K 23. detsember. Eriti Änks Päev.

Pärastlõunal, kui drop-ini läksin, oli seal Mark! Isssver-sussver, kui õnnelik ma olin xD. Ma ei saa aru, miks ta mulle nii hullusti meeldib. Ah, tegelikult igast' asjade pärast. Ta on vaikne samamoodi nagu mina, et ei räägi kunagi rohkem, kui temalt on küsitud. Aga mitte nii, et ei räägigi ja vot, nagu enamus kliente. Vaid, et ta räägib suurima heameelega, kui näeb, et see teist huvitab. Ja tema jutt ei ole kunagi suurustav ega kahemõtteline. Ta ütleb seda, mida mõtleb, lihtsalt ja siiralt. Aga mitte ka nagu kahe sõnaga, vaid nii, nagu asi ON.

Igatahes, ma läksin tema juurde ja varsti tulid Gaynor, Gwenda, Charlie ja Nathan ning me hakkasime kaarte mängima. Kui kell juba kolm oli, oli enamus inimesi ära läinud ja osad veel niisama jõid oma teed või kohvi ja muljetasid. Kõik imestasid, kuidas mul külm ei ole, sest kõik olid paksudes jopedes ja soojendasid käsi ja vandusid, et vahet pole, kas nad on sees või väljas, igalpool on sama külm. Mul oli vaid T-särk seljas.

Vahepeal tõmbasime Peteriga kaks christmas crackerit puruks, nii et tema sai ühe krooni ja mina teise. Punase, krepp-paberist. Charlie'l oli ka see peas ja kui ma leidsin nende paukkompvekkide seest kleepsud kah veel, torkasin ma need enda ja Charlie krooni peale. Ta rõhutas, et tal peab meeles olema kroon enne minekut peast ära võtta, et ta ei näeks välja nagu tola. Siis ma läksin omale teed tegema, sest mängus oli paus ja siis ma mõtlesin, et tegelt on küll veits kõhe siin. Aga kui ma köögialasse minna tahtsin, hüppas Peter sinna võidurõõmsalt ukseette. Ta on umbes kaks meetrit pikk, pealaest jalatallani ja vasakust õlast paremani. Jässakas ja kindel nagu tammepuu. Ma ajasin kah ennast sirgeks ja küsisin pilkavalt, et you want to take Me on? Ta puhkes naerma ja jalutas eest ära ning pomises, et take you home xD. Lol.

Siis ma rääkisin veel Markiga ja tegi mind jälle nii õnnelikuks, kui ta entusiastlikult rääkis endaleiutatud mehaanilisest hiirelõksust, millega ta juba umbes kakskümmend hiirt kinni püüdnud on. Ta näitas oma mobiilist pilte ka ja seletas täpselt, mis asi miski on ja kuidas see töötab. See kõlas kõik eriti futuristlikult, sest seal on üks tunnel, kust hiir üle kantakse(transfer) kogumisruumi(storage unit) xD. Ja kui ma itsitasin sellepeale, sest kogu see hi-tech krempel oli tal meisterdatud lõunasöögikarbi sisse, ütles ta väga Kalalikult, et ma tean küll, et see kõlab täieliku lollusena, aga see tõesti töötab. Ma ütlesin, et see ei ole üldse loll, see on lihtsalt nii geniaalne xD. Ja siis on seal veel alarm ka, millel on kolm erinevat tooni, kui hiir sees on. Et saad enda maitse järgi valida.

Siis ta rääkis, kuidas tal on pekki juurde vaja, et soojust sees hoida. Ja et tal hakkab alati maru kiiresti soe ja maru kiiresti külm kah. Sellepärast, et ta nii piitspeenike on. Ja ta imestas, miks ma ära ei ole külmanud ning naeris, kui ma tema küsimusele vastasin, et ma kõnnin alati jala koju, kui selline ilm on(väljas oli külm ja sadas lörtsi).

Käisin peale tööd ASDA-s ja ostsin endale ja Selinale mince pie'sid. Me üritame neid igat erinevat moodi süüa, kui ta tagasi tuleb. Ta ise toob kodust hapukapsast kaasa :D. West Homesis arutasime Julieni ja Christophiga, mis me jõuludel teeme. Homme, siis. Et ilmselt teeb igaüks enesele süüa ja siis koos sööme ja vaatame mingit filmi. Välja sööma minek on küllalt kallis ja kõigile meeldib selline vaiksem õhtupoolik. Lõpuks ometi -.-

Ja tööl sai ka micne pie'sid. Aiiiiee, kuidas need mulle maitsevd. Samamoodi nagu cottage pie'gi.

Ja siiiis ma sain veel täna paki ka! Aitäh, Tanel, Eva ja Maria! Parim, ausõna. Piparkoogid pidid keele alla viima. Koos ajuga, mis oli nii õnnelik piparkoogi eestimaitsest. Ma võiksin lausa tundeliseks ja härdaks muutuda, aga ma ei tee seda :D.

Häid jõule kõigile!
(Jah, sulle ka! =D)
KK.

T 22. detsember. Kas need on hapukapsad? -Need on vorstid o.O

Nädal on möödas ja see põlenud latakas käel valutab nagu meeletu. Aga ma oletan, et see ei ole midagi tõsist, muidu oleks Peter mind hoiatanud. Me olime drop-inis, kui ma ühest kastist värviraamatut otsisin:
Peter: sa oled ennast põletanud.
Mina: jep.
P: ahjus küpsetades.
M: jaa...
P: kas sa tahaksid minu käest küsida, kuidas ma seda tean? :D
M: no lase käia :D.
Siis rullis Peter oma parema käe varruka üles ja ütles, et temal on säänseid umbes kümme. Et industriaalne ahi jätabki sellised jäljed. Ehtne detektiiv.

Lõunapausil süüa ostmas sööklast, märkasin ma erutatult, et neil on hapukapsaid. Ühes nõus olid vorstid ja nende kõrval mingi pruun hunnik, mis nägi välja nagu sibulad..ja ruutudeks hakitud hapukapsad. Ma kahtlesin ja küsisin, et kas need on hapukapsad ja osutasin nende poole. Teenindaja, kes mulle tundub, et on patsient, ütles, et ei, need on vorstid. Ja vaatas mind sellise näoga, nagu ma oleks ohmu.

Siis ma ütlesin, et ei ja osutasin täpselt selle pruuni hunniku pihta. Aga tuli välja, et need olidki sibulad. Ma ei saa aru ainult, et miks nad niimoodi sibulat müüvad. Aga noh, need britid söövad ka keeduube röstsaia peal, nii et ma parem ei imesta.

Kui ma Martiniga koos drop-inist ära tulin päeva lõpus, oli lumi ikka maas(jeeee, 1cm lund, mis siinsetele inimestel põrgupiina valmistab) ja teed olid mõnevõrra libedad. Kui siis Martin nagu härra oma Serjimantlis kenasti jalutas, jooksin mina ees ja libistasin end mööda teed. Ja kui ma olin ühe korra nii teinud, avastasin ma, et Martin tegi ka! Ma olen ta üle nii uhke. Selline tunne, nagu ta oleks oma barjäärid alla lasknud ja ometi kord teinud seda, mis talle endale lõbu pakub.

Aga siis kõndis meist mööda mees, kel oli sama sall kaelas, mis Martinilgi. Ma küsisin, et kas ta tahab minna ja selle tüübi maha lüüa. Martin naeris ja ütles, et tal oli samasugune mantel kah seljas. Ja siis rääkis hoopis sellest, et see sall ei ole tegelikult üldse hea, kuigi ta H&M-ist ostis selle.

Kui me raamatukogu juurde jõudsime, libistasin ma seal ka ennast edasi ja Amrtin tegi kohe sama. Kuigi ta ei teinud seda siis, kui mina ka ei teinud ja tegi ainult siis, kui mina ka tegin, olen ma ikkagi tema üle nii uhke, et sure maha. Ma loodan, et ta mõistab, et vahest võib lõbus ka olla. Ta on ikkagi Kalad, ma saan aru küll, kuidas ta mõtleb xD.

Siis me arutasime, et kui inimene libistab end nii, et vasak jalg on ees, nagu meie, et kas ta siis mängib vasemaga ka jalgpalli. Mina mängin aga Martin ei mängi. Aga siis ta pani tähele, et inimene toetab siis oma raskuse ikkagi paremale jalale. Ma ei tea päris, mida ma sellest järeldan.

Lokipulga ostsin ma ka ära. Jube hea asi on, Pablo ei valetanud.

Ahjaa, ja nüüd, kui meil on terake lund ja ilm ei ole nii soe nagu alati, siis olen ma päevotsa väljas. Täna võtsin nõuks konnata ühe mäe otsa, mida ma koguaeg näen ja mis nii ligidal tundub olevat. Nii ma siis sättisin peale tööd oma sammud selle poole. Kõndisin ja kõndisin, läbi dementori-tunnelite
ja ärajäätanud teekallakute. Kui ma lõpuks kuhugi jõudsin, kaotasin ma mäe silmist. Selline tunne jäi, et selle mäe juurde saab ainult ette, taha ja alla(tunnel) minna. Aga siis ma mõtlesin niisama edasi jalutada ja leidsin end lõpuks maru kõrge silla otsast, kust mägi kätte paistis xD. Jama oli aga selles, et kui mägi jäi minust umbes kilomeetri kaugusele vasakule, siis silla lõpp jäi kilomeetri kaugusele paremale. Ja nende kahe vahel oli tihe ja hüljatud võsastik.

Aga küll ma lähen sinna, varsti võtan kolm päeva puhkust, mis koos nädalavahetuste ja bank holiday'dega kokku kümme vaba päeva annab :D.

Ja nädalavahetusel läks Selina Belgiasse kaheks nädalaks ja Julien pesi pesumasinas oma passi puhtaks.

T 15. detsember. Mürsk muumimaal.

Täna oli mul vaba päev ja ma nautisin seda kell pool kümme hommikul telekast Jeremy Kyle'i vaadates. Bliss. Ja hiljem hakkasin piparkooke küpsetama. Selle vahepeal tõi Julien mulle kaks pakki ja kirja, mille ta alt receptionist sai.

Põletasin käe ära ahju vastas, kui ma piparkooke katsusin. Ma ei tea.. ma olen vähemalt kolm korda oma küüsi põlema pannud, siis näpuotsi ja sõrmenukke põletanud. Nüüd see ka veel. Aga vähemalt on ilusa kandilise kujuga ja sümmeetriline.

Piparkoogid osutusid edukaks, sest kõik oigasid, kui neid proovisid. Selline tunne, nagu nad ei oleks elusees midagi sellist söönud. Viola ja Julien tahtsid mul neid kaunistada aidata ja tegid igast vahvaid sümboleid neile peale. Martin ütles nii ägedalt, aeglaselt kahe ampsu vahel, et they..are.. lovely!

Success.

E 14. detsember. I love all of you. You included.

Paar viimast päeva on olnud väga vahvad.
Laupäeva- ja pühapäevaõhtul olid meil Julieniga sügavad jutuajamised, mille käigus ta ütles, et on kommunistlike vaadetega. Ma pidin toolipealt maha kukkuma, kui ma kujutasin ette, et mu kõrvaltoas elab prantsuse kommunist xD. Aga ta ütles, et ta ei ole nagu see vene kommunist, vaid et talle meeldib selle idee. Et anna teistele seda, mida sul juba on. Toitu, näiteks. Ta rõhutas, et see ei teda veel kommunistiks, mispeale ma ütlesin, et kui mulle meeldib natsionaalsotsialismi taga peituv idee, siis ega mina ka natsi ei ole. Aga tema arust see on täiesti erinev -.-

Siis täna tuli Mark drop-ini! Ma pidin rõõmust lakke hüppama. Ja täna oli esimene päev üle.. nelja kuu, kui ma ei tahtnud töölt ära minna. Ma olin topeltrõõmus, sest tal läks tervis halvemaks vahepeal ja nüüd ta üritab ikka drop-inis käia.

Tööl oli muidu jõulupidu kah, ja Mark tuli sinna karaokemasina eest hoolitsema. Ta on nimelt ise kõik karaokeplaadid teinud. Arvutigeenius.

Oeh, kui hea meel mul on. Ma rääkisin temaga ja ta oli nii uhke selle üle, mis ta teeb ja näitas mulle igasuguseid asju ja rääkis nii innukalt, kuidas nende plaatide tegemine käib.

Ja täna sain ma oma esimese isikliku christmas crackeri xD. Õigemini kaks tükki. See on siukse tohutu kommi moodi. Kaks inimest hoiavad selle otstest kinni vasaku käega ja siis tõmbavad järsku. See, kelle ots külhest ei rebene, saab sisu omale. Ja sees oli punasest paberist kroon ning paberike naljaga ja triviaalse faktiga. Esimese crackeri tegin Michaeliga lahti, teise Selinaga.

Michael laulis väga hästi karaoket. Danny üritas ka. Me hindame seda. Siis pidime mina, Hilary, Selina, John ja Peter ka laulma. Laulsime igasuguseid jõululaule nagu Rudolf teh red nosed reindeer ja Santa looked a lot like daddy jne.

R 11. detsember. רבות הדרכים

Rabot hadrahim. Kui ma täna linnas olin ja TOHUTUSSE St. David's 2-sse läksin, kus ma pidin poodide leidmiseks kasutama elektroonilist masinat ja siis tükk aega nuputama, kus põhi ja lõuna on, leidis aset äärmiselt südantsoojendav sündmus.

Olin teel John Lewisesse, kuhu üks naine mind juhatas, kui ta nägi, kui segaduses ja eksinud ma olin selle eketroonilise ekraani juures. Jalutasin siis juhatatud suunas, kui korraga keegi mees mind kinni peab ja küsib, et kas ta tohib mulle midagi näidata. Tal olid pikad mustad sirged juuksed, millest osa oli hästi suvalises hobusesabas seljapeal ja ülejänu oli vabalt igalpool ja habe oli ka. Ma tundsin ta ära, sest ma ükskord nägin teda Victoria Arcade'is sedasama tegemas.

Igatahes, ma küsisin, et mida, aga siis ma nägin letti, kuspeal olid mingid instrumendid. Õigemini curling wandid. Ma aimasin halba ja ütlesin, et ei, ma pole selline inimene, kes muretseks, milline ta välja näeb. Aga see mees oli ÜLIosav pähemäärimises. Ma ei suuda edasi anda, kui osav ta oli. Ta müüks eksimole lund ja jääd ning veenaks teda neid endale tasuta tagasi andma ning siis uuesti veel kallimalt müüma.. Aga ta meelitas mu nii selle peegli ette istuma, et ütles, et ta tahab minu juuste peal proovida seda. Ma mõtlesin siis, et oh well, polegi kunagi sellist asja näinud, proovime ära.

Ja küll ta siis rääkis alles, et mul on vapustavad juuksed(ei), ei, on küll, inimesed maksavad selliste eest(selliste eest nad küll ei maksa), ei ole midagi, nad on lihtsalt sellised, sest sa ei tea, mida nendega teha(õige). Kuni praeguseni. Muidugi-muidugi.

Siis ta küsis nime ja vanust ja ütles, et tema nimi on Pablo. Ma mõtlesin, et päris ongi xD, nagunii võetud selleks, et kohalikke meelitada. Siis ta seletas selle lokipulga kohta, et see pole metallist, nagu tavaliselt, vaid mingist muust asjast(järgnes lühike loeng tehnikast ja füüsikast), ja et see sisaldab ioone, mis juuksekarva sisse lähevad. Siis ta istus selle leti peale ja võttis mingi asja kätte ja demontsreeris ioonide põhimõtet ja nende toimimist juuksekarvale.

Siis, kui ta peaaegu pool pead sai ära tehtud, ütles ta, et kui ma ostan selle lokipulga, siis ta teeb terve mu pea lokke täis. Ma küsisn, et kas ta laseb mul niimoodi ära minna, et üks pool on lokkis ja teine ei ole; et see on temast väga barbaarne.

Siis tuli tema assistent ja nad hakkasid heebrea keeles rääkima. Ma imestasin ja kuulasin. Peale seda ma küsisin Pablo käest, et kas ta räägib heebrea keelt. Ja õhkkond muutus kohe, sekundipealt. Selline tunne, nagu ta oleks mures, et tema kate paljastati.

Aga me rääkisime edasi ja tuli välja, et ta on juut, kes elab Hispaanias. Ja ta kuulab ka Daniel Salomoni ja Tipexit. Ütles, et ta sureb ära, kui ma talle Rabot Hadrahimi laulan. Ma siis üritasin, kuid kuna mul väga midagi eriti meelde ei tulnud, laulsin hoopis Salam Salamit, mille peale ta rõõmsalt naerma hakkas ja oma assistendid kohale kutsus, kuulama. Nad kiitsid, et ma hääldsin kõik jumala puhtalt välja. Pablo ütles ka veel, et täna on Hannuka ja et homme süüdatakse esimene küünal. Enne seda ma küsisin talt, et kas ta peab ka traditsioonilisi pühi nagu Shabati, mille peale ta uskumatult hüüdis, et ta ei suuda uskuda, et ma ütlesin shabat, nii nagu peab, mitte sabbath. Ma ei tea tegelt, miks ma seda küsisin, sest oli reede õhtu ja ammu pime ja ta töötas, nagu näha.

Siis ta istus mu kõrvale toolile ja õhkas, kui imepärane see on, et ta kedagi sellist niimoodi kohtab. Ja siis ta muutus tõsiseks ja ütles, et selle kõige pärast annab ta mulle selle lokipulga 85 naela eest. Selline tunne oli, nagu ta tõesti kaalus seda raskelt, kuid ausalt.

Ma ostan ära selle xD.

T 8. detsember. Kadi imedemaal. Aga kus siis mujal?

Õhtul tuli Julien mu tuppa ja küsis, kuidas läheb. Nii muuseas. Siis läks minema. Siis paari hetke pärast tuli tagasi ja küsis, kas mul talle kommi on anda. Mul oli igast komme ja lasin tal valida. Ta valis Jawbreakeri nätsu, mida ta mu toas sööma hakkas. Supermani-särk seljas.

Ta oigas ja õhkas, kui hea see on xD, täpselt nagu siis, kui me šokolaadikooki sõime Jeremie sünnipäeval. Siis ta läks minema. Ta koristas nimelt tuba, mis on nii asju täis, et tal on voodi keset tuba ja voodini viib peenike rada. Siis ta tuli tagasi ja ütles, et ta ei saa mulli puhutud selle nätsuga. Siis ta üritas ja üritas, kuni me mõlemad teise nätsu ka ära sõime. Siis ta läks jälle minema. Ja paari hetke pärast jooksis ta mu tuppa tagasi ja ütles, et ta puhus just suure mulli. Ma ei uskunud teda, sest ma ei saa kunagi aru, kuna ta tõsiselt räägib ja kuna mitte. Siis ta pettus ja mainis kättemaksuks, kui tore on Venemaa. Aga seejärel võttis ta oma sõnad tagasi, sest ta arvas, et ma olen vihane.

Ta õpetas mulle paar võtet, kuidas teise inimese nätsumulli puruks peksta nii, et see teisele näkku kinni jääb. Siis tõi ta mulle ragulka, mis on nagu West Homesi reliikvia. Et pärandad selle tulevastele vabatahtlikele. Peale seda tuli Julien mu tuppa Miki Hiire võlurimütsiga. Selline sinine ja kooniline ning kahe musta kõrvaga. Paar kollast tähte ja kuu olid kaunistuseks peal. Nii, kui ma sedan ägin, lõid mul silmad särama. Julien küsis, kas ma tahaks seda omale. Ta vist ootas, et ma ütlen ei, aga ma olin õhinal nõus. Ta andis selle mulle ja ma tormasin peegli ette, et seda pähe proovida. Julien küsis, et ma ei pane seda ometigi päriselt pähe...ega? Aga see oli mul juba peas. Siis ta puhkes naerma ja hõiskas, kui armas ma olen ja tegi kalli ja tormas teistele ütlema, kui ma koridoripeale läksin.

Nii äge müts on xD. Selline, nagu Mikil peas on täpselt:


Ja täna on Christophi sünnipäev. Sai kakskümmend kuus. Jõime suures toas õlut ja sõime pähkleid ja krõpse. Ja vaatasime Iirimaa pilte. Need olid nii naljakad, sest iga pildi peal oli Jeremie. Nii et see kõik oli nagu Find Wally, ainult, et Jeremie puhul oli rohkem, et Find the Background. Jeremie lubas mitu korda Christophi maha lüüa nende piltide eest, sest osad olid tehtud vetsus xD. Ja Martin, kes pilte operaator Kõpsis, zoomis koguaeg Jeremie'd.

Iirimaa Tesco sisemus näeb välja nagu katedraal.

K 2. detsember. Islenska.

Täna oli drop-inis islandlane. Ta oli support worker ja saatis ühte patsienti. Kui see patsient teed küsis, mainis ta muuseas, et see tema sõber on islandist. Ma sain vaevu tee valmis teha, sest ma läksin nii leili; hakkasin kohe igast küsimusi küsima ja ütlesin, et ma õppisin üksvahe islandi keelt, kuid ei jõudnud selle lugemaõppimisest kaugemale. Islandlane, kelle nimi oli Patrik, oli nii üllatunud ja tõdes, et maailm on ikka tohutult väike, sest ta ei ole siinolles ühtki teist islandlast kohanud, veel vähem kedagi, kes seda keelt õppinud on.

Ta küsis uhkusega, et kas ma sellepärast olen Islandist huvitatud, et see oli esimene riik, kes tunnustas Eesti iseseisvust. Ma imestan, et ta seda teadis, nii une pealt. Aga küllap et teadis, noor mees oli. Selina, kes ka minu juures oli, ütles, et ta nägigi välja nagu keegi, kes on põhjast. Ma paisusin uhkusest. Toredad oranžikas-blondid lokid olid tal.

Rääkisime virmalistest, Islandi ja Walesi mägedest, külmast temperatuurist ja sellest, kui imestunud ta on, et ta kohtab niimoodi kedagi, kes islandi keelt õppinud on.

Kui Selina naeris minu erutuse peale, ja küsis, et kas ma tahaksin Patrikuga rääkima minna(peale seda, kui ma tee valmis tegin ja patsient ja Patrik lauamänge mängima olid läinud), tuli John ja ütles, et ma läheks. Ma ütlesin, et ma kohe lähengi, sest ma pole varem ühtki islandlast näinud xD. John nägi paraku, kui õhinas ma olin ja küsis, et kas ma tahan, et ta tutvustaks meid. Ma ütlesin, et ei-ei, ma lähen ise, mispeale John naerma hakkas ja ütles, et ma läheks. Kui ma ei läinud kohe sel hetkel, siis ta ütles, et ta juba läheb ja hakkab tutvustama. Pidin põrguvaeva nägema, et ta mind rahule jätaks.

Ahjaa, Geoffrey oli ka seal. Ta lahkus töölt paar päeva pärast seda, kui Park Lodge avati. Ta oli enne meiega Ty Canolis, samuti vabatahtlik. Hästi pikk ja rõõmus ning üliheade kommetega. Nii, kui mina, Martin ja Selina drop-ini saime, tõusis ta kohe püsti ja tuli naeratades minu juurde ja ütles, kui hea meel tal mind näha on ja tervitas lõunamaa moodi. Ma soovin, et kõik inimesed oleksid sellised, nagu Encarna, kes küsis, kuidas ta mind tervitada võib, kas oma hispaania moodi või piisab käepigistusest. No piisab käepigistusest, kuigi ka käe lehvitamine või peanoogutus on rohkem kui sobiv. Antonio ei küsinud, nii kui ma Cardiffis bussist maha astusin.



Ja ma õppisin täna, et mince pie, mida ma olen seni vaid piltidelt näinud(siuke tilluke pirukas, mille sees on pruuni värvi täidis), ei ole mitte hakklihapirukas, vaid puuviljapirukas. Minced fruit not minced meat. Ahsoo...

E 30. november. Hakkan jalgpalluriks.

Täna, peale koosolekut Jilliga, kui me tagasi West Homesi läksime, sain ma just omale teevee keema pandud, kui Julien hõikas, et ta on valmis ning patseeris seejärel sügavaima rahuga kööki.

Kui ma nägin, et tal on jakk seljas ja banaan käes, ei pidanud ma sellest suuremat ja läksin ise kah endal koduriideid selga panema. Aga siis ta tuleb, saunalina käes, suu kõrvuni ja jalutab mu ukse eest mööda. Ma ähvardan teda oma mudase saapaga. Kui ta hõikab, et see pole aus, võtan ka mina ohkega oma saunalina ning sammun koridori, rätikut krussi keerutades.

Julienil on nüüd pooleldi söödud banaan käes. Aga mitte kauaks, sest mu rätiukuhoop paiskab selle talt käest. Kulus kaks sekundit, kui me hämmastusega seda maaslamavat banaani vaatasime. Siis jätkus võitlus täies hoos, sest Julien sositas mulle kõrva, et Putin on ta parim sõber.
Peale mitmeid õrritusi ja hellalt valusaid lööke sirutab Julien mulle käe ja ütleb, et olgu, oli kena võitlus. Ma võtsin ta käe vastu ja küsisin, et kas ta on nüüd Venemaa suhtes sotid selgeks saanud. Aga enne, kui ma oma lause lõpetada sain, tiris ta mu kättmööda enda ligi, teine käsi varmalt mind materdama hakkamas. Ja just siis kukkus rätik tal käest ära, kui ma vabaks saada üritasin. Selle haaramiseks pidi ta kummardama üle minu. Vot siis osutasin ma mehist vastupanu, üllatades isegi ennast, sest Julien on meeter kaheksakümmend kolm, kakskümmend viis aastat vana ja tugeva kehaehitusega. Ta ei suutnud isegi uskuda, et ta peab jõudu rakendama, et minema pääseda xD. Kui ta lõpuks minust jagu sai, jooksis ta kõrvalkoridori, naeris läbi hingetõmmete ja ütles, et pagan küll, ära sa kunagi jalgpalli mängi...

Küll me näeme, külll meee nääemeee.

Täna saime kõvasti rohkem ja raskemini vigastada, kui eile. Mu parem käsi ja pea on veel natuke kanged. Julieni lombakast kõnnakust ma järeldan, et ega tal palju parem ole.

P 29. november. Growl!

Eile oli Walesi-Austriaalia ragbimatš. Aasta suurim mäng. Kesklinn oli paksult inimesi täis ja Millenium Stadiumi-äärsed tänavad olid autodele suletud. Julien ei soovitanud mul linna minna selle rahvamassi pärast. Ütles, et tema läheb küll mängu vaatama, aga pubisse, mitte linna. Ma ütleks, et too rahvamass seal linnas ei olnud väga ohtlik. Ei tea.

Aga tore oli, ma räägin, et inimesed on kõik täiesti teine tera. Ostsin ühest poest tahvli šokolaadi, kus oli Michael peale kirjutatud. Kassamees hõiskas siis rõõmsalt: „Oi, kas see on mulle?“ Ja kui ma küsisin, et kas ta nimi on Michael, siis ta ütles, et šokolaaditahvli eest võiks olla küll. Ma nõustusin tuliselt, sest ma olen ka šokolaadi pärast kõigeks valmis.

Siis läksin HMV-sse. See on tohutu muusikapood. Kaks korrust high streetil. Sealt sain jälle omale paar Soome ja Rootsi bändi. Ma kahtlustan, et nad on hinnale kõvasti juurde pannud, kui nad Soomest impordivad. Aga ma parem maksan, kui jään ilma. Amon Amarth ja Kivimetsän Druidi.

Kui koju sain, siis õhtupoolikul vaatasime filmi ja rääkisime niisama. Eriti sellest, kui hea meel meil on, et kõik Iirimaal on.

Peale filmi mingi hetk tuli Julien, rätik käes, mulle koridoris vastu.
J: Tead, et niimoodi võideldakse rätikutega?
(Keerab rätiku rulli ja lööb vastu minu koridori seina.)
K: Vangid võitlevad niimoodi.
(Ei viitsi jännata ja läheb oma tuppa.)
(Paus.)
J: Ma armastan Venemaad!
(Kiired jooksusammud.)
(Vaikus)
Smack!
J: aiiiaaaaa!!

Rätikuvõitlus jätkus seni, kuni Julien hõikas, et ta vihkab Venemaad. Vedas tal, ma just sain hoo sisse. Me murdsime peaaegu riidekuivatusresti pooleks, tallasime kellegi kohvri otsas ja kaunistasime teineteist sinikatega. Idüll.

Aga ööseks oli kõik jälle korras, kui ma Selinaga filmi vaatasin ja Julienile paari arvutiasja seletasin.

Päeva juures parim asi oli ikkagi see, et ma ostsin omale suure karbitäie komme. Päkapikud võivad sealt nüüd võtta ja mulle aknapeale panna, ma ei oleks üldse pahane.

L 21. november. OMJ! * Passes out *

Olen nüüd natuke aega hullunud fangirl ja karjun Oh My Jacob, kui meenutan New Mooni, mida ma eile kõigiga vaatamas käisin.

Kinos, enne piletikontrollimist oli moodustunud tohutu rahva(tüdrukute)summ, kes kõik New Moonile minna tahtsid. Ja selle filmi jaoks oli avatud kaks saali. Siis, kui piletikontroll pileteid hakkas kontrollima, nägin enda kõrval ühte keskeas naist, kel oli seljas must T-särk, kus oli Jacobi pilt ja üks paragrahv New Moonist peal. Ma olen seda särki hmv-s näinud. Ma küsisin, et kas ta on Team Jacob ja - nähes käpajälge, mis ma endale käepeale joonistanud olin – vastas naeratades, et muidugi. Ja ütles, et ma tema ees oleva samuti solidses eas daamiga ei räägiks, sest ta on Team Edward. The Other ¬.¬

Kui film pihta hakkas, ja kui Edwardit näidati, siis käis saalisolevate tüdrukute seast kerge erutus läbi. Pilar ja Signe on Team Edward. Mina, Selina ja Christoph oleme hundifännid. Ja kui Jake ekraanile ilmus, hõisati. Jesssss, aitäh, inimesed.

Film oli üle mõistuse. Tegelikult oli ainult esimene pool- või kolmveerand tundi üle mõistuse, sest Jacobil olid siis pikad juuksed, ta sõitis mootorrattaga ja tal oli oma viha talitsemisega probleeme.



Mul ei lähe elusees silme eest kaader ära, kus ta oma juuste lehvides mootorratta otsas Bellale appi kihutab. See mootorratas oli eestvaates just selline nagu peab – selline mitte väga lai lenkstang ja kaks kroomitud toru, mis alla tulevad.(mootorsõidukisõbrad ahastavad mu sõnavarapuudulikkuse üle). Võimas.



Ja Jacob ütles Bellale(peale seda, kui Ed ta metsas maha jättis), et tema ei jätaks teda iial maha ega teeks talle kunagi haiget. Raamatus oli teine õhkkond ja situatsioon, kui filmis, ja seega ei olnud seal nii rabav, sest filmis vaatas Jake Bellale otse silma, sellise tugeva emotsiooniga, kui ta seda ütles.

Ülejäänud film oli muidugi väga tore ja ma lähen seda umbes viis korda veel vaatama, et ükski detail märkamata ei jääks. Volturi-Aro oli väga naljakas, just nagu ma ette kujutasin. Edward oli ka väga tore, ainult, et esimest korda peale poolt tosinat raamatulugemist, hakkas mulle närvidele käima, et Ed jätab Bella maha ja siis otsustab, et tahab teda ikka tagasi. Kuigi ta tegelikult ei tahtnud teda kungi maha jätta ja armastas teda koguaeg ühtemoodi, on see ikkagi natuke imelik. Otsustagu ära juba ükskord.

Lõpus näidati hundi-Jake'i silmades pisaraid, kui Bella ütles, et valib Edwardi. See oli tohutult kurb, sest peale seda jookseb Jake suures kurbuses Forksist minema.

Kiidusõnad filmitegijaile, sest film oli üllatavalt raamatusarnane ja üsna meisterlik.

*

Täna oli Jeremie sünnipäev, sai kakskümmend kuus. Ta tegi meile kõigile süüa, mingi prantsuse söök, mida süüakse peale suusatamist, et kõhtu sooja saada. Oli siuke, et peal oli krõbe juust ja all juust ning beekoni- ja kartulitükid. Hästi hea oli. Ja pärast oli tort, mis oli parim. Üleni šokolaadist ja maitses nagu hapukooretort <3.

Vahepeal oli Pilar kuradike, kes Julienile ütles, et ta peaks juukseid lõikama ja trenni minema, ja mina olin hea inglike, kes Pilarile tuliselt vastu vaidles, ja kes keelas Julienil juukseid maha lõigata, sest habeme ta juba ajas maha. Sellepeale oli Julien vapustatud ja tige, et ma talle varem ei öelnud, et ta habemega kena välja näeb. Aga nüüd ta teab. Hea nõu oli andmist väärt, sest Julien jagas minuga viimast šokolaadikoogitükikest. Muhahah.

T 17. november. Müstiline õllemasin.

Täna oli tööl hea. Iga teisipäev käime me Selinaga külapeal Gaynori, Moya, Jasoni ja Ashleyga(M). Kõigepealt Village Kitchen and Baris, kus teised välja istuma läksid, aga mina ja Selina sisse jäime, kakaod ja teed jooma nind kriitidega suurt pilti värvima, mis neil seal laste jaoks on. Gaynor tuli pärast. Ja ütles, et „This for bloody children, this is!“ Ja läks minema. Me värvisime seda veel edasi ja läksime siis lõpuks ka välja. Siis shoppasime charity store'ides ja olime õnnelikud. The Plough pubis, mis on meie lõpp-sihtpunkt, ütles Gaynor, et me võime lõunale minna, kui me tahame. Me tahtsime küll, sest kell oli alles 11 ja meil oli seega parajalt aega, et endale süüa teha. Aga enne hüppasime veel ühest charity store'ist läbi, et villa otsida. Ja riideid.

Kell üks tagasi tööle minnes leidsin eest Briani, kellega natuke ajaloost ja lossidest rääkida sai. Siis ühines meiega Martin. Kui aeg tuli Helenil põrandaid pesta, kupatati kõik dining roomist välja arvutituppa. Mina, Martin, Colin, Brian, Peter ja Jenette. Kui Colin ja kõik meenutasid härdalt tehast, mis neil enne oli, Tegfani kõrval, siis läks jutt korraga kummitustele, sest Colin ja Jenette olid paari näinud. Ja mõlemad vannuvad, et nad ei usu kummitusi.

Ükskord panid Colin ja Jenette laoruumis asju riiulitele. Ja nad teadsid, et keegi paneb neid pihta, sest alatasa läksm idagi kaduma. Siis hiljem, kui laoruumist juba ammugi ära mindud oli, nägi Colin korraga, et keegi askeldas seal laoruumis, läbipaistvate plastikuste taga. Ta hüüdis siis ruttu Jenette'i, kes tormas nagu püssikuul laoruumipoole. Kui nad mõlemad laoruumini jõudsid, polnud seal kedagi. Nad kiikasid ka riiulite alla ja peale. Mitte midagi. Ja mitte mingil viisil ei oleks saanud see, kes seal iganes oli, ära põgeneda, sest mõlemad nägid laoruumi ust, kui nad sinnapoole jooksid.

Siis ükskord, enne Esimest Maailmasõda, pandi hullumajja üks 14-aastane tüdruk. Sellepärast, et ta jäi rasedaks. Teda hoiti seal kuuskümmend aastat umbes ja ta oli seal ülimalt õnnetu, sest tal polnud mitte midagi viga. Ja nüüd kummitab ta East 4A-d vist. Christophi ja Viola osakonda, nime all Hall Naine.

Ja ühes lossis kummitab Roheline Naine xD. Aga keegi ei tea tema tagatausta.

Nüüd olin kodus ja kui kööki läksin, oli seal maaler Alvin, kelle käest ma küsisin, et kas ta teab misasi see kollane asi on, mis meil köögis on. Mingi imelik asjandus, nagu purk ja lõikur, ja peale on kirjutatud Imported beer. Alvin uuris seda igast küljest, aga ei suutnud välja nuputada, mis see on. Ta teadis ainult, et ta leidis selle, kui ta meie kööki kraamis enne värvimist. Ta ütles, et küllap see on mingi masin õlle jaoks. Ma ütlesin, et minuarust on see ka nagu õllemasin. Siis ta tegi liigutuse, nagu valaks õllet endale klaasi selle kraaniga, mis pubides on. Lol.

Poisid kasutavad selle masina kaant tuhatoosina.