Ma poleks elusees endale andeks andnud, kui ma oleks Viikate
üle lasknud. Õnneks läksin ma ikkagi kohale ja tundsin juba uksel, et see oli
hea otsus – igal pool oli Minu Rahvas. Rahvas, kes lõhnas naha, suitsu ja
alkoholi järele xD.
Ja soome keelt rääkis seal ka rohkem kui üks inimene, mis
oli tõsine success. Hakkasin tundma, et olen tõeliselt elus. Kui Viikate peale
tuli, oli niivõrd harjumatu, et nad olid inimestele niivõrd ligidal. Soome
metalfestidel on nad koguaeg olnud suurel laval, mille ees on meetreid vaba ala
ja alles siis on publik.
Aga nüüd nägin ma laulja ja kidramängija igat kämblaveeni ja
juuksekarva. Ma ei saa aru ainult, et mis paradoks see on, et ma iga jumala
kord platseerun selles lava otsas, kus EI OLE bassimängija. Okei, tegelt on see
suhe umbes võrdselt, aga ikkagi, praegu tahtsin ma bassimängijat näha. Mulle
meeldib basskitarr. See tunne, kui need
tumedad noodid tervet keha läbistavad, on nii erakordne.
Laulude suhtes, ma ei ole Viikate uuema loominguga eriti kursis,
kuid peale eilselt kontserti lähen ma kahtlemata youtube’i ja harin end. Ja
kontserti naelana tuli ikka ära minu üks kahest lemmikust laulust – Kuu Kaakon
Yllä (teine lemmik on Ei Ole Ketään Kelle Soittaa, sest teid nii metsikult
huvitab). See, ja siis Pohjoista Viljaa olidki kaks laulu, mida ma oskasin
kaasa karjuda.
Vahepeal, kui Kaarle niisama rääkis laulude vahel, siis mul
on nii vahva tavalise inimese tunne, sest ma sain temast aru. Lõpuks ometi on
käes aeg, kus ma lõikan oma soome (-keele) kogemuselt kasu.
Ostsin fänniletist endale Viikate logo kujulise võtmehoidja.
Huvitav, et mul ei ole 2 euri pesumasinaraha, kuid 7 euri võtmehoidja jaoks
tuleb kulmu kortsutamata. Aga tegelikult on raha kulutamisel ja raha
kulutamisel suur vahe. Seda võtmehoidjat ma ei saaks võib-olla enam mõne päeva
pärast. Aga pesu pesta võin ma ka käsitsi :P. Ja süüa võin ma ka kuivi
kaerahelbeid, kui raha puudu jääb. Prioriteedid, inimesed, prioriteedid.
Tegin rasket tööd seal lava ees, täna hommikul olid lihased
valusad kohtadest, kus ma ei teadnud neid olevatki. Guud job, me, guud job. Aa,
seal minu kõrval oli üks paar. Naine, kelle taga seisis tema metalistist mees.
Nad olid väga armsad, mees lihtsalt seisis tema taga ja lasi naisel täiega
nautida. AGA. Naise kõrval oli üks tobe noor metalist, kes juba oli jõudnud
õllega suuri tutvuseid sobitada. Ta oli natuke liiga familiaarne ja pidevalt
piilus seda naist ja hoidist temast kinni, et headbangida. Naise mees oli
valvel, kuid ei sekkunud, sest midagi otseselt valesti ei olnud. Aga silmis oli
kullipilk, seda oli nii selgesti näha :P. Valvas. Ja ükshetk tegi see tobe tüüp
naisele midagi äärmiselt kohatut, mille peale mees ilma sõnagi lausumata ja
pikemalt mõtlemata pani käe tüübile juustesse, fikseeris, ja tõukas ta tugevalt
eemale. Ja keeras end sõnagi lausumata tagasi, nagu midagi poleks juhtunud.
Mul murdus seda nähes süda, sest mul oli nii hea meel, et
sel naisel on nii hea mees, kes kaitseb^^. Kes ei aja mõttetut möla ja kes
lihtsalt segaja kõrvaldab. Milline ürgne tegevus see ikka oli. Ma olen
siiamaani nii õnnelik, et maailmas on üks naine, kes on täiesti kaitstud :D.
Tema mees oli ka selline sümpaatne, nägi välja hästi heavymetal aga oli
sellegipoolest südamliku olekuga.
Ja see on nii imelikult tore, et keegi nii tugev ja suur
(mehed üldiselt) otsustab endast nõrgemat kaitsta ja tema eest hoolitseda ja
temaga õrn olla. Mitte ei löö teda maha, sest mees ise on suur ja tugev ja ta
pelgalt saaks. See läheb mulle kuidagi nii hinge.
Aga enivei, kui Viikate ära lõppes, oli paus, ostsin omale
jõhvikamahla ja otsustasin unele vaatamata kuulata ka Kosmikuid, kui ma juba
kohal olin. Ma ei tea nendest õigupoolest midagi, olen ainult korra või kaks
kuulnud nende nime mainitavat.
Uni oli ikka metsik, nii kõikehõlmav, et ma mõtlesin, et
esimest korda elus võin püstijalapeal magama jääda. Aga ma pingutasin, sest
saal oli nii paksult kvaliteetrahvast täis, et bänd PIDI hea olema.
Kui Kosmikud peale tulid, oli laval korraga kena
ülikonnastatud karvane, mispeale minu arvamus bändi muusikast kohe mitme pügala
võrra tõusis :P. Kui nad mängima hakkasid, siis oli täiesti normaalne, hea
muusika. Ainult üks asi – sõnad olid eesti keeles.
Ja see on minu jaoks probleem. Loomulikult ma teadsin, et
nad on eesti keeles, aga kui reaalselt laulma hakati, siis see tabas mind eriti
tugevalt. Ma ei suuda suhestuda eesti keelse lauluga. Kui inimesed laulavad
eesti keeles, hakkab mul ebamugav ja halb ning ma tahan ära minna.
Metsatölluga on teine lugu, nende muusika ongi nagu tõsine
õppetund, mille jälgimiseks peabki olema pühendunud..või ei pea ka, ma ei oska
öelda. Võib-olla ma olen nendega lihtsalt harjunud, kuna ma tean nende laule ja
emotsiooni seal taga. Aga niisama oma lõbuks kuulata muid eesti keelseid laule
ma ei suuda. Ebamugav, halb, piinlik, tahan ära.
Kui laulud on inglise või soome keeles, siis on kohe hea.
Siis ma saan aru, siis see laul räägib minuga ja ma justkui oleksin viidud
muude maailma, kus on ainult See Laul. Sama on ka sõpradega, kes kitarri
mängivad. Sõber mängib inglise keelset lugu – oojaa, nii naljakas ja tore,
mängi veel-mängi veel. Sõber mängib eestikeelset lugu – ohgod, lõpeta, sa teed
endale häbi ja mul on süda paha.
Ehk on asi selles, et mina ise tunnen end paremini, kui saan
end väljendada võõrkeeles, kus on nii palju pimedaid kohti, varjatud
nurgataguseid ja keerdkäike, miljoneid nüansse, misviisil end teatavaks teha.
Eesti keeles aga seda ei saa, sest kõik võtavad öeldut nii tõsiselt nagu oleks
see kivisse raiutud ja kõik lähedased oleksid korraga surnud. Minul pole seda
vaja, elu on niigi lühike, et veel karta sellepärast, mida keegi öeldust aru
saada võib.
Nüüd, kui ma olen kaotanud kõik patriootlikud sõbrad,
lõpetan jutu sellega, et Viikate oli haigelt vinge. Kontserti lõpus, kui ma
peale kolme Kosmikute lugu koju hakkasin minema, sest ma ei viitsinud kuulata
rohkem, nägin ma Kaarlet ja ehmatasin sisimas natuke, sest ta seisis fännileti
ääres täpselt nii, et temaga oleks saanud juttu ajama minna.
Ma loomulikult ei läinud, sest moment oli möödas. Koduteel
tulin aga välja ideaalse stsenaariumiga, mida mina oleksin ölenud, mida tema
oleks vastanud ja mis nalja mina selle peale oleks teinud ja kuidas me mõlemad
oleksime selle üle naernud ja kuidas tema oleks kommenteerinud minu ideaalset
soome keele oskust.
Aga vähemalt on mul mu uus võtmehoidja, mida keegi
väljaspool Soomet ära ei tunne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar