E 10. august. Täna hakkas töö.

Öösel kella viie paiku hakkas tuletõrjealarm tööle. Niikuinii Antonio jälle.
Enne poolt kümmet läksin Ty Canoli. Seal oli Danny ja... see blond naine(Hilary, hilisem märkus).. ja siis veel üks tore meesterahvas(John) ning siis lisandus veel üks eriti lahe mees(Geoffrey), kes on nn kohalik vabatahtlik. Pagan, küll ma olen nimedega halb. Peterit polnud, ma natuke pettusin. Aga õnneks oli ta drop-inis.

Lugesin ajalehte(eluhea artikkel nii koledast mehest, kelle sõnul ta nägu näeb välja nagu kotitäis küünarnukke ja tema seiklustest kohtingumaastikul) ja siis varsti tuli Martin ka. Siis serveerisin teed. Nii äge oli, nii hea tunne oli, kui ma olin piima tassi valanud ja tee ka, ja siis küsinud, et kas suhkrut ka, ja kui mulle öeldi, kui palju ja kui ma tassi ära andsin, ja mulle kenasti aitäh öeldi..
Sama oli siis ka, kui nad teejoomise ära lõpetasid ja tassi tagasi tõid. Ütlesid jälle aitäh ja mina sain you're welcome öelda, hästi rõõmsalt.

Siis ma pidin endale tegevust leidma, et kasulik olla. See on pagana väsitav, emotsionaalselt. Õnneks oli seal üks proua, kes tikkis. Ma läksin tema juurde ja rääkisin. Siis rääkisin veel ühe vanema härraga, kelle nimi on Charles ja kes mulle juba alguses silma jäi, sest ta on nii härralik. Siuke nunnu ja prillidega, millel on nöörid, ja kes nii asjalikult bingot mängis.
Peale seda läksin Hilda juurde, kes pilti värvis. Ma ei saanud mitte essugi aru, mida ta rääkis(kõnedefekt). Absoluutselt. Kogu tema öeldud lausetest sain ma aru vaid ühest, mis oli, et mis värvi ta murtudsüdamed peaks värvima. Ta kordas iga oma lauset kolm korda, kuid ma ei saanud ikkagi mitte millestki aru. Lõppkokkuvõtteks ma lihtsalt naeratasin ja noogutasin või tegin mõtlikult nõustuvat nägu ja mõminat. I think it worked.

Kui tuli lõunane teejoomine, serveerisin koos Martiniga teed. Meil oli tõsine teamwork, kui me korraga samal ajal tassi piima ja teed valasime. Martin on muideks ka Kalad, 23. veebruar. Surprisingly ka Encarna, kelle sünnipäev on märtsis.

Peale lõunat läksime Danny autoga drop-ini. Seal on Peter. Jeee! Seal sain ka teed ja kohvi serveerida rõõmsatele inimestele. Ma tundsin end nii vastutusrikkana. Siis rääkisin ma Michaeliga, kes on endine Cardiff university sotsioloogia ja kriminoloogia õpetaja. Vahepeal küsisin ka Peteri käest, et kuidas läheb xD. Siis läksin laua juurde, mille ümber askeldas mitu naist, sh see tumeda peaga naine, staff member(Gaynor, hilisem märkus). Nad tegid cushioneid 7-tipulistest hulknurkadest. Ma sattusin ka neid tegema. Mu vasaku käe nimetissõrm on läbi augustatud. Mulle ei jäänud mitte kellegi nimi meelde. Crap.

Kui kell juba üsna neli oli, küsis Martin, kas ma piljardit tahan mängida. Ma ütlesin, et okei, sest tol hetkel polnud mul tegevust. Lol, see oli kõige koomilisem mäng ever. Ma ei suutnud kiiga valgele pallile pihta saada ega midagi sihtida. Ma lihtsalt toksisin. Suurem osa mu löökidest juhtus kogemata ja pall veeres tavaliselt vaevaliselt umbes 30cm. Esimese mängu alustas Martin, teise mina. Kui ma valge palliga värviliste hunnikut lõin, lõin ma palli sellest mööda ja otse auku 77. Lol, mõlemad Martiniga läbi naeru saime kuidagi mängule hoo sisse. Ma olin selles nii halb, et Martin pidi küsima, kas ma olen purjus, kui ma korduvalt valgele pallile kiiga pihta ei saanud.
Lõpuks võitis esimese mängu Martin, teise mina, kuigi ma ei tea, kuidas.

Neli läbi kiirustasime Jilli juurde ja rääkisime katkisest pesumasinast, kadunud nõudest ja madratsist ja sellest, kas Pilaril oli piisavalt dinerot, et Corytonist Heath Lower Levelile saada. Viola nägi kurja vaeva, et naeru pidada, kuid kukkus läbi. Jill ja Julien koos moodustavad ülikoomilise paari, sest Jill ei saa Julieni aktsendist aru(kalifaid – qualified, I didn't knew – I didn't knew but now I know).

Peale seda miitingut läksime Violaga ASDAsse, kust ma endale UK numbri ostsin. Ma ei jõua nüüd oodata, millal ma hole in the walli kaudu top upida saan. Selleks aga on mul vaja pangakaarti, mis panga sõnul peaks meil juba olema, kuid ei ole.