20.5. vuorten taa, kotiiiinpalaaajaaaa

LOODETAVASTI OLEN REEDEL JUBA KODUS.

Soome on lahe ja kõik, aga ainult siis, kui mind ei seo sellega kohustused ja hall argipäev. Soome tulekuga olen enda jaoks lõpuks lahendanud ära selle „probleemi“, et ma peaks ilmtingimata töötama oma unistuste maal. Maal, kus puud ja järved on võlutud ning mida nähes mul hinge kinni võtab ja põlvist nõrgaks teeb.

Nüüd on see võlufaas muutunud reaalsuseks, kus puud ja muu loodus on täpselt samasugune nagu Eestiski, ainult, et need ei ole nii toredad, sest nad ei ole kodupuud.

Kuigi, ma arvan, et nii, kui ma tulen taas suvel KuopioRockile, ja metsavahel olevatest sügavsinistest veesilmadest mööda sõidan, mattun ma jälle härdusse. KUID! Sellisel puhul saan ma endale meelde tuletada, et nende puude alt ei võrsu haldjalikud soome metalmehed ja salmiakkijoad, vaid et nende puude vahel on kusagil Kotkas sairaala ja rutiin ning tavaline asfalt ja üürimaksmine..

Juhhei, ma olen lõpuks saanud lahti oma viimasest kütkest, mis mind kodumaal pidevalt  pingul-värelemas on hoidnud!

Avastasin ükspäev haiglas, et kui sa ikka 140-protsendiliselt sihtriigi keelt ei valda, siis on sul õde olla ikka päris nadi. Mul oli nimelt üks patsient, keskealine meesterahvas, kes pabistas väga südantlõhestavalt oma eelseisva südame rütmi tagasi löömise pärast. Ma ei osanud kuidagimoodi talle toeks olla nii, nagu ma eesti keeles oleks saanud, sõnas ja kõlas ning olekus. Mõmm.

Sel hetkel sai mulle selgeks, et olgugi, et ma pean Eestis töötama 12 tundi päevas ja seejuures tulevikus kogu elu oma peret nägema vaid siis, kui nad voodis magavad, saan ma patsientidele olemas olla omas keeles ja kogu südamest.

Peab meeldima.

Järgmine nädal töötan iga päev 10 tundi, et reede vabaks saada. Siis saan hommikul kell 8 Kotkast bussile minna, jõuda kenasti kella 12-sele katamaraanile ja seejärel kahesele (või veidi hilisemale) Tartu bussile. 

Kõlab nagu unistus :D.

Ma loodan, et dokumentidega saab kõik joonde aetud ja ei teki probleeme. Kuigi seni veel ei ole tekkinud. Aga ma olen sellest hoolimata umbusklik, sest ma ei suuda uskuda, et pääsen juba järgmine reede koju, kus päiksesoe Raul ees ootab.

♥ 

Siin on ikka veel maru külm. Eile käisin Ellaga taaskord Aleksander III suvekodus, avastasime muuseas metsa ja värki. Külm tuul puhus täiesti süüdimatult, nagu ta ei teakski, et mai lõpp on käes.

Metsas ajasin ma Ellale ka karuhirmu peale. Rääkisin talle ühest juhtumist, mis mind lapsepõlves traumeeris. Kuulsin nimelt raadiost mingi 7-aastasena, et üks poiss sõitis rattaga metsa veeres, kui karu teda taga ajama hakkas. Poiss kukkus suuest ehmatusest ratta otsast maha ja pistis punuma. Karu jäi õnneks ratta juurde uurima. Ma elasin siis ka  metsaääres (omast arust oli see ikka vägev mets, kuigi reaalselt on see kunstlikult istutatud ..suur võsa) ja kartsin meeletult karu. Eriti siis, kui ma talviti peale kooli üksi kodus olin.  Mõtlesin, et kui karu mulle suuretoa akna taha peksma tuleb, siis ma roniks ahju otsa, sest vb siis karul on keerulisem mind sealt kätte saada (tegelikult ei ole üldse keeruline).

Ella võttis omale väikse vitsa, mille ta karule silma oleks toppinud, kui oleks olukord tekkinud. Mina hakkasin ka siis veel rohkem kartma, ja võtsin omale oksast saua. Parem ikka kui mitte midagi :P.

Töönädalal kõndisin ükskord haiglast jala koju, kui hästi ilus päiksepaisteline ilm oli. Tund aega ja kümme minutit võttis ning mõjus nagu hästi looduslik puhkus. Tohutult andis energiat juurde.

Peale seda hakkasin harrastama paljajalu kõndimist. Kõndisin hosteli kõrvale puudesallu, kus leidsin ühe suure graniiditüki ja tekitasin seal endale söögipausi. Peale seda, kui loodus ikka rahu ei andnud, keksisin paljajalu Kärkisaarde, kus leidsin rannalt veel ühe suure graniidikivi, mille peale istuma läksin. Võtsin nõuks sinna kunagi tagasi minna, teki ja söögipoolisega. Või läpakaga.

Homme jälle haiglasse tagasi, viimaseks nädalaks. Kolmapäeval on tähtpäev, sest Irmeli esitleb oma ainulaadset esitlust terves Kymenlaaksos, kateteriseerimisest. Tema unistus on nimelt saada uroloogiaõeks ja minna tööle uroloogia osakonda.

Irmeli on hästi naljakas väike keskealine naine, kes seda soomlaste häälitsust koguaeg väga koomiliselt teeb, seda „mnh!“

Adopteerib omale ühe valge kassi kusagilt, kes vist 130€ maksab. Ma ei tea :D.

Siis on jälle see hästisäilinud Minttu. Ta tõi mulle sinise Marianne kommipaki, kui mul ükspäev hästi paha ja kurb olla oli. Ta on ikka nii hea, et ma ei või. Ma ei tunne end üldse pugejalikult, kui ütlen, et minu suurimaks sooviks on olla nii hea nagu tema. Ta on nii siiralt hea ja kaastundlik. Ja seda kõike mitte üldse allaheitlikult, vaid normaalselt. Nii nagu peakski. Eestis on selline asi erakordselt haruldane, mistõttu Minttu headus mulle nii mõjubki :D. Temas pole mitte üht ülbuse nooti, mitte sugemetki teesklust.  Ja mõelda, et ta on ainult kohe 26-aastane, ema ühele tirtsule ja peatselt ka kaksikutele.

Haigla on endiselt Eestist pärit arste täis. Üks (mitmest) Mart käib meil suht tihti, teeb nalja. Kõik teevad nalja. V.a. võib-olla see pikkade blondide juustega Atte, kes näeb välja nagu ilmutus. Tal on hästi lahe kaelakee ripats, sellest hoolimata: selline luukerekäsi, mis hoiab man-size sõrmust, kuhu oleks nagu haldjakeeles graveeritud. Üllatavalt hea näeb välja.

Nägin ükspäev mehe ümberlõikust. Mõmm, ma satun ikka sellistele ebakonventsionaalsetele lõikustele, kõigepealt rinnavähendus ja siis nüüd see. Mõlemad olid traumeerivad siis, kui ma nägin, kuidas terav tera lõikas õrna nahka.. kohas, kuhu ÜLDSE, MITTE KUNAGI, ei tuleks ligineda teravate kääride või noaga. Mees, muideks, oli ärkvel, sest tema lõikus toimus kohaliku tuimestusega.

Kahtlemata olid mõlemad väga huvitavad operatsioonid, mis andsid selgust inimkeha kohta.

Patsiendid on kõik nii naljakad. Mitte selles mõttes, et ma naeraks nende pihta, aga et toredad ja humoorikad.

Ikka tuleb meelde seik 5B-st, kus üks stoomiga mees vajas abi püsti tõusmisel. Ma siis aitasin ja ütlesin, et võtku mult ümbert kinni, siis on kergem. Selle peale ta muheles ja ütles, et OHOHO, MEELELDI :D! xD lol, palatikaaslane pidi ära surema naeru kätte.

Siis üks teine patsient ei kartnud dreeni eemaldamist kõhuõõnest, sest seda tegid kaks ilusat ja norot õde :P.

Ja ühe mehe ametinimi, kes MOPOsse tuli, oli kissanhoitaja ehk siis.. kassikasvataja? –hoidja? :D Mida iganes – mina igal juhul tean, mis ameti ma endale pensionieas võtan.

Helatorstail, mis on Soomes vaba päev, käisin Imogeni ja Ellaga koos Anna-Maija perega saarte peal. Lehmässaarel ja Kaunissaarel. Anna-Maija, kui mind oma mehele tutvustas, ütles, et see on see tüdruk, kes soome keelt räägib. Ma siis ütlesin, et natukene räägin, mispeale see mees ütles, et tema räägib ka ainult natukene soome keelt, sest ta on vaikne mees. See oli nii naljakas.

Nii vinge oli, nende pere oma paadiga (rohkem nagu pisike jaht) sõitsime ja siis tatsasime paljajalu risti-rästi üle Lehmässaare. Mina, kui metsa seest veepiir silme ette ilus, pistsin kohe ees minema ja sulpsasin põlvini vette. Minu jaoks oli täiesti ükskõik, et jää oli vee pealt ära läinud alles umbes nädal tagasi. Jalad tõmbusid küll kergelt tuimaks, aga maru hea oli. Pärast oli lausa taevalik neid sooja liiva sees soendada.

Peale Lehmässaart sõitsime edasi Kaunissaarele, kus on Antti (A-M mees) vanaema kodu. Seal oli üks neist pisikestest nukumajakestes, mida ma siin pidevalt imetlenud olen. Saingi lõpuks sisse minna ja vaadata, kuidas sellises elatakse (mitte nagu Walesis, kus ma ei saanudki ridaelamusse piiluda -.-). Seal oli nii, et oli tuulekoda (minu suurim armastus maja juures), sealt said minna koridori, kust eesmine uks viis sauna (saun oli täiesti nagu „Seitsemän veljestä“ raamatust välja kukkunud, selline  pime ja puust, ehk siis nagu tavaline saun :D), saunaukse kõrvalt sai mööda trepp-redelit ülakorrusele minna, kus oli terve katusealune pmst magamiseks. Oli üks toakene ka, tilluke, kus oli kaks voodit ja aken merele. Ja siis koridorist uks paremale viis suurde tuppa, mis täitis ka köögi ülesannet.

Ülimugav maja väiksele perele. Või siis üksikule vanainimesele, kui välja arvata see trepp-redel, mille pealt kukub kohe puusa katki.

Sõime ja jõime ning mingihetk saabus saarele ka Matti, Antti vanem, poissmehest vend. Ajas nii muhedat juttu, et naerust võttis pisara silma. Nimelt olime me kolmekesi, vahetusõpilased, justkui Mattile valikuks püütud, sest tal ei ole naist, kes tal tööd teeks.

Saarel jalutasime graniidil. See on ikka nii täiesti teistsugune elamus, kui liivaranna asemel on graniitrand. Sile, punane kivi, laskub otse merre. Hästi maagiline ja ilus. Leidsin rannast eemal, vee sees, endale ühe suurema graniidiploki, kus rahus istuda ja merd vaadata. Siis hakkas ükshetk SELLIST paduvihma tulema, mida pole tükk aega näinud. Vihmapiisad olid suured kui kirsimarjad.

Ja sadas senikaua, kuni me saarelt koju saime ja ühikasse tagasi. Läbimärjana nagu kaldale uhutud kassid.

Ahjaa, Matti näitas vahepeal, mis ta kõik laadalt saanud oli, ja kinkis meile kolmele leikarid :P. Need on õnge osad, tamiili jaoks, midagi, selline kolme pisikese võruga suurem võru :P.

Kui jutt juba muhedate keskealiste meeste peal on, siis jätkan. Selle nädala teisipäval, kui ma linnas olin ja Halonenis Rauliga rääkisin, et mis riideid ta omale tahaks, siis minu kõne ajal hakkas minuga rääkima mingi mees xD. Olin parajasti teksaseid valimas, telefon koguaeg kõrvus ja jutt jooksmas, kui see mees hakkab mulle soovitama ühtesid pükse. Küsib, et kas kavaleri jaoks ostan ja et kas ta on ka tema mõõtu, et ta teab ühtesid maru hästi istuvaid pükse, mida saab ühest riiulist, kus on vähe paremad hinnad.

Raul ka istub telefonis ja kuulab xD. Kui mul kõne otsa sai ja ma uuesti tõsisemalt teksaseid uurima hakkasin, tuli see mees uuesti ja päris, et kas ma olen Eestist ja siis väljendas ülirõõmsalt ja entusiastlikult oma poolehoidu. Muudkui jutles ja soovitas mul Raulile pikad mustad spordipüksid ka osta. Küsimuse peale, et kas Raul ka sporti harrastab, vastasin ma, et no ta on sõdur, mille peale mees hõiskas, et vot see on üks auväärt amet ja lõpetas ise minu lauseid, kui ma pidevast valmisolekust rääkisin. Ülinaljakas oli, ma ei suutnud üldse keskenduda, kui me rääkisime üle poe sellest, kelle naabrid endast suuremat ohtu kujutavad. Spordist ka sai muljetatud. Jäähoki on praegu Soomes väga kuum teema.

Üle mõistuse ikka, mu soome keel sai nii palju praktikat, et täitsa õudne. Ma oleks tahtnud selle mehega pikemalt rääkida, sest ta oli nii pealehakkavalt naljakas :D, aga ma sain oma ostud sooritatud ja pidin ära minema.

See oli peaaegu sama naljakas mees, kui mul üks patsientki, kes mind koguaeg vahtis, kui ma mingit protseduuri teostasin inimestel, ja küsis, et kas ma mängin korvpalli, et ma olen niivõrd pikk. Ma ütlesin, et ei mängi, sest mulle ei meeldi korvpall. Ja pealegi olen ma selleks liiga lühike. Ja lisasin, et mulle meeldib hoopis jalgpall. Siis mees küsis, et kas ma tean, mis vahe on korv- ja jalgpallil. Nii imelik küsimus, ma vastasin siis, et korvpalli mängitakse käega ja jalgpalli jalaga. Vastuseks sain, et korvpalli mängitakse siseruumis ja jalgpalli õues. No ma ei tea siis, igat moodi võib :P.

Aga siinkohal ma lõpetan kirjutamise, sest viis wordi lehekülge sai täis.

ÄKKI JÄRGMINE POST ON  JUBA KODUS! 

Vuorten taa, kotiinpalaajaa
Odotetaan raskain sydämin ja sotureiden rukouksin
Katoaa, tasangot takanaan
Hän ei vilkaisekaan..

Päiksejänku juures.

12.5 varbaluu on raudselt mõranenud.

Eile oli Fiona ja Graeme’i üllatuspidu selle puhul, et nad pühapäeval ära sõidavad. Fiona teadis juba sellest peost millegipärast ja seetõttu ta ei olnudki nii liigutatud kui Graeme, kes saunaruumi sisenedes arvas, et ta tuleb oma tüdruku ja ühe sõbraga hokit vaatama. Kui me kõnet palusime, siis ta peaaegu nuttis suurest liigutatusest.

Siis ta kallistas mind õhtuotsa iga kord, kui mind nägi.

Mina sain aga õhtul jälle ühe komplimendi ühelt soome metalistilt, kes küsis, et kas mina olen ka soomlane xD. Küsisin talt soome keeles, et kas tema kaelas rippuv sepatööna valminud kirves tähendab midagi. Sest see oli selline kirves, mida ma kunai näinud pole. Siis ta seletas midagi, et see on mingit laadi muinaskirves.

Siis küsiski, et kas mina olen ka soomlane. Ses mõttes, et ka tuutor väliskülalistele. Ma olin nii imestunud, et mu keeleoskus nii pädevalt enesekindel on, et native speakerid ära petab.

Siis me tuurisime mööda toda teist ühikat, kolmanda korruse köögi ja saunaruumivahet, sest Soome mängis Kanadaga hokit ja üleval oli telekas, et seda vaadata.

Ajasime pitsat taga, mis valmis teise korruse köögis.

Lõpuks maandusime ikkagi saunaruumis, kus oli vesipiip, olles enne kõhu šokolaadikeeksi täis söönud. Hästi huvitav oli jälle üle mingi pooleteise aasta vesipiipu teha. Šokeeritud sakslased küsisid, et kas ma teen suitsu. Ütlesin, et ei tee, ainult seda vesipiipu vahest harva. Siis nad rahunesid. Või ma ei tea. Metalist ka ütles, et temal on samamoodi.

Huvitav oli jah, tantsisin Graeme’iga korra mingi laulu järgi, sest ta oli ikka nii liigutatud. Mingiaeg saabus aeg minna linna. Amarillosse. Õnneks oli kõikevaldav padukas järele jäänud ja minu riided ära kuivanud sellest ühikatevahel siblimisest.

Sest mul oli vaja oma ühikasse minna, et wifi parooli vaadata, et moblaga Skype’i minna ja Raul endaga pittu kaasa võtta xD. Õnneks või kahjuks parool ei töödanud. Või siis ma ei näinud õigeid klahve.

Amarillosse tulid ka sakslased kaasa. Bussis rääkisime neile Ellaga nii palju saksa keelt nagu oskasime – 

Rammsteini laulusõnu st.

Neile pakkus see palju nalja.

Amarillo oli seekord rokisaalisuhtes suur pettumus, sest sealt tuli ainult üks hea lugu kogu selle aja jooksul – Rammsteini Moskau. Vene keelseid osa karjusime Ellaga täiest kõrist kaasa nagu maniakid keset lava.

Aga noh, see-eest oli muudes saalides hea musa. Ja ma proovisin ka kuulsa Amarilloburgeri ära. TÕESTI oli hea. TÕELISELT hea. USKUMATULT hea. Kas või ainuüksi selle pärast peaks inimene kord elus Kotkasse sattuma. Ausõna. Issand, kui hea see oli.

Burgerisöömise ajal läksime Ellaga Graeme’it kontrollima, kel natuke iiveldas, ja vahepealt suvalt tantsisime paari laulu järgi seal vanamuusikasaalis, sest lambist oli hea laul. Nii lambist ikka, ’pohhui’ :D.

Siis mingiaeg tellisime takso, mina tellisin, kuna ma olen ju nii pädev soome keeles :D, ja sõitsime koju. Kohe peale meid tulid ka Graeme ja tema tüdruk, kes pidi endale tuppa tooma padjad,  asemeks, kuna Graeme’i kõrval ei olnud võimalik magada. Sest ta veetis rohkem aega tualettruumis.

Riku ja Fiona püüdsid enne Graeme’i tuppa tervet sohvat hiivata, aga see oli võimatu, siis nad kõõlusid sellega seal. Ja Ella viskas end poolenisti Imogeni toa ja koridorivahele pikaks. Lambist :D.

Sel hetkel ma otsustasin, et mina lähen ära magama. Kell oli kolm ja uni maitses hea. Hommikul ärkasin kell 7 üles ja asusin elavate sekka.

Nüüd lähen siis viimaks Romanovite suvekodu vaatama, Langinkoskisse. Väljas on torm ja külm on.

*Totaalselt lahe muuseum oli. Ja ümbritsev loodus ka. Käisin oma tanksaabastega koses ka. Ülikõva tunne oli. Pärast muuseumivaht ütles, et KINDLASTI ärge minge vette, sest vool on väga tugev ja kivid on väga-väga libedad. Ta vist nägi mind. Aga ta oli hästi lahe mees. Ma soovisin, et ta oleks mu sõber, et ma saaks iga päev temaga koos hängida ja ajaloost rääkida :D.

Ta oli vist mingi kaasautor ühel raamatul, mis rääkis Romanovitest. Rohkem muidugi viimase tsaari isa perekonnast. Sest tuli välja, et Nikolai oli seal suvekodus veetnud ametiajal vaid umbes 2 tundi.Y u no..

Hästi tore mees oli, rääkis nii palju igast asjadest, elust ja maailmast. Ma olekski võinud kuulama jääda ja rääkima, ta oli väga imestunud, kui ma kommenteerisin midagi Rasputini kohta ja Aleksandri kohta.

Ilusa ilma korral lähen sinna kindlasti tagasi ja veedan terve päeva seal ümbruskonnas.

Praegu, õhtul, just vaatasime Ellaga Paranormal Activityt, Ella esimene kord. Minu mingi neljas kord vist. Ja õnneks ehmatasin ma seekord mõnevõrra vähem, kui eelnevatel kordadel.

Imogen ja Riku tulid ka lõpus.
Nüüd on siis tsill. Kohanen enda uue vastuvõetud otsusega. Vaikusevanne.
Nägemist!.

10.5 verimies

Eile kogesin tööl esimest korda seda, mille tõttu paljud ei saa õppida õeks või arstiks või hooldajaks – patsientide haiguste südamessevõtmine. Õde peab olema külm ja kalk kui kivi.

Tavaliselt mul ei olegi üldse sellega mingit probleemi, aga lihtsalt eile tuli mulle osakonda mees, kes on olnud igas osakonnas kus minagi. Haigusega. Praegugi, seda kirjutades, tuli raske tunne südamesse, sest mul on nii kahju. Nii, nii kahju.

Tal on mingi selline haigus, mis põhjustab tema lagunemise tükk-tükihaaval. Mingit sorti ateroskleroos. Tal ei ole vasema käe soontes peaaegu üldse verd järel, nägin väga täpselt, kui temaga angiograafias käisin. Ühte jalga ei ole ning teiselt on amputeeritud kolm varvast, kahest allesjäänust on üks poolik(pikkupidi, luust saadik on liha maas ühelt küljelt) ning viimasessegi lõi gangreen. Mõlemad käed on paistes ja valged, üks rohkem kui teine, ja näpuotsad on järjest mustemaks muutunud, sõrmhaaval. Kurb selle juures on see, et see ei ole juhtunud ühe korraga, et järsku kõigist liikmetest ilma, vaid see on aeganõudev protsess olnud ja on siiani. Nagu sellesamuse isa seal Kariibi mere piraatides, kes tasahilju puuks muutus. See tähendab seda, et patsiendil on olnud aega, et seda kõike toimumas näha, halvenemas.

Siis mu praeguses osakonnas, ta tuli kodust, naisega, ratastoolis. Lihtsale haava ülevaatusele. Aga kohapeal selgus, et on parem, kui ta jääks haiglasse, sest naine ei saa tal kodus silma peal hoida, kuna ta on päeviti tööl ning on vaja kindlustada, et patsient oleks söönud.

Ma nägin seda hetke, kui mehele öeldi, et ta peab taas haiglasse jääma. Tal ei olnud niigi näos verd järel ning nüüd sobis see tema olemisega kokku. Ta oli just umbes nädal tagasi mu eelmisest osakonnast välja saanud ning nüüd uuesti, peale lihtsat kontrolli, haiglasse. See oli nii kurb, kui me pidime tal riideid vahetada aitama. Koduriided jälle seljast ning ära ja tuttav haiglapluus selga.

Ma ei suuda. Ma imestan isegi, et see mulle mõjus. Ma mõtlesin, et peale seda protseduuri ma lihtsalt ütlen Irisele, et ma sooviksin kohe praegu lõunale minna, kuhugi üksinda. Õnneks lõuna algas ka peagi ning ma jutustasin oma tunnetest ka Irisele ja Irmelile, kelle ma ka masendusse suutsin ajada, tundus.

Muidugi, kui ma seda ütlesin, et noh, nüüd ajasin ka teid masendusse, siis hakkas Iris nii hullusti naerma, naeris veel päev otsa, ja ütles, et ei saanud ma midagi. Ma ei tea, miks see nii naljakas oli :P. Irmeli ka itsitas.

Aga jah. Patsiendi olemine muutus kohe, kui tehti otsus haiglasse jääda. Oli selline tunne, nagu kogu maailma lootusetus oleks *taas* talle tulnud ning ta oleks võinud nutta. Aga see maailm oli talle niivõrd tuttav, et ta ei näidanud üldse välja, et ta midagi muud tunneks, kui paratamatust.

Oeh. Kurb ja õudne.

Aga õnneks viis päeva lõpus Minttu mõtted mujale, kui näitas ultrahelipilte oma kaksikutest. Ma olen ikka niiiiiiii rõõmus tema üle, et ma ei saa. Rääkisime kohvitoas juttu ja kui ta ütles, et ta on 26, siis ma imestasin nii palju, et ta ütles, et ta on tõepoolest hästi säilinud, kuna näeb välja nagu 20. No täpselt.

Rääkisime eesti ja soome keele eksisõnadest. Talle väga meeldis,  et eesti keeles ’koristama’ tähendab koristama xD. Sest see on soome keeles ehtima.

Irisega tegime kogu õhtu nalja, ta on nii tore, just minu huumorisoonega, mida ta ka kiidab marudalt :D. Mulle hästi meeldib ta, sest ta seletas mulle, et minu praktikast lähtudes, tahab tema seda mida miangi. Siis ma ütlesin talle, et sellisel juhul tahame me praegu šokolaadi :D. Siis ta hüppas kohe püsti ja keksis kapi juurde, kus hoitakse ämbrit, täis šokolaadi ja muud magusat. Ületunnid möödusid lennates.

Tänagi, Irise ja Irmeliga sai nalja. Mäletaks ainult, millepärast, mina jälle ütlesin midagi, mis kõik nii naerma ajas. Ja mitte seepärast, et ma oleks midagi valesti öelnud, oh ei :D. Muidu öeldakse, et sa oskad siis võõrkeelt, kui sa saad naljadest aru. Ma mõtlen, et vast on vastupidi ka, et siis ka oskad, kui ise nalja teed.

Aga hommikupoole jäi mu maailm korra seisma, kui osakonna peal jalutasin. Vaatasin muuseas oma vasakut ülakehapoolt, kui nägin, et mu nimesildi küljes olev haaknõel on lahti ja sõrmus on kadunud. Siis jäi aeg seisma senikauaks, kuni ma taskusse vaatasin silmadega ja nägin, et õnnnnneks oli sõrmus sinna langenud. Jeesusmariajajoosep, kuidas ma ehmatasin. Painutasin natuke haaknõela nõela ja panin ta tagasi. Ma ei taha teda kotti kaugele jätta töö ajaks. Tore on, kui ta on silma all koguaeg :P.

Täna kohviruumis oli üks sekretär uus, kes minuga niiiiiiiiii kaua niii paljust rääkis. Ma sain taas maru suure keeleoskuspraktika. Rääkis oma tuttavast, kes Eestis loomaarstiks õpib, kuna Soomes on liiga vähe kohti ja liiga palju tahtjaid. Rääkisime ka muudest tingimustest Eestis ja niisama elust-olust. Mulle tundus, et ta rääkis natuke aeglasemalt ja selgemalt, kui ta tavaliselt räägiks, sest ma olen noor eestlane :D.

Aa, mis täna oli eriti meeldejääv – PROPOFOL. Michael-Jackson-maito, nagu siinmail teda tuntakse mõnel pool :P. Mul on selle rohu vastu kerge tõrge, kuna see tappis mu lapsepõlve lemmiklaulja. JA TÄNA pidin mina ISE seda valmis manustama patsiendile. Kel SAMUTI oli südameprobleem.

Elu käis vahelduva eduga silma eest läbi. Või ei käinud ka, pigem oli selline apaatsus. Nagu sind sunnitaks koos oma vaenlasega mingit mutually beneficial asja tegema. Sa ei taha eriti, aga sa pead ka, sest see on lõppeks ikkagi hea asi.

Aga tegelt ka. Mina kasutasin Propofoli. Ma ei tea, kuidas ma end tunnen, selles suhtes. MJ tapjarohi.

Peale tööd käisin linnas, kirbuturul. Proovisin üht linast kleiti selga, kuid suur oli. Ja siis käisin raamatupoes ja imetlesin uut „Gulagi“ kujundust. Siis käisin postimajas ja naudisklesin seda pilvealust päikest, mis korra välja tuli.

Nüüd on tarvis teha süüa ja hakata Peep Show’d vaatama. Leidsin poest glut-vaba pitsat :D. Ma ei tulegi Eestisse, otsustasin jälle :D.  

7.5 surullinen suru

Täna olin oma uues osakonnas tööl, MOPOs. Monialapoliklinikka.

Ma ei liialda, kui ütlen, et esmamulje on ülivõrdes äge. Pole elusees nii palju korraga soome keelt rääkinud kui täna. Kõik maailma asjad sai läbi arutatud juhendaja ning ühe teise toreda üdrukuga, kes just detsembris kooli ära lõpetas.

Ta on nii lahe! Täna teatas tagasihoidlikult, et ta saab kaksikud. Ma pidin selle uudise peale peaaegu lakke lendama, sest ta on nii tore, tagasihoidlik, oskaja ja hästi ilus. Ka kandiliste näojoontega xD. Ma olin terve päev nii õnnelik tema üle.

Aga juhendajaga sai õhtul, kui me kahekesi tööle jäime, kella viieni, igasugu asju räägitud. Tegime nalja ja lõõpisime. Soome keeles, mõelge. I have accomplished my goal. Nüüd see pagana töö veel kaelas.

Lol, jk. But srsly.

Koju jõudes käisin toast läbi, panin kõrvaklapid kõrva ja jalutasin päikselise ilma käes poodi. Väga hea oli. 

Ostsin omale saia ja lõhet, sest kui mul nagunii raha pole, siis pole vahet, kas ma ostan endale ükskord-viimast korda midagi sellist, mis kõhule ja enesetundele niivõrd hea on kui kala. Soolane lõhe. Mõnuuuus.

Sõin kõhu täis ja vaatasin Hiina laste väärkohtlemist youtubest.

Nüüd on kell hilja ja ma Pean magama minema. Kuigi ma ei lähe, vaid tsillin kusagil raamatuga või siis.. vaatan Mitchell And Webb Looki. Sest nad on lihtsalt nii head. Kodus pean üles otsima oma Peep Show DVD-d, sest paremat Briti komöödiat ei ole olemas kui see. Koos Little Britainiga, muidugi.

Kell viis üles ja uuele päevale vastu. There is no point, but okay.

5.5 anyfink'

Täna äraksin peale kella üht päeval üles ja mõtlesin, et raudselt on täielik varahommik, nii vaikne ja tuhm oli. Kuna eile sai mingi kell kolm magama mindud, sest That Mitchell and Webb Look oli nii lahe, siis ei maksa imestada. Ega kurta, et täna nii unine ja mõttetu päev on. Vaatasin täna ka ühe hooaja ära ja kuulasin Naistekat. Päris huvitav teema oli.

Aga eile õhtul ma mõtlesin peale kuut tundi mööda poode käies, et nüüd panen juuksed üles ja lõõgastun oma tee ning küpsisega ja vaatan sarja. Umbes pool tundi nii oligi. Aga siis ma läksin kõrvalühikasse hispaanlaste ja kuubalaste peole. Ohgod why.

Lõunamaine tümps kõlas üle kogu maja ning pikkade juustega päevitunud mehed tantsisid väga sensuaalselt. Ja tegid man-style süüa. Kana, täidiseks liha. Ma oleks nagu teise dimensiooni sattunud. Walesi tagasi, kus mulle tulid meelde kõik need peod. See tegi südame nii soojaks ja ma oleks tahtnud sinna igaveseks jääda, sest sealne rahvas oli nii piirideta, kompleksivaba ja lõbus.

Aga noh, kui ma ütlen, et igaveseks, siis ma pean silmas umbes üht õhtut.

Peale seda pidu tulime Imogeni ja Ellaga meie ühikasse tagasi ning otsustasime Orbu vaadata. Ma kohe ootasin seda, sest Raul oli nii tõsiselt häiritud sellest filmist. Pidi väga segav film olema. Disturbing.

Siit üks soovitus õudukavahtijaile: oma südame tervise huvides ärge vaadake filme nii, et seljataha jääb pool tuba vaba ruumi, sest te surete lihtsalt hirmust ära.

Suht rõve film oli. Puänt missugune. Peangi imdb-sse minema ja lugema, et ega järsku sel tõepõhja all võinud olla mingisugust.

Filmi ajal tundsin kohutavat kergendust, et mul on mehe särk kaasas^^. Ja tänu sellele, et see mul alati padja peal on, ei näinud ma unes mitte midagi õudset, vaid vastupidi – taaskord helesinist merd ja valge liivaga randu, mis seekord asusid Põhja-Korea saarestikus (it’s a dream, k?). Eelmine kord asus selline asi (ainult, et koos ühe delfiiniga, mis pool-nudistide rannaga ümbritsetud helesinises veesilmas liugles) kusagil keset kõrbe.

Kui ma kolmandat korda veel helesinist vett ja valget kuuma liiva unes näen, siis broneerin reisipileti kuhugi lõunamaale, sest see on ilmselge vihje, et põhjamaadest mulle nüüd piisab mõneks ajaks.

Sellega seoses – poetiirul sain Raulile ühe kaardimängu, kuna talle niiväga meeldivad väiksed neegripoisid. Ja lisaks kaks kausta, mis tähendab, et nüüd on mul neid kokku kolm, mis omakorda tähendab, et järgmisel kooliaastal olen ma eriti püüdlik ja tubli. Ja õpin ainult kaustade vahele pandud materjalidest.

Sain omale 750g juustu tagasi, oma KILOGRAMMI eest. Prkl, aga no asi seegi. Sõjakirves minu ja sakslaste vahel ei ole sellegipoolest maetud, kuna 250gr on ka PÄRIS PALJU JUUSTU.

Mm, ühes poes oli ka mõeldud korporantide moe peale.

3.5 Kartuliõis

Tradolaaaaaan :D. Leidsin tööl kaks ravimit, mida ma suure üllatusega vaatama jäin. Dolan ja Tradolan Retard. Nii koomiline. (lol, i am an adult).

 

Aga põhimõtteliselt tradolaaan tõesti, sest olukord ühikas on pingeline. Või staatiline. Sakslased olid teineteist peksnud (maaslamajat, jalgadega) ja toidunõusid hävitanud sellal, kui me Ellaga Eestis käisime.

Eesti!

 

See neli päeva, mis ma seal veetsin, olid küll seni mu hiljutise elu parimad. Mida ma olen ALATI rääkinud – mõistlik spontaansus on nii vajalik ja hea! See otsus tulla sai vastu võetud päev enne tulekut. Ja kõik läks nagu lepase reega.

Mõtlesin, et teen ♥Raulile üllatuse  ja ilmun suvalt kooli ette, kui ta parasjagu arvab, et ma istun Kotkas oma toas ja suren igavusse. Ilmusingi, aga mitte enam nii suvalt, sest üllatus läks natuke nihu ja ma ei näinudki Rauli nägu, kui ta teada sai, et ma olen tast paarikümne meetri kaugusel :D. Darnit.

Aga siis ta võttis mu Paliverre kaasa ja meil oli uus kummastav kogemus – sõita terve tee kinnise raadioga ja ise rääkida ja laulda. See oli vahelduseks päris tore.

Paliveres õppisin ma autokumme vahetama. Minu damsel-in-distress mõõdik väheneb järjest enam. Vahetasin kolm rehvi ise ise ära^^. Ja üllatasin Rauli sellega, et täitsa reaalselt rakendasin omaalgatuslikult tema eelnevalt räägitud juhtnööre, et mis teha, kui ratas all pöörleb.

Siiiiis käisime Haapsalus promenaadil ka. Ma olen seda enne telekast ja ajalehest näinud ning pole tegelikult üldse kunagi varem Haapsallu sattunud, kui ma just ei ole olnud matkal Tartu-Haapsalu-Emmaste :P. Kujutan ette, et seal võib suvel olla vägagi ilus, kui puud rohelised on ja taevas pilvitu.

 

Paliveres oli veel üks asi, mida ma olen igatsenud alates sellest ajast, kui ma enam Menahemiga(vt kirjutise lõppu) koos ei ela – istuda, kass süles. Istusin seal parasjagu murul ja mängisin liblega, kui Kratt tuli ja mulle sülle kerra keris end. Selline idüll – mees tegeleb autoga, minul on kass süles ja päike paistab muru peale. ♥.

Siis sõitsime õhtul tagasi Tartusse, kus oli öötantsupidu. Nii hea, nii hea! Keset ringtantsu kuulen järsku, kiljumist ja näen silmanurgast, et Railika ja Kersti tormavad mu poole. Ma jooksin ka kohe minema ja siis kiljusime koos :D.

Nii vahva, tantsisime kõik ja nautisime ööd. Isegi Kersti sakslased tulid meiega Kaera-Jaani tantsima.

Pühapäeval käisime esimest korda Aura terviseklubis, kus oli kolm erinevat sauna ja priipääse veeparki. Seal saime mullivanni ja torudest võidu alla lasta.

Õhtul läksime Pelle juurde grillima ja sõime maruhead liha.

Esmaspäeval läksin Evale appi volbri jaoks ettevalmistusi tegema ning valmistasin oma elu esimesed jello-shotid. Päris ägedad asjad on need.

Volber möödus Untsakaid kuulates ja jalga keerutades kuni kella neljani välja, kui koju läksin ja hästi armsasti tuduva Rauli kaissu pugesin.

 

Ja nii mööduski minu pisipuhkus. Üle mõistuse hea oli.

Bussipeal Ellaga mõtlesime, et kohe üldse ei taha tööle tagasi minna, kuna Eestis oli nii hea ja täielik suvepuhkuse tunne tekkis. Do not want. Haiglasse tööle tagasi, kurvastuse, masenduse ning surma kätte.

Kotkasseminek juba ei sujunud meil, pidime tund aega bussi ootama, kuna jäime ühest täpselt maha, sest laevalt äraminek võttis tervelt 20 minutit aega. Ja kodus ootas meid ees halb üllatus. Juttusid täis Imogen ja Graeme.

Kuulsime õõvastavaid lugusid uutest ühikakaaslastest. JA MINU JUUSTUST, MIDA ENAM POLNUD. Te ei kujuta keegi ette minu pimedat raevu ja samaaegset rusutust, mis mind valdas. Kilo juustu, mis oli Eestist toodud, kuna siinne on nii kallis, oli ära söödud. Pärast sain teada, et sakslaste õpetaja oli suvalt öelnud, et kõik, mis seal külmkapis, on neile söömiseks. DAFUQ!!!1oneone.

Nad võtavad samas ka Graeme’i ja Fiona kapist asju nagu poest.

Edastasime kõik kaklemisjutud ja muud Anna-Maijale, kes edastas ned õigele inimesele ja nüüd on siis oodata mõistusele tulekut vms.

Istun praegu köögis ja tegelt vist on midagi muutunud tänu tänahommikusele jutuajamisele sakslaste ja nende Soome mentori vahel. Kutid ja mõistlikeim sakslane pöördusid mu poole viisakalt ja inglise keeles (lol), kui midagi küsida(lol) tahtsid. Selle eest pälvivad nad minu austuse, ma hindan väga seda, kui inimene saab aru, kui ta on käitunud ebaviisakalt ning üritab end parandada.

Esmaspäevast alustan MOPOs tööd. Kolm nädalat tööd ja siis koju ära, päriseks.

Söön seni pulgakommi ja häbenen oma surmavate sõnumikeste pärast, mis ma oma toitudele peale kirjutasin, kartuses, et keegi mõtleb neid süüa.

 

Ja siis on galerii minu pisikesest Mennukesest: