Jos meillä vain olisi airot, voisimme soutaa.

Ma poleks elusees endale andeks andnud, kui ma oleks Viikate üle lasknud. Õnneks läksin ma ikkagi kohale ja tundsin juba uksel, et see oli hea otsus – igal pool oli Minu Rahvas. Rahvas, kes lõhnas naha, suitsu ja alkoholi järele xD.

Ja soome keelt rääkis seal ka rohkem kui üks inimene, mis oli tõsine success. Hakkasin tundma, et olen tõeliselt elus. Kui Viikate peale tuli, oli niivõrd harjumatu, et nad olid inimestele niivõrd ligidal. Soome metalfestidel on nad koguaeg olnud suurel laval, mille ees on meetreid vaba ala ja alles siis on publik.

Aga nüüd nägin ma laulja ja kidramängija igat kämblaveeni ja juuksekarva. Ma ei saa aru ainult, et mis paradoks see on, et ma iga jumala kord platseerun selles lava otsas, kus EI OLE bassimängija. Okei, tegelt on see suhe umbes võrdselt, aga ikkagi, praegu tahtsin ma bassimängijat näha. Mulle meeldib basskitarr.  See tunne, kui need tumedad noodid tervet keha läbistavad, on nii erakordne.

Laulude suhtes, ma ei ole Viikate uuema loominguga eriti kursis, kuid peale eilselt kontserti lähen ma kahtlemata youtube’i ja harin end. Ja kontserti naelana tuli ikka ära minu üks kahest lemmikust laulust – Kuu Kaakon Yllä (teine lemmik on Ei Ole Ketään Kelle Soittaa, sest teid nii metsikult huvitab). See, ja siis Pohjoista Viljaa olidki kaks laulu, mida ma oskasin kaasa karjuda.

Vahepeal, kui Kaarle niisama rääkis laulude vahel, siis mul on nii vahva tavalise inimese tunne, sest ma sain temast aru. Lõpuks ometi on käes aeg, kus ma lõikan oma soome (-keele) kogemuselt kasu.

Ostsin fänniletist endale Viikate logo kujulise võtmehoidja. Huvitav, et mul ei ole 2 euri pesumasinaraha, kuid 7 euri võtmehoidja jaoks tuleb kulmu kortsutamata. Aga tegelikult on raha kulutamisel ja raha kulutamisel suur vahe. Seda võtmehoidjat ma ei saaks võib-olla enam mõne päeva pärast. Aga pesu pesta võin ma ka käsitsi :P. Ja süüa võin ma ka kuivi kaerahelbeid, kui raha puudu jääb. Prioriteedid, inimesed, prioriteedid.

 

Tegin rasket tööd seal lava ees, täna hommikul olid lihased valusad kohtadest, kus ma ei teadnud neid olevatki. Guud job, me, guud job. Aa, seal minu kõrval oli üks paar. Naine, kelle taga seisis tema metalistist mees. Nad olid väga armsad, mees lihtsalt seisis tema taga ja lasi naisel täiega nautida. AGA. Naise kõrval oli üks tobe noor metalist, kes juba oli jõudnud õllega suuri tutvuseid sobitada. Ta oli natuke liiga familiaarne ja pidevalt piilus seda naist ja hoidist temast kinni, et headbangida. Naise mees oli valvel, kuid ei sekkunud, sest midagi otseselt valesti ei olnud. Aga silmis oli kullipilk, seda oli nii selgesti näha :P. Valvas. Ja ükshetk tegi see tobe tüüp naisele midagi äärmiselt kohatut, mille peale mees ilma sõnagi lausumata ja pikemalt mõtlemata pani käe tüübile juustesse, fikseeris, ja tõukas ta tugevalt eemale. Ja keeras end sõnagi lausumata tagasi, nagu midagi poleks juhtunud. 

Mul murdus seda nähes süda, sest mul oli nii hea meel, et sel naisel on nii hea mees, kes kaitseb^^. Kes ei aja mõttetut möla ja kes lihtsalt segaja kõrvaldab. Milline ürgne tegevus see ikka oli. Ma olen siiamaani nii õnnelik, et maailmas on üks naine, kes on täiesti kaitstud :D. Tema mees oli ka selline sümpaatne, nägi välja hästi heavymetal aga oli sellegipoolest südamliku olekuga.

Ja see on nii imelikult tore, et keegi nii tugev ja suur (mehed üldiselt) otsustab endast nõrgemat kaitsta ja tema eest hoolitseda ja temaga õrn olla. Mitte ei löö teda maha, sest mees ise on suur ja tugev ja ta pelgalt saaks. See läheb mulle kuidagi nii hinge.

Aga enivei, kui Viikate ära lõppes, oli paus, ostsin omale jõhvikamahla ja otsustasin unele vaatamata kuulata ka Kosmikuid, kui ma juba kohal olin. Ma ei tea nendest õigupoolest midagi, olen ainult korra või kaks kuulnud nende nime mainitavat.

Uni oli ikka metsik, nii kõikehõlmav, et ma mõtlesin, et esimest korda elus võin püstijalapeal magama jääda. Aga ma pingutasin, sest saal oli nii paksult kvaliteetrahvast täis, et bänd PIDI hea olema.

Kui Kosmikud peale tulid, oli laval korraga kena ülikonnastatud karvane, mispeale minu arvamus bändi muusikast kohe mitme pügala võrra tõusis :P. Kui nad mängima hakkasid, siis oli täiesti normaalne, hea muusika. Ainult üks asi – sõnad olid eesti keeles.

Ja see on minu jaoks probleem. Loomulikult ma teadsin, et nad on eesti keeles, aga kui reaalselt laulma hakati, siis see tabas mind eriti tugevalt. Ma ei suuda suhestuda eesti keelse lauluga. Kui inimesed laulavad eesti keeles, hakkab mul ebamugav ja halb ning ma tahan ära minna. 

Metsatölluga on teine lugu, nende muusika ongi nagu tõsine õppetund, mille jälgimiseks peabki olema pühendunud..või ei pea ka, ma ei oska öelda. Võib-olla ma olen nendega lihtsalt harjunud, kuna ma tean nende laule ja emotsiooni seal taga. Aga niisama oma lõbuks kuulata muid eesti keelseid laule ma ei suuda. Ebamugav, halb, piinlik, tahan ära.

Kui laulud on inglise või soome keeles, siis on kohe hea. Siis ma saan aru, siis see laul räägib minuga ja ma justkui oleksin viidud muude maailma, kus on ainult See Laul. Sama on ka sõpradega, kes kitarri mängivad. Sõber mängib inglise keelset lugu – oojaa, nii naljakas ja tore, mängi veel-mängi veel. Sõber mängib eestikeelset lugu – ohgod, lõpeta, sa teed endale häbi ja mul on süda paha.

Ehk on asi selles, et mina ise tunnen end paremini, kui saan end väljendada võõrkeeles, kus on nii palju pimedaid kohti, varjatud nurgataguseid ja keerdkäike, miljoneid nüansse, misviisil end teatavaks teha. Eesti keeles aga seda ei saa, sest kõik võtavad öeldut nii tõsiselt nagu oleks see kivisse raiutud ja kõik lähedased oleksid korraga surnud. Minul pole seda vaja, elu on niigi lühike, et veel karta sellepärast, mida keegi öeldust aru saada võib. 

Nüüd, kui ma olen kaotanud kõik patriootlikud sõbrad, lõpetan jutu sellega, et Viikate oli haigelt vinge. Kontserti lõpus, kui ma peale kolme Kosmikute lugu koju hakkasin minema, sest ma ei viitsinud kuulata rohkem, nägin ma Kaarlet ja ehmatasin sisimas natuke, sest ta seisis fännileti ääres täpselt nii, et temaga oleks saanud juttu ajama minna.

Ma loomulikult ei läinud, sest moment oli möödas. Koduteel tulin aga välja ideaalse stsenaariumiga, mida mina oleksin ölenud, mida tema oleks vastanud ja mis nalja mina selle peale oleks teinud ja kuidas me mõlemad oleksime selle üle naernud ja kuidas tema oleks kommenteerinud minu ideaalset soome keele oskust. 

Aga vähemalt on mul mu uus võtmehoidja, mida keegi väljaspool Soomet ära ei tunne.

Olen ammu juba kodus.

Ja ootan, et see kõik läbi saaks.

20.5. vuorten taa, kotiiiinpalaaajaaaa

LOODETAVASTI OLEN REEDEL JUBA KODUS.

Soome on lahe ja kõik, aga ainult siis, kui mind ei seo sellega kohustused ja hall argipäev. Soome tulekuga olen enda jaoks lõpuks lahendanud ära selle „probleemi“, et ma peaks ilmtingimata töötama oma unistuste maal. Maal, kus puud ja järved on võlutud ning mida nähes mul hinge kinni võtab ja põlvist nõrgaks teeb.

Nüüd on see võlufaas muutunud reaalsuseks, kus puud ja muu loodus on täpselt samasugune nagu Eestiski, ainult, et need ei ole nii toredad, sest nad ei ole kodupuud.

Kuigi, ma arvan, et nii, kui ma tulen taas suvel KuopioRockile, ja metsavahel olevatest sügavsinistest veesilmadest mööda sõidan, mattun ma jälle härdusse. KUID! Sellisel puhul saan ma endale meelde tuletada, et nende puude alt ei võrsu haldjalikud soome metalmehed ja salmiakkijoad, vaid et nende puude vahel on kusagil Kotkas sairaala ja rutiin ning tavaline asfalt ja üürimaksmine..

Juhhei, ma olen lõpuks saanud lahti oma viimasest kütkest, mis mind kodumaal pidevalt  pingul-värelemas on hoidnud!

Avastasin ükspäev haiglas, et kui sa ikka 140-protsendiliselt sihtriigi keelt ei valda, siis on sul õde olla ikka päris nadi. Mul oli nimelt üks patsient, keskealine meesterahvas, kes pabistas väga südantlõhestavalt oma eelseisva südame rütmi tagasi löömise pärast. Ma ei osanud kuidagimoodi talle toeks olla nii, nagu ma eesti keeles oleks saanud, sõnas ja kõlas ning olekus. Mõmm.

Sel hetkel sai mulle selgeks, et olgugi, et ma pean Eestis töötama 12 tundi päevas ja seejuures tulevikus kogu elu oma peret nägema vaid siis, kui nad voodis magavad, saan ma patsientidele olemas olla omas keeles ja kogu südamest.

Peab meeldima.

Järgmine nädal töötan iga päev 10 tundi, et reede vabaks saada. Siis saan hommikul kell 8 Kotkast bussile minna, jõuda kenasti kella 12-sele katamaraanile ja seejärel kahesele (või veidi hilisemale) Tartu bussile. 

Kõlab nagu unistus :D.

Ma loodan, et dokumentidega saab kõik joonde aetud ja ei teki probleeme. Kuigi seni veel ei ole tekkinud. Aga ma olen sellest hoolimata umbusklik, sest ma ei suuda uskuda, et pääsen juba järgmine reede koju, kus päiksesoe Raul ees ootab.

♥ 

Siin on ikka veel maru külm. Eile käisin Ellaga taaskord Aleksander III suvekodus, avastasime muuseas metsa ja värki. Külm tuul puhus täiesti süüdimatult, nagu ta ei teakski, et mai lõpp on käes.

Metsas ajasin ma Ellale ka karuhirmu peale. Rääkisin talle ühest juhtumist, mis mind lapsepõlves traumeeris. Kuulsin nimelt raadiost mingi 7-aastasena, et üks poiss sõitis rattaga metsa veeres, kui karu teda taga ajama hakkas. Poiss kukkus suuest ehmatusest ratta otsast maha ja pistis punuma. Karu jäi õnneks ratta juurde uurima. Ma elasin siis ka  metsaääres (omast arust oli see ikka vägev mets, kuigi reaalselt on see kunstlikult istutatud ..suur võsa) ja kartsin meeletult karu. Eriti siis, kui ma talviti peale kooli üksi kodus olin.  Mõtlesin, et kui karu mulle suuretoa akna taha peksma tuleb, siis ma roniks ahju otsa, sest vb siis karul on keerulisem mind sealt kätte saada (tegelikult ei ole üldse keeruline).

Ella võttis omale väikse vitsa, mille ta karule silma oleks toppinud, kui oleks olukord tekkinud. Mina hakkasin ka siis veel rohkem kartma, ja võtsin omale oksast saua. Parem ikka kui mitte midagi :P.

Töönädalal kõndisin ükskord haiglast jala koju, kui hästi ilus päiksepaisteline ilm oli. Tund aega ja kümme minutit võttis ning mõjus nagu hästi looduslik puhkus. Tohutult andis energiat juurde.

Peale seda hakkasin harrastama paljajalu kõndimist. Kõndisin hosteli kõrvale puudesallu, kus leidsin ühe suure graniiditüki ja tekitasin seal endale söögipausi. Peale seda, kui loodus ikka rahu ei andnud, keksisin paljajalu Kärkisaarde, kus leidsin rannalt veel ühe suure graniidikivi, mille peale istuma läksin. Võtsin nõuks sinna kunagi tagasi minna, teki ja söögipoolisega. Või läpakaga.

Homme jälle haiglasse tagasi, viimaseks nädalaks. Kolmapäeval on tähtpäev, sest Irmeli esitleb oma ainulaadset esitlust terves Kymenlaaksos, kateteriseerimisest. Tema unistus on nimelt saada uroloogiaõeks ja minna tööle uroloogia osakonda.

Irmeli on hästi naljakas väike keskealine naine, kes seda soomlaste häälitsust koguaeg väga koomiliselt teeb, seda „mnh!“

Adopteerib omale ühe valge kassi kusagilt, kes vist 130€ maksab. Ma ei tea :D.

Siis on jälle see hästisäilinud Minttu. Ta tõi mulle sinise Marianne kommipaki, kui mul ükspäev hästi paha ja kurb olla oli. Ta on ikka nii hea, et ma ei või. Ma ei tunne end üldse pugejalikult, kui ütlen, et minu suurimaks sooviks on olla nii hea nagu tema. Ta on nii siiralt hea ja kaastundlik. Ja seda kõike mitte üldse allaheitlikult, vaid normaalselt. Nii nagu peakski. Eestis on selline asi erakordselt haruldane, mistõttu Minttu headus mulle nii mõjubki :D. Temas pole mitte üht ülbuse nooti, mitte sugemetki teesklust.  Ja mõelda, et ta on ainult kohe 26-aastane, ema ühele tirtsule ja peatselt ka kaksikutele.

Haigla on endiselt Eestist pärit arste täis. Üks (mitmest) Mart käib meil suht tihti, teeb nalja. Kõik teevad nalja. V.a. võib-olla see pikkade blondide juustega Atte, kes näeb välja nagu ilmutus. Tal on hästi lahe kaelakee ripats, sellest hoolimata: selline luukerekäsi, mis hoiab man-size sõrmust, kuhu oleks nagu haldjakeeles graveeritud. Üllatavalt hea näeb välja.

Nägin ükspäev mehe ümberlõikust. Mõmm, ma satun ikka sellistele ebakonventsionaalsetele lõikustele, kõigepealt rinnavähendus ja siis nüüd see. Mõlemad olid traumeerivad siis, kui ma nägin, kuidas terav tera lõikas õrna nahka.. kohas, kuhu ÜLDSE, MITTE KUNAGI, ei tuleks ligineda teravate kääride või noaga. Mees, muideks, oli ärkvel, sest tema lõikus toimus kohaliku tuimestusega.

Kahtlemata olid mõlemad väga huvitavad operatsioonid, mis andsid selgust inimkeha kohta.

Patsiendid on kõik nii naljakad. Mitte selles mõttes, et ma naeraks nende pihta, aga et toredad ja humoorikad.

Ikka tuleb meelde seik 5B-st, kus üks stoomiga mees vajas abi püsti tõusmisel. Ma siis aitasin ja ütlesin, et võtku mult ümbert kinni, siis on kergem. Selle peale ta muheles ja ütles, et OHOHO, MEELELDI :D! xD lol, palatikaaslane pidi ära surema naeru kätte.

Siis üks teine patsient ei kartnud dreeni eemaldamist kõhuõõnest, sest seda tegid kaks ilusat ja norot õde :P.

Ja ühe mehe ametinimi, kes MOPOsse tuli, oli kissanhoitaja ehk siis.. kassikasvataja? –hoidja? :D Mida iganes – mina igal juhul tean, mis ameti ma endale pensionieas võtan.

Helatorstail, mis on Soomes vaba päev, käisin Imogeni ja Ellaga koos Anna-Maija perega saarte peal. Lehmässaarel ja Kaunissaarel. Anna-Maija, kui mind oma mehele tutvustas, ütles, et see on see tüdruk, kes soome keelt räägib. Ma siis ütlesin, et natukene räägin, mispeale see mees ütles, et tema räägib ka ainult natukene soome keelt, sest ta on vaikne mees. See oli nii naljakas.

Nii vinge oli, nende pere oma paadiga (rohkem nagu pisike jaht) sõitsime ja siis tatsasime paljajalu risti-rästi üle Lehmässaare. Mina, kui metsa seest veepiir silme ette ilus, pistsin kohe ees minema ja sulpsasin põlvini vette. Minu jaoks oli täiesti ükskõik, et jää oli vee pealt ära läinud alles umbes nädal tagasi. Jalad tõmbusid küll kergelt tuimaks, aga maru hea oli. Pärast oli lausa taevalik neid sooja liiva sees soendada.

Peale Lehmässaart sõitsime edasi Kaunissaarele, kus on Antti (A-M mees) vanaema kodu. Seal oli üks neist pisikestest nukumajakestes, mida ma siin pidevalt imetlenud olen. Saingi lõpuks sisse minna ja vaadata, kuidas sellises elatakse (mitte nagu Walesis, kus ma ei saanudki ridaelamusse piiluda -.-). Seal oli nii, et oli tuulekoda (minu suurim armastus maja juures), sealt said minna koridori, kust eesmine uks viis sauna (saun oli täiesti nagu „Seitsemän veljestä“ raamatust välja kukkunud, selline  pime ja puust, ehk siis nagu tavaline saun :D), saunaukse kõrvalt sai mööda trepp-redelit ülakorrusele minna, kus oli terve katusealune pmst magamiseks. Oli üks toakene ka, tilluke, kus oli kaks voodit ja aken merele. Ja siis koridorist uks paremale viis suurde tuppa, mis täitis ka köögi ülesannet.

Ülimugav maja väiksele perele. Või siis üksikule vanainimesele, kui välja arvata see trepp-redel, mille pealt kukub kohe puusa katki.

Sõime ja jõime ning mingihetk saabus saarele ka Matti, Antti vanem, poissmehest vend. Ajas nii muhedat juttu, et naerust võttis pisara silma. Nimelt olime me kolmekesi, vahetusõpilased, justkui Mattile valikuks püütud, sest tal ei ole naist, kes tal tööd teeks.

Saarel jalutasime graniidil. See on ikka nii täiesti teistsugune elamus, kui liivaranna asemel on graniitrand. Sile, punane kivi, laskub otse merre. Hästi maagiline ja ilus. Leidsin rannast eemal, vee sees, endale ühe suurema graniidiploki, kus rahus istuda ja merd vaadata. Siis hakkas ükshetk SELLIST paduvihma tulema, mida pole tükk aega näinud. Vihmapiisad olid suured kui kirsimarjad.

Ja sadas senikaua, kuni me saarelt koju saime ja ühikasse tagasi. Läbimärjana nagu kaldale uhutud kassid.

Ahjaa, Matti näitas vahepeal, mis ta kõik laadalt saanud oli, ja kinkis meile kolmele leikarid :P. Need on õnge osad, tamiili jaoks, midagi, selline kolme pisikese võruga suurem võru :P.

Kui jutt juba muhedate keskealiste meeste peal on, siis jätkan. Selle nädala teisipäval, kui ma linnas olin ja Halonenis Rauliga rääkisin, et mis riideid ta omale tahaks, siis minu kõne ajal hakkas minuga rääkima mingi mees xD. Olin parajasti teksaseid valimas, telefon koguaeg kõrvus ja jutt jooksmas, kui see mees hakkab mulle soovitama ühtesid pükse. Küsib, et kas kavaleri jaoks ostan ja et kas ta on ka tema mõõtu, et ta teab ühtesid maru hästi istuvaid pükse, mida saab ühest riiulist, kus on vähe paremad hinnad.

Raul ka istub telefonis ja kuulab xD. Kui mul kõne otsa sai ja ma uuesti tõsisemalt teksaseid uurima hakkasin, tuli see mees uuesti ja päris, et kas ma olen Eestist ja siis väljendas ülirõõmsalt ja entusiastlikult oma poolehoidu. Muudkui jutles ja soovitas mul Raulile pikad mustad spordipüksid ka osta. Küsimuse peale, et kas Raul ka sporti harrastab, vastasin ma, et no ta on sõdur, mille peale mees hõiskas, et vot see on üks auväärt amet ja lõpetas ise minu lauseid, kui ma pidevast valmisolekust rääkisin. Ülinaljakas oli, ma ei suutnud üldse keskenduda, kui me rääkisime üle poe sellest, kelle naabrid endast suuremat ohtu kujutavad. Spordist ka sai muljetatud. Jäähoki on praegu Soomes väga kuum teema.

Üle mõistuse ikka, mu soome keel sai nii palju praktikat, et täitsa õudne. Ma oleks tahtnud selle mehega pikemalt rääkida, sest ta oli nii pealehakkavalt naljakas :D, aga ma sain oma ostud sooritatud ja pidin ära minema.

See oli peaaegu sama naljakas mees, kui mul üks patsientki, kes mind koguaeg vahtis, kui ma mingit protseduuri teostasin inimestel, ja küsis, et kas ma mängin korvpalli, et ma olen niivõrd pikk. Ma ütlesin, et ei mängi, sest mulle ei meeldi korvpall. Ja pealegi olen ma selleks liiga lühike. Ja lisasin, et mulle meeldib hoopis jalgpall. Siis mees küsis, et kas ma tean, mis vahe on korv- ja jalgpallil. Nii imelik küsimus, ma vastasin siis, et korvpalli mängitakse käega ja jalgpalli jalaga. Vastuseks sain, et korvpalli mängitakse siseruumis ja jalgpalli õues. No ma ei tea siis, igat moodi võib :P.

Aga siinkohal ma lõpetan kirjutamise, sest viis wordi lehekülge sai täis.

ÄKKI JÄRGMINE POST ON  JUBA KODUS! 

Vuorten taa, kotiinpalaajaa
Odotetaan raskain sydämin ja sotureiden rukouksin
Katoaa, tasangot takanaan
Hän ei vilkaisekaan..

Päiksejänku juures.

12.5 varbaluu on raudselt mõranenud.

Eile oli Fiona ja Graeme’i üllatuspidu selle puhul, et nad pühapäeval ära sõidavad. Fiona teadis juba sellest peost millegipärast ja seetõttu ta ei olnudki nii liigutatud kui Graeme, kes saunaruumi sisenedes arvas, et ta tuleb oma tüdruku ja ühe sõbraga hokit vaatama. Kui me kõnet palusime, siis ta peaaegu nuttis suurest liigutatusest.

Siis ta kallistas mind õhtuotsa iga kord, kui mind nägi.

Mina sain aga õhtul jälle ühe komplimendi ühelt soome metalistilt, kes küsis, et kas mina olen ka soomlane xD. Küsisin talt soome keeles, et kas tema kaelas rippuv sepatööna valminud kirves tähendab midagi. Sest see oli selline kirves, mida ma kunai näinud pole. Siis ta seletas midagi, et see on mingit laadi muinaskirves.

Siis küsiski, et kas mina olen ka soomlane. Ses mõttes, et ka tuutor väliskülalistele. Ma olin nii imestunud, et mu keeleoskus nii pädevalt enesekindel on, et native speakerid ära petab.

Siis me tuurisime mööda toda teist ühikat, kolmanda korruse köögi ja saunaruumivahet, sest Soome mängis Kanadaga hokit ja üleval oli telekas, et seda vaadata.

Ajasime pitsat taga, mis valmis teise korruse köögis.

Lõpuks maandusime ikkagi saunaruumis, kus oli vesipiip, olles enne kõhu šokolaadikeeksi täis söönud. Hästi huvitav oli jälle üle mingi pooleteise aasta vesipiipu teha. Šokeeritud sakslased küsisid, et kas ma teen suitsu. Ütlesin, et ei tee, ainult seda vesipiipu vahest harva. Siis nad rahunesid. Või ma ei tea. Metalist ka ütles, et temal on samamoodi.

Huvitav oli jah, tantsisin Graeme’iga korra mingi laulu järgi, sest ta oli ikka nii liigutatud. Mingiaeg saabus aeg minna linna. Amarillosse. Õnneks oli kõikevaldav padukas järele jäänud ja minu riided ära kuivanud sellest ühikatevahel siblimisest.

Sest mul oli vaja oma ühikasse minna, et wifi parooli vaadata, et moblaga Skype’i minna ja Raul endaga pittu kaasa võtta xD. Õnneks või kahjuks parool ei töödanud. Või siis ma ei näinud õigeid klahve.

Amarillosse tulid ka sakslased kaasa. Bussis rääkisime neile Ellaga nii palju saksa keelt nagu oskasime – 

Rammsteini laulusõnu st.

Neile pakkus see palju nalja.

Amarillo oli seekord rokisaalisuhtes suur pettumus, sest sealt tuli ainult üks hea lugu kogu selle aja jooksul – Rammsteini Moskau. Vene keelseid osa karjusime Ellaga täiest kõrist kaasa nagu maniakid keset lava.

Aga noh, see-eest oli muudes saalides hea musa. Ja ma proovisin ka kuulsa Amarilloburgeri ära. TÕESTI oli hea. TÕELISELT hea. USKUMATULT hea. Kas või ainuüksi selle pärast peaks inimene kord elus Kotkasse sattuma. Ausõna. Issand, kui hea see oli.

Burgerisöömise ajal läksime Ellaga Graeme’it kontrollima, kel natuke iiveldas, ja vahepealt suvalt tantsisime paari laulu järgi seal vanamuusikasaalis, sest lambist oli hea laul. Nii lambist ikka, ’pohhui’ :D.

Siis mingiaeg tellisime takso, mina tellisin, kuna ma olen ju nii pädev soome keeles :D, ja sõitsime koju. Kohe peale meid tulid ka Graeme ja tema tüdruk, kes pidi endale tuppa tooma padjad,  asemeks, kuna Graeme’i kõrval ei olnud võimalik magada. Sest ta veetis rohkem aega tualettruumis.

Riku ja Fiona püüdsid enne Graeme’i tuppa tervet sohvat hiivata, aga see oli võimatu, siis nad kõõlusid sellega seal. Ja Ella viskas end poolenisti Imogeni toa ja koridorivahele pikaks. Lambist :D.

Sel hetkel ma otsustasin, et mina lähen ära magama. Kell oli kolm ja uni maitses hea. Hommikul ärkasin kell 7 üles ja asusin elavate sekka.

Nüüd lähen siis viimaks Romanovite suvekodu vaatama, Langinkoskisse. Väljas on torm ja külm on.

*Totaalselt lahe muuseum oli. Ja ümbritsev loodus ka. Käisin oma tanksaabastega koses ka. Ülikõva tunne oli. Pärast muuseumivaht ütles, et KINDLASTI ärge minge vette, sest vool on väga tugev ja kivid on väga-väga libedad. Ta vist nägi mind. Aga ta oli hästi lahe mees. Ma soovisin, et ta oleks mu sõber, et ma saaks iga päev temaga koos hängida ja ajaloost rääkida :D.

Ta oli vist mingi kaasautor ühel raamatul, mis rääkis Romanovitest. Rohkem muidugi viimase tsaari isa perekonnast. Sest tuli välja, et Nikolai oli seal suvekodus veetnud ametiajal vaid umbes 2 tundi.Y u no..

Hästi tore mees oli, rääkis nii palju igast asjadest, elust ja maailmast. Ma olekski võinud kuulama jääda ja rääkima, ta oli väga imestunud, kui ma kommenteerisin midagi Rasputini kohta ja Aleksandri kohta.

Ilusa ilma korral lähen sinna kindlasti tagasi ja veedan terve päeva seal ümbruskonnas.

Praegu, õhtul, just vaatasime Ellaga Paranormal Activityt, Ella esimene kord. Minu mingi neljas kord vist. Ja õnneks ehmatasin ma seekord mõnevõrra vähem, kui eelnevatel kordadel.

Imogen ja Riku tulid ka lõpus.
Nüüd on siis tsill. Kohanen enda uue vastuvõetud otsusega. Vaikusevanne.
Nägemist!.

10.5 verimies

Eile kogesin tööl esimest korda seda, mille tõttu paljud ei saa õppida õeks või arstiks või hooldajaks – patsientide haiguste südamessevõtmine. Õde peab olema külm ja kalk kui kivi.

Tavaliselt mul ei olegi üldse sellega mingit probleemi, aga lihtsalt eile tuli mulle osakonda mees, kes on olnud igas osakonnas kus minagi. Haigusega. Praegugi, seda kirjutades, tuli raske tunne südamesse, sest mul on nii kahju. Nii, nii kahju.

Tal on mingi selline haigus, mis põhjustab tema lagunemise tükk-tükihaaval. Mingit sorti ateroskleroos. Tal ei ole vasema käe soontes peaaegu üldse verd järel, nägin väga täpselt, kui temaga angiograafias käisin. Ühte jalga ei ole ning teiselt on amputeeritud kolm varvast, kahest allesjäänust on üks poolik(pikkupidi, luust saadik on liha maas ühelt küljelt) ning viimasessegi lõi gangreen. Mõlemad käed on paistes ja valged, üks rohkem kui teine, ja näpuotsad on järjest mustemaks muutunud, sõrmhaaval. Kurb selle juures on see, et see ei ole juhtunud ühe korraga, et järsku kõigist liikmetest ilma, vaid see on aeganõudev protsess olnud ja on siiani. Nagu sellesamuse isa seal Kariibi mere piraatides, kes tasahilju puuks muutus. See tähendab seda, et patsiendil on olnud aega, et seda kõike toimumas näha, halvenemas.

Siis mu praeguses osakonnas, ta tuli kodust, naisega, ratastoolis. Lihtsale haava ülevaatusele. Aga kohapeal selgus, et on parem, kui ta jääks haiglasse, sest naine ei saa tal kodus silma peal hoida, kuna ta on päeviti tööl ning on vaja kindlustada, et patsient oleks söönud.

Ma nägin seda hetke, kui mehele öeldi, et ta peab taas haiglasse jääma. Tal ei olnud niigi näos verd järel ning nüüd sobis see tema olemisega kokku. Ta oli just umbes nädal tagasi mu eelmisest osakonnast välja saanud ning nüüd uuesti, peale lihtsat kontrolli, haiglasse. See oli nii kurb, kui me pidime tal riideid vahetada aitama. Koduriided jälle seljast ning ära ja tuttav haiglapluus selga.

Ma ei suuda. Ma imestan isegi, et see mulle mõjus. Ma mõtlesin, et peale seda protseduuri ma lihtsalt ütlen Irisele, et ma sooviksin kohe praegu lõunale minna, kuhugi üksinda. Õnneks lõuna algas ka peagi ning ma jutustasin oma tunnetest ka Irisele ja Irmelile, kelle ma ka masendusse suutsin ajada, tundus.

Muidugi, kui ma seda ütlesin, et noh, nüüd ajasin ka teid masendusse, siis hakkas Iris nii hullusti naerma, naeris veel päev otsa, ja ütles, et ei saanud ma midagi. Ma ei tea, miks see nii naljakas oli :P. Irmeli ka itsitas.

Aga jah. Patsiendi olemine muutus kohe, kui tehti otsus haiglasse jääda. Oli selline tunne, nagu kogu maailma lootusetus oleks *taas* talle tulnud ning ta oleks võinud nutta. Aga see maailm oli talle niivõrd tuttav, et ta ei näidanud üldse välja, et ta midagi muud tunneks, kui paratamatust.

Oeh. Kurb ja õudne.

Aga õnneks viis päeva lõpus Minttu mõtted mujale, kui näitas ultrahelipilte oma kaksikutest. Ma olen ikka niiiiiiii rõõmus tema üle, et ma ei saa. Rääkisime kohvitoas juttu ja kui ta ütles, et ta on 26, siis ma imestasin nii palju, et ta ütles, et ta on tõepoolest hästi säilinud, kuna näeb välja nagu 20. No täpselt.

Rääkisime eesti ja soome keele eksisõnadest. Talle väga meeldis,  et eesti keeles ’koristama’ tähendab koristama xD. Sest see on soome keeles ehtima.

Irisega tegime kogu õhtu nalja, ta on nii tore, just minu huumorisoonega, mida ta ka kiidab marudalt :D. Mulle hästi meeldib ta, sest ta seletas mulle, et minu praktikast lähtudes, tahab tema seda mida miangi. Siis ma ütlesin talle, et sellisel juhul tahame me praegu šokolaadi :D. Siis ta hüppas kohe püsti ja keksis kapi juurde, kus hoitakse ämbrit, täis šokolaadi ja muud magusat. Ületunnid möödusid lennates.

Tänagi, Irise ja Irmeliga sai nalja. Mäletaks ainult, millepärast, mina jälle ütlesin midagi, mis kõik nii naerma ajas. Ja mitte seepärast, et ma oleks midagi valesti öelnud, oh ei :D. Muidu öeldakse, et sa oskad siis võõrkeelt, kui sa saad naljadest aru. Ma mõtlen, et vast on vastupidi ka, et siis ka oskad, kui ise nalja teed.

Aga hommikupoole jäi mu maailm korra seisma, kui osakonna peal jalutasin. Vaatasin muuseas oma vasakut ülakehapoolt, kui nägin, et mu nimesildi küljes olev haaknõel on lahti ja sõrmus on kadunud. Siis jäi aeg seisma senikauaks, kuni ma taskusse vaatasin silmadega ja nägin, et õnnnnneks oli sõrmus sinna langenud. Jeesusmariajajoosep, kuidas ma ehmatasin. Painutasin natuke haaknõela nõela ja panin ta tagasi. Ma ei taha teda kotti kaugele jätta töö ajaks. Tore on, kui ta on silma all koguaeg :P.

Täna kohviruumis oli üks sekretär uus, kes minuga niiiiiiiiii kaua niii paljust rääkis. Ma sain taas maru suure keeleoskuspraktika. Rääkis oma tuttavast, kes Eestis loomaarstiks õpib, kuna Soomes on liiga vähe kohti ja liiga palju tahtjaid. Rääkisime ka muudest tingimustest Eestis ja niisama elust-olust. Mulle tundus, et ta rääkis natuke aeglasemalt ja selgemalt, kui ta tavaliselt räägiks, sest ma olen noor eestlane :D.

Aa, mis täna oli eriti meeldejääv – PROPOFOL. Michael-Jackson-maito, nagu siinmail teda tuntakse mõnel pool :P. Mul on selle rohu vastu kerge tõrge, kuna see tappis mu lapsepõlve lemmiklaulja. JA TÄNA pidin mina ISE seda valmis manustama patsiendile. Kel SAMUTI oli südameprobleem.

Elu käis vahelduva eduga silma eest läbi. Või ei käinud ka, pigem oli selline apaatsus. Nagu sind sunnitaks koos oma vaenlasega mingit mutually beneficial asja tegema. Sa ei taha eriti, aga sa pead ka, sest see on lõppeks ikkagi hea asi.

Aga tegelt ka. Mina kasutasin Propofoli. Ma ei tea, kuidas ma end tunnen, selles suhtes. MJ tapjarohi.

Peale tööd käisin linnas, kirbuturul. Proovisin üht linast kleiti selga, kuid suur oli. Ja siis käisin raamatupoes ja imetlesin uut „Gulagi“ kujundust. Siis käisin postimajas ja naudisklesin seda pilvealust päikest, mis korra välja tuli.

Nüüd on tarvis teha süüa ja hakata Peep Show’d vaatama. Leidsin poest glut-vaba pitsat :D. Ma ei tulegi Eestisse, otsustasin jälle :D.  

7.5 surullinen suru

Täna olin oma uues osakonnas tööl, MOPOs. Monialapoliklinikka.

Ma ei liialda, kui ütlen, et esmamulje on ülivõrdes äge. Pole elusees nii palju korraga soome keelt rääkinud kui täna. Kõik maailma asjad sai läbi arutatud juhendaja ning ühe teise toreda üdrukuga, kes just detsembris kooli ära lõpetas.

Ta on nii lahe! Täna teatas tagasihoidlikult, et ta saab kaksikud. Ma pidin selle uudise peale peaaegu lakke lendama, sest ta on nii tore, tagasihoidlik, oskaja ja hästi ilus. Ka kandiliste näojoontega xD. Ma olin terve päev nii õnnelik tema üle.

Aga juhendajaga sai õhtul, kui me kahekesi tööle jäime, kella viieni, igasugu asju räägitud. Tegime nalja ja lõõpisime. Soome keeles, mõelge. I have accomplished my goal. Nüüd see pagana töö veel kaelas.

Lol, jk. But srsly.

Koju jõudes käisin toast läbi, panin kõrvaklapid kõrva ja jalutasin päikselise ilma käes poodi. Väga hea oli. 

Ostsin omale saia ja lõhet, sest kui mul nagunii raha pole, siis pole vahet, kas ma ostan endale ükskord-viimast korda midagi sellist, mis kõhule ja enesetundele niivõrd hea on kui kala. Soolane lõhe. Mõnuuuus.

Sõin kõhu täis ja vaatasin Hiina laste väärkohtlemist youtubest.

Nüüd on kell hilja ja ma Pean magama minema. Kuigi ma ei lähe, vaid tsillin kusagil raamatuga või siis.. vaatan Mitchell And Webb Looki. Sest nad on lihtsalt nii head. Kodus pean üles otsima oma Peep Show DVD-d, sest paremat Briti komöödiat ei ole olemas kui see. Koos Little Britainiga, muidugi.

Kell viis üles ja uuele päevale vastu. There is no point, but okay.