi elurõõmus ja energiat täis naine.
Aa, ükshetk oli meil paus ja inimesed liikusid ringi. Hartmut tuli just konverentsisaali ja Johannes küsis või ütles talle midagi. Aga kuna ta räägib suht vaikselt ja tagasihoidlikult, siis Harti küsis, et Excuse me? Issssssand, kui naljakas see oli!! Nad on esiteks mõlemad sakslased. Ja kõik kaasmaalased räägivad omavahel inglise keeles, et kõik aru saaksid. Ja Harti nägu oli nii süütu ja üllatunud, kui excuse me ütles xD. Ma purskasin nende kõrval naerma. Harti on üldse nii naljakas. Tal on hästi tugev saksa aktsent ja ta näeb nii euro välja. Blondid juuksed, tukk üles kammitud ja roosa pluus ja heledad teksad.
Ma naersin terve õhtu selle üle.

Pärast käisime ühes odavamas supermarketis, ASDA-s. See pidi odavam olema kui Tesco. Jõle suur oli! See nägi välja nagu tüüpiline kaubanduskeskus, kuid ostukorvid ja -kärud olid kohe välisukse juures ja kui sa selle võtsid, siis võisid terves hoones ringi käia. Natuke ebamugav oli, aga mis parata. Igatahes. Ma ostsin igasuguseid asju, muuhulgas Oreo küpsiseid, mis ei maitse kuidagi teistmoodi kui Dominod ja siis Fox'si chunkie'seid. Nende alapealkiri on extremely chocolatey cookies. Mm, oojaa, nii ka on. Chocolate chip cookies ja alt on ka šokolaadiga. Eluhea. Ja poeskäigu tipphetk – osta võid, mille nimi on I can't believe it's not butter. Jesssssss! Aga täna(Reedel) ma hakkasin mõtlema, et misasi see siis on, kui see või pole. Aga see on mingi asi.. Yeah.

Vaatasime kõik õhtul telekat. Sealt tuli the Beach. DiCaprioga mingi film. Ma ei tea, suht okei film, kuid spetsiaalselt seda vaatama ei hakkaks.

* * *

Nii, täna olime taas Andyga ja sõitsime bussiga Cardiffi city centerisse(meeldetuletus: mina elan Whitchurch village'is). Ei olnudki tegelt väga kaugel, kuid iga päev jala ikka ei kõnniks.
Teel sinna ma oleks ainult pildistanud, sest mõlemalt poolt ümbritsesid meid need ridamajad. God. Aga ma mõtlesin, et mul on kuus kuud aega, et maju pildistada. Praegu peaks keskenduma sellele, et võimalikult palju linnast meelde jätta.

Hästi vahva linn on Cardiff. Kõik on selline.. väike. Kuigi oli ka natuke kõrgemaid hooneid. Tallinn tundub selle kõrval metropol. Ühesõnaga, Cardiff on just nagu mulle meeldib xD. Me käisime Millenium Stadiumi juures, mis asus just linna keskel. Tavaliselt on suured staadionid kuskil eemal, et kui mingid meistrivõistlused on, et siis ei peaks liiklust halvama.

Kui me kell 13 söömise lõpetasime(mina, Peter, Martin, Viola ja Janine Burger Kingis, Faruk ja Harti Subways ning Johannes, Pili(Pilar) ja Andy Caffe Neros), kõlas kellamuusika, nagu raekojaski. Selline hästi vahva meloodia oli, lõbus. Kuskilt filmist jälle nagunii tean.

Sain omale selle kolme haaraga pistiku. Lõpuks.

Nüüd tulime tagasi ja mina ja Pili lähme ASDA-sse. Ega's ühe päevaga jõudnud kõike ära osta siis.
Ma sain teada, et mu töö ei algagi järgmisel esmaspäeval, hoopis ülejärgmisel. Huvitav, mis me teeme siis seni? Jill tegeleb meiega. Ehk tutvustab meile, milliseid evening course'e me võtta saame.

Täna loodetavasti saan ma oma Vista seaded muudetud, et Finos netti saaks. Encarnal oli sama probleem, aga tal oli Hispaanias mingi IT-mehest sõber, kes talle juhised saatis.

* * *



Nii, midagi me tegime selle läpakaga, aga omaarust ma juba Finos tegin seda. Aga küll me näeme, kui ma sinna lähen.

ASDA-s käidud. Harti tuli ka kaasa, aitama kotte tassida.
Ma ei saa, ta on nii naljakas. Paljalt Harti nägemisest võib juba naerma hakata. Ma ei saa aru.

Teekond ASDA-sse kulges ägedalt. Eelmine kord läksime sinna tsiviliseeritud inimese kombel, mööda teed. Nüüd aga läksime ühe maja parklast suvalisest kohast mööda heki sisse kaduvat peenikest jalgrada ning läksime mööda seda läbi metsa. Suht seikluslik, nagu kaljudel oleks olnud. Pimedas ei soovita. Ah, Pinar tuli ka kaasa.

Martin teeb süüa, lubas midagi austriapärast teha, nüüd askeldavad Antonioga kahekesi.

N 30. juuli. Ärkasin selle peale, et sadas kui oavarrest.

Jah, vaatasin välja ja vett peksis vastu akent. Aga mõne aja pärast sadu lakkas ja ma nägin sinist taevast. I swear! Ja nüüd paistab köögiaknast killuke päikest.

Sõin hommikuks juustu-singi-leiba ja jõin apelsinimahla. Nüüd söön šokolaadi. See on üpris hea. Hästi piimane, kuid teise maitsega kui Eestis müüdavad šokolaadid, st ei ole nagu Milka ega Fazer, piim on vist teine. Tootja on Cadbury ja nimi on Dairy Milk Whole Nut. Mmmmm. Aga jah, piima maitse šokolaadis on hullult erinev. Kuidagi teravalt sügav, mitte nii voolav. Olks, aitab šokolaadifilosoofiast. Ma pean nüüd trainingule minema.

K 29. juuli. Sajab.

Eile kella kuue paiku jõudsin Cardiffi bussijaama ja Antonio tuli vastu. Siis võtsime takso ja sõitsime Whitchurchi. Taksojuht oli neeger ja ta ütles iga oma lause lõppu „you know“.
Kui me kohale saime, tuli meile koridoris vastu Julien, kes siia veel kuueks kuuks jääb.
Kui me kolmandale korrusele(second floor xD damn british) jõudsime, tervitasid mind juba hulk inimesi, osad, kes olid minu satsis ja juba kohale jõudnud ja teised, kes siin juba vanad kalad olid.

Nii, kelle nime ma mäletan – särtsakas hispaanlanna Encarna(Encarnación), prantslane Julien, portugallane Antonio, kreeklanna Margarita, austerlanna/türklanna Pinar. Uutest sakslane Johannes, austerlane Martin, ungarlanna Viola ja ja hispaanlanna Pilar. Ja mina.

Kui asjad sai tuppa ära pandud(ma valisin änksa toa, nagu omaette rohkem), tegi Antonio süüa(chilli con carne) ja teised tsillisid elutoas. Kui söök valmis, siis tegime veini ja õlled lahti ning sõime kõhud täis. Magustoiduks oli jäätis. Vanillijäätis on kollane nagu mangojäätis. Odd. Aga maitse oli sama nagu siinsetel jäätistel.

Peale sööki rääkisime. Inimesed on väga lahedad, kuid nad lahkuvad nii ruttu.. see kreeklanna läheb juba järgmine kolmapäev. Mmh.

Julieni ja Antonioga sai nalja, sest me rääkisime jalgpallist ja Encarna ülistas Hispaania meeskonda, mispeale ma ütlesin, et seal on poster-boy'd. Julien hõiskas ja high five'd. Üleüldse olen mina koos Martiniga kõige noorem – 19. Ülejäänud on kõik vanemad. Antonio on 25, Julien vist tsipa vanem, Encarna vist 23, Pilar 27(näeb välja nagu 20), Johannes 22, Viola 27... eranditult kõik peale minu ja Martini on lõpetanud ülikooli.

Igatahes.
Terve Wales on ridamaju täis, neid lahedaid. Kohe, kui ma Bristolist tulin ja silla ületasin, oli vasakut kätt terve linnaosa neid maju täis. Linn ise oli ka üliarmas, nagu päkapikuküla. Mingi C-tähega algas. Chompton...midagi taolist. Ja Cardiff ise on neid täis, terve Whitchurch village. Jessus, seal muid maju vist ei olegi. Ma arvan, et ma lähen vabal ajal ja pildistan neid natuke xD. ma loodan, et inimesed mind imelikuks ei pea. Yeah right.



Olgu, täna. Hmm, hommikul kell 10 oli training. Andyga. Siis läksime tegime omale pangakontod ära ja siis olime vabad. Käisime linnapeal ja Julien käskis poest õlut tuua. Antonio ja Martin tassisid kumbki ühte kasti. Läbi Whitchurch'i. Keegi ei põdenud, et mõni arst vastu jalutab. Aga ma ei ole siin sees turvasid ka näinud. Linnas ainult kuulsin korra ühte sireeni.

Ah, tänane õhtu.
Need teise programmi vabatahtlikud, Faruk, Hartmut, Peter ja Janine, tulid siia, nagu tervituseks vms. Trainingult olid nad pärit. Sõime-jõime ja olime niisama. Julien ja Antonio rebisid vastastikku koguaeg. Siis lõpuks olid pooled inimesed minu tuppa kogunenud(nad segasid mul selle paragrahvi kirjutamist xD) – mina, Viola, Peter, Hartmut ja Johannes. Vahepeal käisid vaatamas ka Antonio ja Pinar. Suht hea jutt käis. Me jõudsime metalmuusikalt selleni, kui gei Hitler teadlaste arvates oli ja Harry Potterist selleni, kui nõme paavst on.

Nüüd sadas Johannes mulle tuppa, enne seda paragrahvi xD. Kell on 1:43 hommikul ja me rääkisime tund ja kolmveerand. Ma pean kell 9 üles tulema. Bollocks.

Oo, kas ma rääkisin, et ma sõin hommikul võileiba(sepikumoodi, nimi oli brown bread) võiga, mille nimi oli Utterly Butterly xD. Lol.. Peaaegu nagu Alice'i I-can't-believe-it's-not-butter toode. Midagi oli veel, mis vääris tähelepanu. Ahjaa. Kui me ühte pubisse läksime, et wifit saada, möödusime teel igasugustest toredatest äridest. Gents Barber Shop näiteks. Ja tualettruumid on ka kõik Women ja Gents. Ja mustikamahla pudelil oli kirjas, et igast ainete protsent on null ja null kirjutati 'nil'. Haa, just nagu Dibley Vikaaris. Minu ebajumal.

Midagi oli kindlasti veel. Aga ma ei mäleta, sest Utterly Butterly kummitab.