Nii. Vahepeal olen saabunud tagasi Eestisse ja olen kindlalt Tartus. Kindlalt sellepärast, et peale Walesist tagasitulekut käis peast läbi mõte, et mis siis, kui jääks hoopis Tallinna? See on Soomele lähemal kui Tartu xD. Pealegi näeks ma siis telekast YLE kanaleid ja kuuleks vanalinnas (purjus) soomlaste kõnet. Ilus. Aga õnneks meenusid mulle mu sõbrad ja põlise tartlasena kisuks mind siit väiksest armsast puumajadega linnast ära vaid mingi füüsiline loodusjõud. Vähemalt aasta otsa, kuni ma otsustan, kas veeta kõrgkoolis pisut aega vahetusena kusagil Soome sisemaal.
Jaanuari lõpust alates olen ma teinud päris palju aega mitte midagi, saanud üheks parimaks noorteadlaseks, käinud Kuopios metalfestil, saanud kaitseliitlaseks ja astunud sisse meditsiinikooli. See nõuab vist, et ma hakkaksin tõsisemaks ja vastutustundlikumaks inimeseks kui enne. Ma luban, et ma mõtlen selle peale.
Suve tähtsündmus oli ikkagi Kuopiorock. Täpselt nagu kaks aastat tagasigi, valdas mind seal kohal olles ja peale selle lõppu täielik rahutunne. Selline rahutunne, mis tuleb pärast ülivõimsat positiivset emotsiooni. Vaieldamatult kõige parema elamuse sain ma sealt Mokomat kuulates. Kui ikka seista esireas, süda peksmas loo taktis ning inimesed sind igast küljest muljumas, siis läheb inimene vahest tagasi oma primitiivse olemuse juurde ja tunneb neid esmaseid ja kõige lihtsamaid emotsioone ilma mingisuguse vahelesegamiseta. Avaldub ellujäämisinstinkt, mis adrenaliini koosmõjul võimendab igat tunnet, mis südamesse jõuab. Ja sellepärast ma peaaegu minestasingi ära, kui mängiti Sydänjuurte refrääni. See võimsus ja ürgsus(mis tulenes laulu sõnadest) justkui kajas kogu maailmas nagu maailmalõpp, mis on suur ja mille eest põgenda ei saa, mida sa lihtsalt pead vastu võtma. Tegelikult ma päris ei minestanud, lihtsalt kananahk tuli peale ning aju ja süda tahtsid heast meelest ja võimsusest plahvatada.
Uuh, selle uuesti läbielamine ajas janutama. Õnneks on mul vett ja pulgakommi.
Festil olid veel Korpiklaani ja Stam1na ning Metsatöll, kelle pärast ma sinna läksin. Mina ja Markus nägime mingihetk Korpiklaani bändimehi, Cane'i, Juhot ja Jarkkot, kellega me juttu ajama läksime. Õigemini ajas juttu Markus, mina oli liiga hämmastunud ja peaaegu deliiriumis, et ma sinna sattusin.
Good times, good times.
Ma vist ei maininud, aga kõige suurem austus ja lugupidamine minu poolt kuulub Muru Eskimo jäätisele, mille ma sealt avastasin. See ei olegi maamuna pealt otsa lõppenud! See lihtsalt eksisteerib kusagil mujal.. nagu ka Herhsey's.. Tekib tunne, et ei tohi lasta ühelgi heal asjal endale piisavalt meeldida lasta, sest see võetakse ära. See võetakse alati ära. Nii et Geisha ja Milka – te ei meeldi mulle enam, ma lihtsalt talun teid vahest.
Aga siinkohal ma lõpetan, sest leian, et tehtud on piisavalt update'imist, minukohta. Kui peaks juhtuma veel midagi kosmilist, siis panen kirja.
I still love all of you, you included.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar