Järjekorras teine sündmus on Brecon Beaconsis käimine. See oli vist viiendal septembril. Läksime mina, Johannes, Pilar, Encarna ja Viola. Hommikul vara startisime, et bussiga linna sõita ja sealt omakorda buss võtta, et Breconisse minna. Tuli välja, et selliseid tiire teeb tüübilt linnaliinibuss, mitte pikamaabuss. Huvitav. Sõitsime umbes tunnike keset hingematvat maastikku(rohelised lambased aasad ja metsaga kaetud mäed, pluss vahel mõni üksik loss).
Lõpuks jõudsime väiksesse Breconi linnakesse. See nägi välja üsnagi nagu Whitchurch, ainult et armsam. Need tillukesed poekesed imelike nimedega(Bargain Booze, Oh!, Candyland) olid kuidagi nii mõnsalt koos nurkade peal ja tänavamägede peal.
Natuke ringi vaadanud, asusime otsima kohta, kus oleks saanud osta kuuma kruusi teed ja keha kinnitada. Kui me selle leidsime, läksime turistiinfopunkti. Küsisime teed Beaconsite juurde, need on need kõrged teravad mäed. Tuli välja, et need asuvad linnast väljas. Seega otsusasime enne Breconis endas natuke ringi vaadata, et siis bussiga Beaconsite juurde sõita.
Leidsime ühe vana kiriku, hallist kivist ja puha. Hauakivid igalpool. Me ei suutnud vastu panna ja tegime pilte. Varsti tuli aeg bussipeatust otsida. Seda tehes eksisime me korra ära, aga midagi hullu ei juhtunud, jäime lihtsalt ühes bussist maha ja pidime tund aega ootama. Kuna väljas oli külm, pidime kuidagimoodi sooja saama. Valisime sekspuhuks poodijalutamise. Leidsime mingi poeketi, mis pidi Saksamaa oma olema. Ostsime sealt süüa(krõpsude multipacki ja mahla) ja kulgesime vaikselt ühe kanali äärde.
Kanal oli nii ilus, kanal ise ja majad, mis seda ümbritsesid. Majad olid ridamajad, hallist kivist ja värviliste ustega. Siniste ja punastega. Ronitaimed kasvasid seinte peal. Ja kanalis ujusid pardid. Hästi ilus oli.
Kui tuli aeg õigele bussile minna, jalutasime tagasi. Buss oli jälle linnaliinibuss(pole midagi imestada, sest see oli ka meie tagasisõidubuss). Tee oli nii mägine(siin väga ei olegi tasast teed), et Pilar, kes seisis koos Encarnaga, tegi ameerika mägede žesti – tõstis käed üles ja tegi nagu karjuks.
Ma naersin terve tee selle üle.
Olgu, jõudsime siis mägede juurde ja tulime bussist maha. Otse bussipeatuse juurest tõusid igast ilmakaarest taeva poole mägede tipud. Ja mägede(45 kraadise nurga all) peal olid lambad. Me alustasime oma teekonda ühest mäest üles, mööda jalgrada. Päris pikk teekond oli ja suhteliselt väsitav. Aga kui lõpuks tippu jõudsime, oli vaade uskumatu. Ükskõik, kuhu sa ka ei vaataks, igalt poolt paistavad mäed ja orud. Ja ühe oru sees oli järv. Peegelsile. Oleks see kõik Šotimaal olnud, oleks see välja näinud täpselt nagu Loch Ness. Tegime muidugi jälle hulga pilte.
Peas kumises terve see aeg laul: „I'm waiting on the highlands where the nature is surrounding me..it's aaaall I need.“ Indeed.
Keset mäge oli üks suur jälg. Koera jälg. Aga minu jaoks on see hundi jälg. Jacobi jälg xD. Nüüd on iga lause lõpus jälg. Jälg.
Varsti kiskus ilm veel hullemaks, hakkas tibutama ja kõle tuul puhus. Ja tagasisõidubuss ei tahtnud ega tahtnud tulla.
Aga kõik lõppes õnneks hästi ja haigeks keegi ei jäänud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar