N, 27.10 ja ülim puhkus

Ultimate chill.

Iga kord, kui on mingi puhkus või pikem periood vaba aega, siis peab selle sees olema päev või paar, kus SA EI TEE MITTE MIDAGI PRODUKTIIVSET.
Näiteks magad seni, kuni enam ei jaksa. Tõused üles, sööd hädapärast, ja lükkad homsesse kõik tegemist vajavad asjad. Works fine so far :D.

Eile näiteks üritasin end taas muuta arvutimängusõltlaseks, sest nii paljud mu sõpradest on seda. Isiklikult mina ei viitsi midagi mängida, sest .. ma olen rohkem telekamängu-inimene. Super Mario all day long. Aga nii põnev on vaadata, kuidas teised arvutiga mängivad. WOWi näiteks. Ma siis proovisin ka.


Esimene katse oli Guild Warsiga. Aga kuna ma ei oska seda eriti mängida, siis sinnapaika see jäi. Piisavalt harjutada selleks, et oskus tuleks, ma ei näe põhjust, sest GW ei ole piisavalt erutav.


Aga siis ma liikusin Call of Duty peale edasi. SENIMAANI ON ÜLIVINGE. Heldimuspisara tõi silma, kui kuulsid, kuidas sõdur jooksmisel häält tegi oma rakmete ja kõige muuga, mis tal küljes oli. Oh neid aegu. No, tuleb veel neid.

Igaljuhul, päeva raiskamisest. Ma peaksin tegema fibromüalgia ettekannet ja kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse materjalid peaksid mul ~*juba*~ peas olema. Aga kõik, kes minuga korragi kohtunud on, teavad, et midagi koolitöö alast võivad nad mult küsida üks õhtu enne tähtaega. Sest siis ma juba tegelen sellega ja olen igas muus mõttes adekvaatne rääkimaks millestki muust kui triviast. Nagu jällegi teavad kõik, kes on teinud saatusliku vea ja minuga raamatukokku õppima tulnud.
Hah.

Tänane päev näiteks on läinud suuresti asja ette, sest ma käisin poes ja ostsin klaasivärvi. Ja klaasi. Ja mandariini.
Esimesest kahest asjast tuleb minu ülihumanitaarsete käte vahendusel kellelegi midagi väga ägedat. Ja see keegi kukub kummuli, kui teada saab, et just sellepärast mul telefon väljas oligi, sest mul oli endless fun ega pannud tähele, mida telefon ütleb.

Mandariinidest sai pool söödud, kui ma Family Guyd vaatasin. Põhimõtteliselt on olnud normaalne lõpulähedus nädalale, millega lõppeb minu esimene kliiniline praktika Maarjamõisas. Kooli võib isegi juba minna, kui sa tead külmal hommikul, kui akna taga veel pime on ja vihma viimased tilgad kukuvad, et ükski puhketund ei jäänud kasutamata, kui iganes selleks võimalus avanes. Minu tulevane mina peab selle loodetavasti meeles, kuni järgmise korrani.