23.4 I am on my way from misery to happiness, ah AH ah AH!

Uus osakond. Meeletu igatsus enda esimese osakonna järgi. Seda seetõttu, et kui ma täna töölt ära läksin, avastasin, et mul on vaja neid võtmeid, mida mul senini tarvis pole läinud, et rõivistusse saada. Kuna buss läks mingi kümne minuti pärast, siis ma sprintisin oma K1-t (laav!) ja leidsin sealt Janika (laav!!) ja seletasin talle kiiruga oma muret. Ta andis mulle kohe oma võtmed ja ma jooksin minema. Siis jooksin pärsat tagasi ja andsin ära, ning oleks tahtnud niiiiiiväga temaga juttu ajama jääda, sest seal on nii hea. Kõik on nii hea :D.

Tööl alustas minuga koos üks mees ka, raudselt üle kolmekümne. Habeme ja blondide juustega. Selline turske ka. Küsis, et kas mul on ka esimene päev. See oli nii naljakas. Kolm nädalat saab nüüd tsillida, siis läheb ta ära ja siis on mul veel kaks nädalat. Mõmm.

Kojujõudes mõtlesin õhtul poodi minna, sest siis on sume ja soe. No sooja osas pidi veidi mööndusi tegema, kuid sume oli küll. Ostsin õunu ja šokolaadi ning arutasin endaga, et ma pean nüüd tasakesi kõike võtma. Et ei kühvelda kohe poolt Maraboud sisse – ikka reahaaval. Sest varsti on kõige heaga kaput :D.

Homme lähen hommikuvuorosse. Savi see kell viis, ikka tohutult parem on, kui kojujõudes on veel natuke päiksepaistet ja aega, et asju ajada.

Täna tuli terve ports sakslasi meile, alakorrusele! :D Tätoveeritud ja neetidega. Ohgod ma loodan parimat. Kuigi üks tsikk ei osanud inglise keeles mulle lusikas öelda. Palju edu neile :D. Aga tüübid oskavad ikka keelt. Nad pidid ka vist haiglasse minema. Ma ei tea siis, soomlased üldiselt ei oska ÜLDSE saksa keelt. Isegi mina oskan näpuotsatäis. Aga tuleb taas võimalusest kinni haarata ja keelt õppima hakata.

Lol, nüüd on meil koos britid ja germannid. (TMAWL saksa sõdur teisele, kui mõtleb, miks nende nokatsitel surnupealuu on: „Are we the baddies?“).

Ja - jah, ma just keerasin selle Erasmuse poliitiliseks ja II MS-aegseks.

So sue me.

21.-22.4 Big Ben, Massive Morris and Tiny Terry

Nädalalõpp möödus nii, nagu nädalalõpp mööduma peab – magades ja töötades.

Laupäeval tõusin sunniviisiliselt kella kuue paiku õhtul voodist. Magasin ilmselt argiväsimust välja, sest minu öökullilikule eluviisile ei sobi üldse see viiest ärkamine. Nii ilus oli magada voodis, kui akna taga päike säras vastu männipuid. Milline idüll.

Peale ülestõusmist läksin arvutisse ja mõtlesin, et tsillin nüüd pühapäeva eest ka ära, et siis saaks rahulikult koolitööd teha. Kirurgiat ja valikainet mõlemat. Ma nii loodan, et selle valikaine saab tehtud, see lihtsustaks tulevikus mu elu niivõrd palju.

Vaatasin terve öö üht uut inglise sarja, The Bleak Old Shop of Stuff. Robert Webb ja David Mitchell mängisid ka seal :D Tõeline dünaamiline duo on need kaks. Tulin selle sarja peale siis, kui lugesin uudist, et Robert Webb annab Karupoeg Puhhile tema algse inglise aktsendi tagasi.

Üliveider sari, mõnusalt selline sardooniline ja koomiline. Selle ajal voltisin ka endale paberist konna valmis ja värvisin roheliseks. Nii mõnus, vot selline peabki üks nädalavahetuse õhtu olema.

 

Kurb on ainult see, et mul sai šokolaad otsa. Õnneks leidsin enda kohvrist veel ühe kotitäie pulgakomme, mis ma kunagi laevast ostsin.

Öösel kella kolme paiku läksin magama ja lugesin enne natuke Rasputinit ka.

Pühapäeva hommikul läks mul kell kuus uni ära. Dafuq. Ja siis kell kaheksa ka. Ja kui mobiil kell 9:30 äratas, ei saanud ma enam refleksidest magama jääda ning tõusin üles, teostasin hommikuse hügieeni ja läksin süüa tegema :D. Just nagu argihommikutigi. Päris mõnus ja mugav tegelt, olla nagu Pavlovi koer.

Nüüd ma üritan õppida. Ja siis mingiaeg poodi minna, sest ilm on vapustavalt ilus.

Õhtul hakkan filme ka vaatama That Mitchell and Webb Looki muidugi kõigepealt.

20.4 GG Caravan - On Se Hienoo

Täna oli mul Leiko osakonnas viimane päev ning esimene päev, kus sain viibida operatsiooni juures. Küsisin ühe tüdruku käest, et kas tal oleks midagi selle vastu, kui ma tema lõikust vaatama tuleks. Ütles, et muidugi tule :D. Tegemist oli plastikakirurgia patsiendiga, keda lõikas eestist pärit arst. Õigemini kaks tükki, ja keda aitas eestist pärit õde. Õigemini kaks tükki, mina vaatajana (ja natuke tegijana ka) kolmas.

Tegu oli rinnavähendusopiga. Üli üli ülipõnev. Plastikakirurgia nagu ja mina sain näha. TäPe :D. Pidin ilusad rohelised riided selga panema ja siis minema saali. Õed hakkasid seal juba askeldama ja steriilset lauda ette valmistama. Mõtlesin, et nii, seda ma olen koolis õppinud ja oskan teha ning läksin ja pakkusin end appi.

Tahtsin ka steriilseid pakendeid avada. Nii tore oli, rääkisin kõigiga ikkagi soome keeles, nii tsill oli. Tundus kohe, et ma oskan ikka pagana hästi rääkida. Sain ka teada, et see müstiline kirurg, kellest meile kiru tunnis räägiti, et Kirurg tahab, et skalpell oleks laual tupsudest vasakul ja kui sa ei pane teda sinna, siis ta saab vihaseks ja blabla :D. Ja oligi umbes nii, et kirurg lihtsalt tuli ja hakkas lõikama. Tema enam ei juhendanud, et kuidas midagi panna jne.

Mul oli hea meel, et mul koguaeg mask ees oli, sest mul oli opi alguses suu lahti. Mingi kümme minutit järjest, kui rinnalt naha pealmine kiht maha kooriti ning ta lahti lõigati ja ma rasvkudet nägin. Inimesed – rasv on jumala kollane! Ja mitte vedel ega õrn. Hämming. Austus. Paratamatus.

Ja nii see opp kulges – rind lahti, ribadeks, rasv kougiti välja, pandi rind kokku tagasi, õmmeldi nibu ka ilusasti külge ning dreen sisse ja olemas. Seejärel heräämösse ärkama.

Normaalne.

 Elamus kogu eluks. Mõtlesin ka, et mis tunne on mehel teha selliseid lõikusi, et mismoodi ta oma eraelus nendesse asjadesse suhtub? :D Et kas ta näeb neid romantiliselt või siis skaneeriva arstipilgu läbi. Isegi minu nägemust/suhtumist on see vist juba mõjutanud. Aga ma ei tea veel, kas paremuse või halvemuse poole.

Peale lõikust sprintisin kiiremini bussijaama kui Usain Bolt, sest mul läks buss 13:20, aga mina olin veel 13:15 lõikusest Leiko poole teel, et oma asi võtta, ja veel garederoobi joosta viiendalt korruselt põhimõtteliselt, riide panna ja bussipeatusse jõuda. Aga ma jooksin, sest ma ei tahtnud tund aega järgmist bussi oodata.

Õnneks ma jõudsin, joostes jälle nagu segane teist päeva bussile. Eile juba bussijuht ütles mulle naerdes, et nii kiiresti pole tarvis teepeal joosta, muidu satume mõlemad õnnetusse :P. Aga mul aju ei töötanud ja mul oli see Eesti suhtumine, et nii, kui bussijuht näeb, et ma täiest väest üitan bussile jõuda, paneb ta mul nina ees ukse kinni ja sõidab irvitades minema. Siin aga kõik ootavad. Ja seepärast oligi nii imelik, et mina üksinda jooksen nagu tank, kui teised kõik tsillivad ja vaatavad mind kui ilmaimet. Soz.

Nüüd tuleb telekast Green Mile (Vihreä maili) ja me üritame seda vaadata Ellaga, aga see on keeruline, kuna mingid veidrad eesti kutid käivad segamas. Väga veidrat juttu ajamas. Tegin õigesti, et tookord bussikas hommikul ei võtnud vaevaks nendega suhelda :P.

Kell 0047: parandan - on ka normaalseid eestlasi. Ja pool filmi jäi nägemata keskelt. *Mõm*

19.4 en huoli

Täna magasin öösel kolm tundi, kuna mul oli väga vaja vaadata ööläbi Võsapetsi
klippe youtubest. Tänks, Pelle. Ma ootan, kuni SINA praktikale lähed ja hakkan siis sulle öösel kell 01:45 linke saatma. Aga jumala naljakas oli ikka. Tegu on nii geniaalse mehega, et ma ei tea lihtsalt.
Täna vaatan kindlasti edasi :D.

Tööl oli täna kaks meesõpilast ka peale minu. Nii naljakas oli vaadata, kuidas nad naersid ja punastasid, kui lõunalauas taas naised juttu rääkisid. Seekord rääkis Mirka midagi ühest Pekkast, keda ta alati enda juure kutsub, kui tal valus on. Mingi loom :D. Ja Mirka lapsed samamoodi. Ja siis Mirka mees ei olnud alguses aru saanud, kellega tegu on, et kes pagan on Pekka. Siis Liina ütles Mirkale, et mõtle, kui naine on sünnitamas ja siis muudkui hüüab valudes teise mehe nime. Terve puhkeruum naeris :D. Vaesed poisid, ausõna.

Karpidest kujunes hitt. Liina ütles, et ta vist peaks ka endale mingi neli tükki võtma, et lastele pisikeste vidinate sissepanemiseks. Siis Sanna-Maija näitas mulle enda kõrvalepandud karbihunnikut, mille ta koju viib. Ja tööpäeva lõppedes jalutas ka Mirka mitme karbiga mööda koridori. Ülikoomiline ikka, kuidas mina lähen eile terve hunniku karpidega ja siis täna tulevad kõik riburada pidi järgi :D. Pmst võtsin ma täna töölt veel ühe karbi, just for good measure.

Mõõtsin eile ja täna oma veresuhkrut. Õudne ikka, mul on iga kord vaja kümmet minutit selleks, et see terav naga endale sõrme lüüa. 9min ja 58sek ma valmistun. Hoian seda nõelatemplit sõrmel ja mõtlen, et nüüd teen. No NÜÜDKOHE teengi. I swear to god,et teen!! Ja siis viimased kaks seki käib mul elu silme eest läbi.

Ma muidu imestan, et kas veri peabki nii vedel olema, kui minul on. Et kohe, kui see tempel on sees ära käinud ja sõrmes on veerandmillimeetrine auk, on JUBA sõrmeots üleni verd täis. Ses mõttes, et niipalju kui ma patsientidel veresuhkrut olen määranud, on nende kõigiga olnud tükk tegu, et piisavalt verd sõrmest kätte saada. Aga vb see on lihtsalt vanusest, et miks ka vanemad inimesed tarvitavad Marevani jt verevedeldajaid. Nii,et ’jee’ siis praegu veel?

Veresuhkru näidud on minu kohta muidugi tohutult koomilised. Mina, kelle pärast terve suguvõsa pelgab, et suren varases nooruses diabeeti oma kommi, šokolaadi jm magusa dieedi tõttu, oli mu VS tühja kõhuga 3,2 ja peale sööki (magus puder, šokolaadiküpsised, tee) 5,1. Normaalne veresuhkru tase on 3,5-5,5 :D.

In yo’ face, y’all. Söön edasi šokolaadikooke ja pulgakomme. Elan vaid korra, vahet seal siis on.

Rõõmsamal toonil... kaunistasin oma toa ära täna. Mu kohvris oli nimelt Walesist lahtipakkimata asjana jäänud üks bänner, mille tegin täitsa väiksena. Ise, musta markeri ja punase pliiatsiga. Olin ja olen enda üle üsna uhke.

Ja siis kujundasin ka ideaalsed õpitingimused, kui Maretariumist ostetud postri veelausest palgist laua vastu panin. Kohe tekkis tahtmine olla laua taga arvutis, mitte enam voodis, kakaoga ja teki all.

Minu sünnipäevamees tuli täna opile. Täitsa tore mehike oli, ei öelnud ka ühtegi ebavajalikku sõna, vaid ainult seda, mida vaja, millal vaja. Aga humoorikalt. Laav. Vana mees, meenutas mulle väga kangesti üht raamatutegelast mingist põhjamaa lasteraamatust. Vahtramäe Emilist mingit vanameest või kedagi. Noh, selline mõnus, põhjamaine. Seitsemän veljestä moodi isegi rohkem tegelt.

„Sinä juoksit pois. Jätit minut yksin vaarojen keskelle!“
- „Minä niin ilahduin,“ selitti Muumipeikko. „Tiesin laaksosta ja joesta ja vuorista, mutta en tiennyt että meillä on merikin. Katso millaisia aaltoja!“
„Ne näyttävät kylmiltä ja vihaisilta,“ sanoi Nipsu. „Jos on niiden sisällä niin kastuu ja jos on niiden päällä niin oksentaa.“

18.4 "En haluu enää olla niin pieni ja ilman leikkikaveria."

„Läbi lume, sahiseva, sammub Kaadikeee;
Kärmel sammul, kuna külm on, tööle Leikosse!“

Hommikul oli jälle ilus ärgata, nähes akna taga laia langevat lund. Ma teadsin juba suvel, et see aasta tuleb pikk talv. Vaadake, kuna see algas, peale uut aastat üldsegi. Möödanik on see aeg, kus oktoobris pidi juba külmadeks talveöödeks valmistuma.

Peaasi, et veebruar jääks kvalifitseeruma kui talvekuu. Ma keeldun, et mu sünnipäev hakkab toimuma kevadeti või sügiseti või suviti. Ei, lihtsalt..ei.

Siis on mu iseloomule vähemalt loogiline ettekääne olla selline nagu ta on :D.

Tööl tegin täna päkapikutööd – meie osakonda tuli kolm kastitäit haiglasussikesi. Mina sain neile kõigile LEIKO peale kirjutada, koos KOKSi ja suurusnumbriga. Nüüd kantakse seal haiglas 20 aastat minu kirjutatud susse. Ja mis kõige ägedam selle juures – neid kingakarpe ei läinud neil vaja!

Ma sain omale võtta nii palju, kui süda ihkas. Piirdusin esialgu neljaga, sest mulle poleks rohkem kätte mahtunud nii, et ma ka ohutult liigelda oleks saanud. Neid nelja oli nii rakse valida, sest üks karp oli rohkem jäigem kui teine ja teine karp rohkem kandilisem kui kolmas. Kuigi reaalsus on see, et need olid kõik ühesugused täiesti. Täiesti identsed karbid. Aga ma ei suutnud, ma nõrgestusin, kui ma neid katsusin ja nägin – niivõrd kandilised, konkreetsete äärtega, jäigad ja kindlad. Ülimõnusad.

Et pmst ei saa minust tulevikus hull kassimoor, kel on 72 kassi, vaid hull karbimoor, kellel on 72 karpi, vähemalt. Ja igas karbis on märkmikud, mis on ainukesed asjad, mida tal sama palju on kui karpe, ja mida ta sinna karpi üldse panna mõistis.

Nüüd need karbid on mul siin toas ja ma võin neid riita laduda ja nende sisse igast asju panna^^. Ma veel ei tea, mida ma panen nende sisse, aga ideaalis oleks nende sees mingi väikse karvase kassi pesa, kes seal keras magab. Nagu eelmise blogi kehräävä kerä. Ja siis ma saaksin selle karbi üles korjata ja magava kassi koos karbiga kuhugi ootamatusse kohta viia :D, et kassil üllatus ärgata oleks, ja et mul oleks mugav teda vaadata. Et riiulisse panna, siis toidulauale taldriku kõrvale, kui ma söön, kirjutuslauale õpiku kõrvale, kui koolitööd teen ja nii edasi.

Ma just mõistsin, et ma olen nagu Notsu ja Puhh, kes Iiahile maailma parima kingituse tegid – purk, mille sisse sai asju panna. Näiteks tühja õhupalli.

Sellega seoses, ma lugesin tööl natuke enda Muumiraamatut, mis ma kaasa võtsin. Seal oli nii toredasti kirjas, kuidas Snifil viskas üle, et Muumitroll talle käsklusi jagas ainult seetõttu, et ta on nii pisike. Siis ta tammus mööda kaljut ringi ja pomises enese ette, et ta ei taha enam olla nii pisike ja ilma mängusõbrata, kui ta märkas väikest kassipoega. See oli tema meelest nii armas (ja pisem kui Sniff ise), et tal hakkas valutama (Snifil :D). „KASSIPOEG! PISIKENE KIISUMIISU, tule siia, sa meeldid mulle niiväga!“ karjus Sniff ja jooksis kassipoja järgi :D. Ma muigasin sellepeale.

Peale selle kõige võtsin ma täna üksi patsiendi vastu. Ehk siis tutvustasin opikäiku ja osakonda veits ning võimaldasin haiglariided ja tugisukad panin talle jalga jne.
See oli üks keskealine filipiinlanna, kes oma meremehest põhjamaa mehega operatsioonile tuli. Nad rääkisid omavahel inglise keelt ja kui mu juhendaja küsis naise käest soome keeles, et kas mees soovib siia jääda või ära minna, et siis ta võib minna, kuid naine tuleb mingi aja pärast aulasse ootama tagasi. Naine küsis mehelt, et mis ta tahab teha. Mees siis vaatas naisele armastavalt otsa ning lausus rohkem juhendajale: „I would like to stay, as much as possible, with her.“ Mu süda katsub siiani sellega toime tulla.

See viis, kuidas see mees seda ütles..ise suur nagu mürakas ja naine pisem kui mina. Ta ütles seda tasaselt ja rahulikult, veendumusega, kindlalt ja iseenesestmõistetava alatooniga. Ma surin päevotsa, kui sellest mõtlesin. Milline pühendumus. Milline tõeline hoolivus ja armastus.

Mm, siis ma rääkisin lõunaajal Mirkale sellest painajast ka. Ta kuulas nii huviga ja rääkis täpsemalt veel, et mismoodi ta neid asju kogeb. Et kui tal oma kehast väljub, siis ta ei saa ise kontrollida seda, kuhu läheb, vaid et justkui tahtele allumatult hõljub läbi seina minema, horisontaalis. Aga vahest unes, kui ta saab aru, et see on uni, siis ta saab valida, kuhu ta minna tahab. Selles mõttes, et igast majade akendest sisse vaatama, mis ta unes on jne. Ütlesin pärast Liinale ka, et jutustasin Mirkaga sellest, mille peale Liina ütles, et jaa, Mirka on eriti ärgas selle koha pealt, et näiteks palatis nr 2, kuhu patsiendid viiakse kõigepealt, kui nad sisse tulevad, on Mirka pidevalt näinud kellegi jalgu voodist paistmas. Kui ta double take’i teeb, pole neid seal enam olnud. Mõtle vaid. Too palat on ka kahtlane kuidagi, sest mulle ka tundub koguaeg sealt mööda kõndides, et aknapoolses voodis magab tugisukkade või lihsalt põlvikuteväel vana naine :D. Aga no ka mina pole teistkordsel vaatamisel kunagi reaalselt kedagi näinud.

Peaksin küsima homme, et ega keegi pole seal palatis ära surnud.

Lol, minu juhendaja on minust ikka nii erinev inimene. Mirka ostis just alt endale hunniku käsitööliblikaid, rohelisi ja roosasid, ning riputas need endale kardina külge ja kutsus meid vaatama. Oma kabinetti tagasi jõudes ütleb Liina, et tema ei suuda küll enda kabinetti kaunistada. Üks kõrvitsakujuline küünal oli tal ka sunniviisiliselt riiulile pandud kunagi Halloweeni pärast vms, et tema arust ei peaks enda kabinetti kaunistama, sest muidu on patsiendil tunne, nagu ta tuleks kellegi koju.

Ma ütlesin seepaele, et aga siis on midagi ilusat seal, mida vaadata. Pidasin silmas, et patsient võib rahustuseks ja stressi maandamiseks vaadata mõnd kena pilti või käsitöö asja, aga Liina puhkes naerma ja kui sekretär Sanna-Maija tuli ka küsima, et mis nali on, siis Liina ütles, et ma olin öelnud, et kabinetti kaunistades võib neid kaunistusi vaadata, kui patsiendi nägu liiga kole on xD. Siis hakkasin mina hoopis selle peale naerma.

Lõunapausi ajal oli veel üks intrigeeriv teema :D. Meil oli täna venelane pasiendiks, kellel oli vaja tõlki. Ja siis tõlk tuli ning üks õde, Riitta, ütles, et tema saab koguaeg tõlkidega tegeleda aga enamus töötajatest on kõik sellised, et pole elus tõlki näinud haiglas. Siis teised hakkasid oma kogemustest rääkima, et kes on ka ikka mõne tõlgipatsiendi saanud, et kuidas see sujus. Oli kord üks mustanahaline olnud, kellel oli uretrotoomia vms opp, ning kes küsis, et mismoodi see peenis siis ikkagi jääb pärast, et kas vasakule või paremale poole kaldu. Naisterahva käest küsis, kes muidugi eriti kogenud ei olnud sellisel teemal. Riitta siis ütles lauas, et oleks too mõistnud patsiendile öelda, et see hakkab tal pöörlema nagu propeller! xD. Lõpuks on naistejärjekord uksetaga.

Ajuvaba.

:D.

17.4 kuka kummiteli nyt?!

Täna oli haiglas naljakas, kui mu tööpäev otsa lõppes. Läksin alla kartsa riideid vahetama ja hüppasin seal siis parasjagu pesuväel ringi, kui järsku tuleb uksest sisse suur mees ja naeratab ning ütleb, et see on nagu meeste ja naiste ühine riietusruum. Mul oli nii, et dafuq? Ta küsis, et on ju. Ma ütlesin, et noh, minu arust on see rohkem naiste oma, sest selle ukse peal on silt: NAISTEN PUKUHUONE ja ühe teise ukse peal on hoopiski kirjas, et MIESTEN PUKUHUONE. Mees ütles, et ta küsis ühe käest, kes ütles talle, et see ühine. Ma arvan, et ta küsis ilmselt Graeme’i käest, sest see käib ka naiste ruumi riideid vahetama xD.
Aga õnneks nägi see mees välja nagu Sonata Arctica laulja, nii et ma väga tigedaks ei saanud ta peale :D.

Tema kapp on minuoma kõrval. Ma igaksjuhuks võib-olla ei peaks enam üleni pesuväel hüppama, vaid kuidagi etapiti enda au kaitstes manööverdama.

Hommikul sadas vett taevast alla. Ja rögatüüp istus minu ette ja hakkas rögastama. Why. Mõelge, misasju ta endale sinna suhu kuristas ja rögastas, et kogu see mass uuesti alla neelata, jälle ja jälle.

Lõunapausi ajal rääkis Mirka, et ta nägi unes mingit musta kogu, kes tema kohal oli ja et ükskord ärkas ta sellepeale üles, et keegi unes kägistas teda. Siis Liina ütles talle, et see ongi painaja. Ja siis ma mõtlesin oma peas soome keelse jutu ilusti välja ja homme lähen räägin Mirkale, mis üks teooria nende mustade kogude kohta on :D. Et need on need teised hinged ja deemonid, kes ootavad, et sa unes seiklema läheks hästi kaugele, et su keha hõivata. Ootavad järjekorras. Passivad peale.

Jutustasin sellest Liinale ka ja tal oli sellega seoses tõsine probleem, et mis saab, kui inimene ära sureb, et kas siis ongi kõik, või ikka elab mingi osa edasi, hing näiteks. Et mis ta siis mõtleb ja kas tal on hea. Et kui näiteks naisel sureb mees ära ja siis naine leiab uue mehe, et miks siis vana mehe vaim ei võiks uue sisse minna. Ma selle kohta mõtlesin, et ju siis see naine leiabki taas oma armastuse. Aga nii sügavale ei ole ma veel mõelnud, sest minu vapustav nägemus hauatagusest elust on see, et ma olen nähtamatu vaim ja kummitan tuttavaid :D. Käin tasuta kinos ja vaatan, kuidas ilusad inimesed dušiall käivad.

Misiganes mul öösiti magada laseb.

16.4 nyt taitaa oppia nukkua ilman minionia taas

See ongi see Fransu "Nukkuva," millest ma eelmises postis kirjutasin. Eksole tore?

Homme võiks pühapäev olla.

Nädalavahetusel käis Raul külas ja siis me vaatasime natuke Kotka elu-olu. Isegi Raul sai aru, miks mulle siin meeldib – just inimeste suhtumise osas.

Mees tõi mulle 9 pakki makaroni (nüüd on mul on kokku 12 ja pool pakki :D) ja Galaxy Cookie Crumble’i šokolaadi. OO. EMM. GEE, kui hästi see ikka maitseb. Wales –you are in my heart. Galaxy. Et sa õitseks nagu kodumaa vili ja säraks kui talvine taevas, igavesti.

Põhimõtteliselt ei sure ma nüüd Soomes ära. Paljas makarongi toidab, kui mul siin kohe kõik raha otsa on saanud. Ketsupit kerjame Ellaga kordamööda naabritelt ja soola keedame ise mereveest. Lihaks võime küttida mõne uluki (ma olen SBK läbinud, ma ~*KINDLASTI*~ oskan ulukit küttida).

Käisime merekeskus Vellamos, kus oli hästi palju laevamakette, purjekaid, vanu kajutimakette, kapteniriietusi, laotöö simulaator ja kõik-kõik, mis seostub sõnaga meri. Välja arvatud kalad, nemad on Maretariumis :D.

Siin on see laotöö. Pidid suure kasti viima teise kohta.

Siis said mehed proovida eelmise sajandi alguse stiilis torukübarat ja naised said proovida korsetti ja kübaraid. Mina vist polnud piisavalt paks, et neid korsette kanda, sest meherammuga kokku sõlmitud korsett ei muutnud minu figuuri küll kuidagimoodi.


Estonia laeva päästerõngas oli ka muide seinal väljas. Ülispets värk, seal oli umbes 209343 saali, milles igas veel 9358 sopistust, mõlemalt poolt objektikesi paksult täis.

Vellamo suveniiri poest sain endale Romanovite pildiga märkmiku. Ma olen nii õnnelik selle üle, et ma ei tea. See on selline, et ühelt poolt on valged lehed, teiselt poolt joonelised. Et saab nii joonistada kui kirjutada :D. Ma mõtlen, et kui ma lähen maikuus nende suvekodu vaatama (mais saab sinna sisse ka minna), siis võtan märkmiku kaasa ja Rasputini raamatu ka ja lähen olen seal. Vaatan, kas tekib mingi tunne ka. Mingi eriline. Võiks tekkida, ega igapäev ei minda sinna selliste asjadega :D.
Sellise ansambliga lähen:

Täna käisime Kotipizzas söömas ja siis läkski Raul bussipeale ja sõitis Helsingisse.

Ja mina olen laisk ja viitsi teed tegema minna. Selle asemel koolen janusse.

11.04 Siinä se nukkuu, musta kehräävä kerä

Olen teises osakonnas nüüd, käima peaks sise praktika. Aga ei käi, mingi muu käib, millest ma loodetavasti saan kuidagi vormistada kliinilise praktika.

Kui K1-st ära tulin, siis oli viimane päev nii armas. Patsient L, kelle saabumist ülikeerulises seisukorras ma pealt olin vaadanud ja temaga tegelenud, oli selleks ajaks nii ilusasti kosunud, et sai juba normaalset toitu süüa ja vuras oma ratastooliga ringi. Ja kui ma tema kõrval oleva patsiendi voodit tegin, siis ma nägin, kuidas ta oma trakariauku vaatas (trahheostoomikanüüli ava) peeglist. Ma ütlesin talle, et ta näeb kena välja küll :D. Seepeale tegi ta käega sellise tibiliigutuse ja kirjutas oma magnettahvlikesele, et „Ajattele 63 vuotta.“ Ütlesin, et no täpselt :D. Tegemist oli meesterahvaga.

Aga nüüd oli mul vahepeal õige mitu vaba päeva, mille jooksul oli mul nii igav, et ma mõtlesin, et suren ära. Aga ometi ma ei saanud seda teha, sest ma pidin koolitööd tegema. Ühe töö isegi tegin ära enam-vähem, aga mitte kõige tähtsama :D. Sest puhkepäev on ikka puhkepäev.

Nende päevade jooksul sai nii lund kui ka päikest. Soe ei ole siin veel olnud, aina külm. Esmaspäeval aga, kui päike paistis, käisin ma metsas jalutamas. Leidsin mingi raja, suvaliselt keeras metsa sisse, ilus roheline ja künklik rada oli. Läksin tedamööda nii palju edasi kui sai, enne kui vesi ette tuli. Meri.

And by vesi I mean jää.

Ma juba vaatasin välja kohad ka, kuhu kindlasti jalutama tuleb minna. Mingi metsavaherada on olemas, ametlikult paika pandud, siltidega ja puha. Mis mõnes mõttes on halb ka, sest jääb hästi kunstlik mulje. Nagu Nottinghamis, kui ma Joega Sherwoodi laanes käisin. Seal olid ka sildid igal pool väljas ja tee oli vist sillutatud puukooretükikestega.. See võttis viimase eheduse tunde ka ära. Aga õnneks oli Robini tamme ümber suur aed, kuhu keegi sisse minna ei saanud, katsuma ja saagima.

Miks see metsarada mulle silma jäi, on seetõttu, et siin on muidu KÕIK traataiaga eraldatud. Ei saa ei graniidi peale ronima ega suvalises koha metsa sisse keerata. Kui sa just ei vandaalitse üle kitsekarjuse kõrguse aia vähemalt.
Niipalju siis loodust.

Uues osakonnas on vähemalt hästi palju aega, et lugeda patsientide haiguslugusid. Osad on nii naljakalt kirjutatud, et naera või kõva häälega. Mina küll muigasin. Sõnavara täieneb maru hoogsalt ja ilmekalt.

Ma tutvusin soomlaste kunstiga ka, lõunapausi ajal. Osakonnas on miski raamat, kunstist, mis haiglates on. Maru lõbus :P. Aga seal on hästi kauneid ja armsaid asju, ma kirjutasin parimad üles ka endale. Kes viitsib, see guugeldab järgmisi pilte: Frans Toikkanen „Nukkuva“ 1986. See on magavast kassist, kes näeb välja nagu must mägi, hästi nunnude karvadega, seeriast Fransun kissat. Siis Helmer Selin „Purjetuulta Päijänteellä“ 1988. Seal on suur valkjashall taevas ja valgete purjedega purjekad, mõnus põhjamaine puhas pilt. Viimaseks Eile Kinnunen „Luontopäiväkirja“ 2006 aastast. See on viies suurest pildist koosnev seeria, iga suure kanvase peal on umbes üks kujutis. Näiteks leht :P Hästi lihtsalt, aga samas ka detailselt ja loomutruult. Nii toredad pildid kõik.

Mm, tänase tööpäeva tipphetk – patsiendiks üks meesterahvas, kes on samuti sündinud 25. veebruaril :D. Ma olen nii õnnelik tema üle xD. Et tal on ka au olla sündinud niivõrd heas tähemärgis, mille siirast headust võivad hinnata üksnes need, kes ise samuti seda märki jagavad :D. Juhendaja pidi talle koju helistama, et jagada talle juhiseid eelseisva operatsiooni tarbeks. Ma kohe süvenesin eriti hoolikalt ja kuulasin, kas ta ka telefonis tundus nii tore ja hea mees olevat, kui ma arvan, et ta on :D.

Mõte kandus seal kohe Markile, kes Walesis oli. Ma tahaks niiväga teda uuesti näha ja talle kohvi pakkuda ja öelda, et tema hiirelõksuidee on puhas geniaalsus ning paluda tal ka endale mälestuseks üks karaokeplaat meisterdada. Oh meid Kalu.

Ma olen ikka nii liigutatud, et kellelgi on samal päeval sünnipäev kui mul. Eriti, kui selle inimese sünniaasta on tükkmaad enne II maailmasõda. Annab lootust, nagu mina elaks ka sõja nii edukalt üle, et pere ja lapsed alles ja ise ka nii terve, et ligi kaheksakümneselt tuleb elu esimene kirurgiline sekkumine.

Ja tänase päeva kultuurišokk! – bussi sisenes inimene, kes rääkis telefoniga. Selle tõttu ei saanud ta hästi rahakotist oma bussisõidukaarti kätte, jändas seal. Bussijuht ilma pikemalt mõtlemata sirutas oma käe välja, mees andis talle oma rahakoti, bussijuht võttis sealt välja sõidukaardi, tõmbas masinast läbi, pani ta rahakotti tagasi ning andis selle mehele. Täitsa lõpp. Milline viisakus! Milline usaldus! Milline vastutulelikkus ja seltsimehelikkus!

Aga nüüd ma tahaksin enne kella üheksat-kümmet tuttu minna, et MITTE väherda voodis kella üheni ja tunda, kuidas mu arterid kahjustuvad seetõttu, et mu uni on nii halvakvaliteediline.

Ja sellega seoses. Ma mõtlesin täna tööl, kui ma taas ei suutnud eelneva tõttu silmi avatuna hoida, et mis asi täpselt iseloomustab seda, kui sa tuled koju, sa pole eelneval ööl üldse maganud, ja sul on tunnelvisioon, mis näitab sulle ainult voodit. Ükskõik, kuhu sa ka ei vaataks, sa tunned voodi kutset. Ja seda iseloomustab Family Guy:
Brian Griffin: Stewie?
Stewie Griffin: Yeah?
Brian Griffin: It's not your fault.
Stewie Griffin: What?
Brian Griffin: It's not your fault.
Stewie Griffin: I know.
Brian Griffin: It's not your fault.
Stewie Griffin: [annoyed tone] I know.
Brian Griffin: No, Stewie, Stewie. It's not your fault.
Stewie Griffin: Don't do this to me, man. Not you, man.
Brian Griffin: It's not your fault.
Stewie Griffin: Screw you. Cut it out, man!
Brian Griffin: It's not your fault.

DON’T DO THIS. BECAUSE IF YOU DO, YOU’RE FCUKED! IT WILL FCUK YOU UP AND YOU WILL ~*NEVER*~ BE ABLE TO GO TO SLEEP BEFORE 2 A.M.! See kõik on reaalsus siis, kui sa tuled koju ja teed pisitillukese unekese. Ära mitte iial tee uinakut, kui sa pead hommikul kell viis ärkama.

Hemmetti.

2.04 hyvien kuvien päivä

OMG ma sain magada täna. Suuresti tänu Ellale :P.

Ärkasin selle peale, et Imogen ja Graeme koridoris häälekalt jutlesid.

Kui ma end lõuna ajal kööki vedasin, olid Imogen ja Fiona seal ja Immy ütles, et Kadiiii, ma tegin sulle kooki xD. Ma pidin talle kahjuks pettumuse valmistama, et sorri, ma ei saa seda viimast tükki ära süüa, mis seal külmkapis oli, sest ma paisun siis ja mul ei hakka kohe üldse mitte hea :P.

Aga siis tegin teed ja istusin veidi arvutis ja jutustasin Ellaga ning mingihetk võtsime asjad ja läksime otsima parki, kus Ella varem käinud oli.

Bussireis linna algas juba paljutõotavalt. Ootasime tükk aega ja kui me siis üks minut elavalt millegi üle arutasime, kihutas buss meie juurest mööda. Aga õnnes hüppas Ella karjudes ka käega vehkides viimasel hetkel pingil ja me jooksime bussile järgi, mõlemad kiljudes ja kätega vehkides. Buss jäi pidama ja rahvas seal sees muigas.

Ja rögatüüp tuli jälle peale. Nagu mida, mingil suvalisel päeval tuleb jälle sama bussi peale. Ta tuleb hommikuti ka samast kohast ja sõidab samma kohta. Why. Õnneks tal oli tüdruk kõrval ja ta vist ei julgenud tema juures rögiseda.

Mingi peatuse ajal läksin ma juhi juurde ja küsisin, et kas ta peatub kusagil Sapokka pargi kandis. Ta vastas, et kui me järgmises maha läheme, siis otse edasi pannes jõuame me täpselt sinna. Kui me siis maha läksime, sõitis buss meile natuke järgi, tegi esiukse lahti ja juht hõikas meile, et no minge siit otse ja te kohe näete parki. Nii armas temast! Õudne mõelda, kuidas Eestis oleks see olukord välja näinud – meie: Vabandage, kas te võiksite öelda, kuhu- Bussijuht: kurat, mul niigi tööd vähe veel ja nüüd pean giidi ka mängima?! Kao minema.!
*mõmm*

Neways, me leidsime pargi. Aga suht optimislik oli sinna talvel (loe: aprilli alguses) minna, kuna kõik oli jääs. Koske ka polnud. Seetõttu otsustasime sinna kuangi suvel tagasi minna ja praegu suunduda Maretariumi otsima.

See oli õnneks kohe järgmise teekäänaku taga ja me astusime sisse ning ostsime piletid, lootes saada vapustavat elamust. Kuna mul oli mälestustes Lissaboni Okeanaariumi külastus, ei mõelnud ma üldse sellele, et see on MAREtarium, ja et seal ei saagi olla jalgpalliväljaku suurust ruumi täis tuhandeid erinevaid elukaid. Aga seal oli ka tegelikult vahva, sest sealsed kalad ja soomuselised olid väga toredad, krabi näitas meile keskmist sõrme ja pisikesed ussikesed peesitasid kivi peal ja toetasid oma peakest oksakesele (kõik on –kene, sest need ussikesed olid niii nunnud).

Kalu oli palju ja. Ägedad kalad olid.

Kui Maretariumist ära läksime, võtsime suuna linna poole ja astusime kirbuturult läbi (geniaalsed kohad, kuhu minna, sest seal saab sul selgeks, mida kõike sul praegu kohe tarvis läheb). Mina suutsin kiusatusele vastu panna ja mitte midagi osta. Kuigi tahtsin ühte padjakaru osta. Aga mul hakkas nii kahju kõigist mänguasjadest, mis seal olid, et ma otsustasin, et kuna ma ei saa neid teisi sinna õnnetute silmadega järgi vaatama jätta, siis ma ei võta parem midagi. Nii on kõik võrdne.

Peale seda läksime Kotipizzasse. Ma kusagilt teadsin, et seal müüakse gluteenivaba pitsat ja nii ma seda sinna kohe tellima asusingi. See osutus aga väga efektiivseks kiirpraktikaks soome keeles, kuna selle asmel, et piirduda vaid ütlemisega: üks guteenivaba pitsa, palun, ja kas Teil teed on? Pidin ma üksikasjalikult kirjeldama hakkama, mida ma sinna pitsa peale tahan. Kolmetasandiline mõtlemine ACTIVATE! Mida tahan? Eesti keeles ütlemine. Soome keeles ütlemine :D.

Tõeline nauding oli pitsat süüa ja teada, et mitte midagi ei juhtu. Nii libereeriv. Ma isegi ei tea, kas see sõna eksisteerib eesti keeles.

Kui kojumineku aeg kätte jõudis, saime me taas bussikas oodata. Mingi tunnikese. Ella tegi tibit, sest tema sai maruodavalt Helly Hanseni sügavroosa jope. Mina peksin ennast Maretariumist ostetud plakatiga. Me ei saa vist kunagi normaalseteks täiskasvanuteks.

(Ma just avastasin, kust mu kirjutamisstiil pärit on – Louise Rennisoni raamatust Angus, Thongs And Full-Frontal Snogging xD).

Kodus laadisime pildid arvutisse ja ei suutnud itsitamist lõpetada, sest me tegime viimase aja trendi – duckface’i – järgi. Me ju tahame ka lahedad ja hästi seksikad olla. Ja me veel tegime pildi ka vetsus peegli ees, et reaalsem oleks.

Lihtsalt loodame, et see rohkem veenvaks ei muutu.

1.04 I am too old for this

Loksun praegu laevaga Helsingi suunas. Me olime just Tallinnast liikuma hakanud, kui laev ükshetk tagasikäigu paneb ja ütleb, et raske meditsiiniise terviserikke tõttu peab laev Tallinna tagasi minema. Kokkuvõtteks passisime tund ja viisteist minutit sadamas. Ma jäin niimoodi just Kotka bussist maha -.-

Aga mulle on alati meeldinud sellised väljakutsed, kus mul on mõni loetud tund, et magada ja järgmine päev tööl olla (kooli kontekstis väljedub see nii, et mul on järgmisel päeval 2 eksamit ja ma pole veel materjaligagi tutvuda jõudnud ning kell on 23). Mulle ausalt ka meeldib selline enese proovilepanek.
Ühineks mariinidega äkki.

Pmst, laupäeval oli Sõjakooliball. Hästi mõnus oli, tantsida sai ja. Eelmise aastaga oli üks improvement – seekord mängis kaitseväe orkester ka selliseid lugusid, mille järgi sai rock’i ja jive’i tantsida. Hästi vahva oli ka, et mahla oli piisavas koguses. Erinevalt veinisõpradest ei pidanud mina kordagi laua juures sadface’i tegema.

Afterparty oli muidugi kõige parem. Kõige kõige ülim ülimas ülivõrdes lahe. Ajateenijatest kokku monteeritud bänd mängis absoluutselt kõike head – Nirvanat, Foo Fightersit, Metallicat jnejnejne, nad laulsid ja karjusid kogu südamest mikrisse nii, et nägu punane ja rahvas hullumas. Õhtuvormgi hüppas lava ees, näpp püsti.
Üks ajateenija oli mingisugune tantsija, või mingi selline, kes oskas hästi vahvaid liigutusi, et vahel nagu aegluubis ja siis hästi sujuvalt ja nii. Tema, kui hüppas lava ette, ümber modustus alati ring ja kõik eranditult elasid kaasa. Vot see oli selline pidu, kus mina koos Ellaga oleks kohe puhta platsi järgi jätnud ja põranda katki tantsinud ning kasiino üldistesse rusudesse jätnud. No nii hea oli lihtsalt.
Järgmine kord ma tulen ja näitan, kuidas käib!

Ja siiiiiiis, nüüd ma söön kuivatatud pohla ja mälestan suure kurbusega oma märtsikuu Imelise Ajaloo kaant, mille ma suures kirehoos kotist välja võttes pooleks rebisin. Ja just SELLE peal oli Robert Downey Jri pilt, kus ta Sherlock Holmesi mängis. Curses!

Äkki täna on see õhtu, kus ma saan viimaks Markusele tema juustud ja üllatuse üle anda :D. Ma olen neid pagana JUUSTE ja ÜLLATUSI, mis kaaluvad KAKS KILO, vedanud erinevate riikide vahet juba kolm korda. Kaua võib xD.

Õnneks seekord oli määratud kokku saada ja Markus tuli ning võttis kohe mu suure reisikoti endale. Vaesekene, ta pidi seda rasket koormat terve tee ülesmäge kandma xD. Saatsin ühe Vana Tallinnaga ka Juhale tervitusi, ma loodan, et see on üks väga positiivne meeldetuletus ^^.

Ma ei jõua ära oodata, mil Kotkasse saan <3.

Ja Tartu maanteel oli lumetuisk. Lol, kevad.

No ja Kotkas oli talv, touché. Bussis olid veel kaks ajateenijat ka, kes kohe heitsid kahele toolireale pikali, et natuke puhata. Ma ise oleks ka pidanud sama tegema, selle asemel, et iga minuti järel üles ärgata ja mõelda, et dafuq, ega ma mööda ei sõitnud xD.