L, 29.10 ja mamma meenutused

Tulin Võrumaale mammale külla ja nii toredasti sai kuulda vana aja meenutusi.
Siberi vangilaagritest ja sellest, kes kuidas mind väiksena maha pillanud on.

Well that explains things .. xD.

Aga igaljuhul tuli mõni asi emalegi üllatusena, mille mamma üles tunnistas xD.
Tuli välja, et ma olin ükskord mammal süles, päris pisikese titana, ja tahtsin kõrgel riiulil olevat loomaentsüklopeediat vaadata. Ahvidest ja kaladest. Ja siis ma korraga nõjatusin ise selle poole ja libisesin mamma käest ära. Ülespoole või midagi xD. Aga ma päästsin ennast nii, et haarasin raamaturiiulist kinni ja jäin õhku rippuma. Olles ise peaaegu beebi.

Nii armas, et raamaturiiul päästis mind.
Aga päris koomiline mental image on.
Nagu ahv.

R, 28.10 kodu korda!

Kodu korda kodutööde arvelt! Jeah!

Tegelikult ei ole asjade edasilükkamises midagi nii must-valget. Näiteks mul sai praegu põrand pestud, vaip klopitud, köök pestud, vannituba pestud, arvutiekraan puhastatud ja igale poole, kuhu vaja, uued linad pandud xD.

Ja kes tuleb mulle ütlema, et "Sa oleks pidanud tegema fibromüalgiat ja anamneesi, Kadi, tsk-tsk"? Sest siis tuleb common sense ja loeb ette ülatoodud nimekirja saavutatud asjadest.

Potteri valss mängib ja päris hea on olla.

ikka N - minu elu on täpselt nagu ma ise - ülimalt sardooniline

Lol, ühe kirjaliku töö esitamiseni on 1,5 tundi aega.
Kui ma olen naermise lõpetanud, hakkan pihta.

Tänks, Pelle, et meelde tuletasid xD (Y).

N, 27.10 ja ülim puhkus

Ultimate chill.

Iga kord, kui on mingi puhkus või pikem periood vaba aega, siis peab selle sees olema päev või paar, kus SA EI TEE MITTE MIDAGI PRODUKTIIVSET.
Näiteks magad seni, kuni enam ei jaksa. Tõused üles, sööd hädapärast, ja lükkad homsesse kõik tegemist vajavad asjad. Works fine so far :D.

Eile näiteks üritasin end taas muuta arvutimängusõltlaseks, sest nii paljud mu sõpradest on seda. Isiklikult mina ei viitsi midagi mängida, sest .. ma olen rohkem telekamängu-inimene. Super Mario all day long. Aga nii põnev on vaadata, kuidas teised arvutiga mängivad. WOWi näiteks. Ma siis proovisin ka.


Esimene katse oli Guild Warsiga. Aga kuna ma ei oska seda eriti mängida, siis sinnapaika see jäi. Piisavalt harjutada selleks, et oskus tuleks, ma ei näe põhjust, sest GW ei ole piisavalt erutav.


Aga siis ma liikusin Call of Duty peale edasi. SENIMAANI ON ÜLIVINGE. Heldimuspisara tõi silma, kui kuulsid, kuidas sõdur jooksmisel häält tegi oma rakmete ja kõige muuga, mis tal küljes oli. Oh neid aegu. No, tuleb veel neid.

Igaljuhul, päeva raiskamisest. Ma peaksin tegema fibromüalgia ettekannet ja kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse materjalid peaksid mul ~*juba*~ peas olema. Aga kõik, kes minuga korragi kohtunud on, teavad, et midagi koolitöö alast võivad nad mult küsida üks õhtu enne tähtaega. Sest siis ma juba tegelen sellega ja olen igas muus mõttes adekvaatne rääkimaks millestki muust kui triviast. Nagu jällegi teavad kõik, kes on teinud saatusliku vea ja minuga raamatukokku õppima tulnud.
Hah.

Tänane päev näiteks on läinud suuresti asja ette, sest ma käisin poes ja ostsin klaasivärvi. Ja klaasi. Ja mandariini.
Esimesest kahest asjast tuleb minu ülihumanitaarsete käte vahendusel kellelegi midagi väga ägedat. Ja see keegi kukub kummuli, kui teada saab, et just sellepärast mul telefon väljas oligi, sest mul oli endless fun ega pannud tähele, mida telefon ütleb.

Mandariinidest sai pool söödud, kui ma Family Guyd vaatasin. Põhimõtteliselt on olnud normaalne lõpulähedus nädalale, millega lõppeb minu esimene kliiniline praktika Maarjamõisas. Kooli võib isegi juba minna, kui sa tead külmal hommikul, kui akna taga veel pime on ja vihma viimased tilgad kukuvad, et ükski puhketund ei jäänud kasutamata, kui iganes selleks võimalus avanes. Minu tulevane mina peab selle loodetavasti meeles, kuni järgmise korrani.

T, 25.10 ja EKSPERIMENT.

Magasin eile öösel, ja mõtlesin. Rly, u can do that now. Et mis siis saaks, kui ma koliks mõneks ajaks Facebookist blogisse üle. Naersin isegi omaenda nalja peale, aga tegelikult see mõte tundus päris hea. Ma nimetan seda nüüd EKSPERIMENDIKS. Ja EKSPERIMENDIL on õigus minna luhta, kui ta(ma) tahab(tahan).

Põhimõtteliselt, miks see on hea?
Suuresti sellepärast, et ma tundsin, et ma olen peaaegu muutumas tänapäeva inimeseks, kellel on täpselt niipalju tähelepanu ja kannatust, et kirjutada FB-sse kaks lauset teemal: OMG kui lahe see oli akdjakjdkasjkd! Ja siis jäi veel piisavalt kannatust üle, et oodata Like'e ja seletada kahe sõnaga, mis see äge siis ikkagi oli.

We do not want this. Ja niisiis, ma mõtlesin, et kui ma nagunii pean maailmale kuulutama, kui lahedat kassipilti ma nägin või kui vinge praktikal ikkagi olla on, siis ma teen seda siin, rohkem kui 144 tähemärgiga. Ja kui ei meeldi, ei pea lugema - loen ise ja elan kõike head uuesti läbi :P.

Et siis nii on. Ma ikkagi käin FB-s edasi, sest mul on kaks X kromosoomi ja ma pean teadma, mida teised inimesed oma eluga teevad jnejne aga lihtsalt muljetan siin.


Aa, eile oli päris hea, kui sain tunda inimestevahelisi erinevusi. Õigemini, tähtkujudevahelisi(beacuse I believe in this poop^^).
Olin ema juures ja panin ta arvuti desktopile taustaks ühe kassipildi(vaiki, ma tean, et ma suren tõenäoliselt üksi oma 72 kassiga, DILL WITH IT). Kui ta koju tuli, siis ma juhtisin ta tähelepanu sellele. Ema vaatas ja ütles, et jah, päris armas - see on see kass, kes selili on.

Ma olin nagu et... "See kass, kes selili on." HOW. ~*HOW*~ could you ever.. Kuidas oli võimalik kokku võtta selle pildi sisu ühe lakoonilise lausega? Jah, see kass oli tõesti selili. Aga see ei ole üldse tähtis x'D. MINA oleksin selle pildi kokku võtnud nii: JAAAA! See on ju seeeeeee kasss, aaaawwwwwwwwwww, see kes niimoodi vaatab, SILMADEGA, awwwwwwwwwwww!!11oneone.

Cyoot kitteh is cyoot.

SRSLY, see oli päris koomiline, ema on Skorpion, mina Kalad.

Ausaltöeldes olen ma parajasagu bussis, teel Tartusse, ja minuni on jälle jõudnud mõistmine, et pagan, Eestimaa on ilus. Sest bussi akna taga on niidud ja põllud ja metsad, mille kohal on tihke udu. Mina kui talve-hoolik olen väga leilis.