What a wonderful phrase! It means no worries for the rest of your days. Vaatasime üleeile Selinaga Lõvikuningat ja Rasputinit. Julien hüppas ka vahepeal oma jäätisepurgiga läbi ja küsis, kas ma tean, kui armas ma olen, et mul Disney multikad läpakas on xD.
Ta andis mulle ka pasta bolognese karbi. Ma pean selle ära sööma. Pasta bolognese, mitte karbi.
Aga täna oli minul, Johannesel ja Selinal plaanis minna Castell Cochi juurde. Enne seda aga läksime Selinaga ASDA-sse, et kummikuid osta. Meil on neid vaja selleks, et siin ellu jääda, et loodusreservis jõekese sees jalutada ja et Snowdoniasse minna. Me ostsime roosad täpilised kummikud. Polkadot. Need on ausalt nii rõõmsad lastekummikud, et vägisi toob naeratuse näole. Terve tee tagasi läbi mudase aasa me naersime nende üle.
Siis, kui me koju jõudsime ja valmistusime bussi püüdma, et Castell Cochi minna, otsustas Johannes, et ta ei tule, sest ta vanemad helistasid just sel hetkel. Ja ta vist on seal käinud vanematega.
Läksime siis kahekesi hoopis ja kohe 132 bussi peale. Kui me King's Arms peatusse jõudsime, läksime kohe lossiviiva tee poole, kui meile tuli meelde, et peame tagasisõidubussi aegu vaatama, sest pühapäeviti liiguvad need siin üks kord iga tunni sees. Kah mul pealinn.
Aga polnudki aegu kuskil. Õnneks me nägime, et buss tuli peatusse ja otsusasime, et küllap ta tuleb sel samal ajal ka kahe tunni pärast, kui me valmis oleme.
Siis läksime tagasi, mööda mäkketõusvat tänavat. Suht kurnav oli, sest loss asus keset(mitte peal vaid keskel) kõrget mäge ja sinnaviiv tee oli samuti väga järsult tõusev. Aga kui me pärale jõudsime, veendusime, et see kõik oli vaeva väärt. Castell Coch nägi välja nagu tõeline muinasjutuloss – hallist kivist, kompaktne ja paksude tornide otsas olid rohekad need.. ümara-püramiidi-kujulised otsad. Ja see asus keset metsaga kaetud mäekülge. ASDA-st on kenasti näha.
Sisseminek maksis £3.60.
Lossiõu oli ümar. Kõik oli ümar. Täiesti erinev Saaremaa lossist, mis on kandiline. Me läksime kitsast trepist üles, mis viis meid teisele korrusele, mis oli vasakult poolt ääristatud ustega. Paremal oli lossiõu. Läksime esimesse ruumi paksu punase ukse taga. See osutus banketiruumiks. See oli sisustatud suurte seina- ja laemaalingutega ja veinipunase ja tumerohelise riidega kaetud mööbliga.
Sealt sai minna joonistamisruumi, kus oli suur kamin(igas ruumis oli kamin) ja mis oli väga roheline ja mis oli täidetud maalidega. Kui me tagasi tulime, läksime teise paksu punase ukse juurde. See avanes lossikööki. Nii änksa oli, suur ja soe ja vanaaegne pliit oli seal, selline mustast metallist ja robustne.
Siis ma läksin mingist väiksest käigust sisse, kust sai vintsiruumi, kust silda langetati ja tõsteti. Varsti tuli Selina ka sinna, kes imestas, et mul sama mõte oli, sest see koridor oli suht tilluke ja ebakäidavas kohas.
Sealt edasi avastasime me kitsa keerdtrepikäigu, mis viis meid Lord Bute'i magamistuppa. See oli vaimustav ruum. Tumerohelise ja valgega. Kuldsed kaunistused oli seintele maalitud. Suur, keeruliste ornamentidega(siilid, hiired ja linnupesad) kamin ja voodi, mis asus suure akna all. Hästi mõnus ruum oli.
Siis keerutasime me end kuidagimoodi Leedi Bute'i magamistuppa. Mis oli tohutu ja valge ja tumeroosa. See oli liiga suur. Peale seda läksime me Leedi Margareti magamistuppa. See oli selline väiksem ja tumedam.. Ma ei tea muidugi, kes ta oli, äkki leedi ja lord Bute'i tütar.
Mis toad seal veel olid.. Kabel. Kõige kõrgemas tornis, taevale kõige ligemal. Soojas puust ruumis. Keset ruumi seisis kabel nagu kabinet, nende joonistatud akendega, nagu kirikutelgi. Iga akna peal oli mingi pühak. Ühe nimi oli Andreas. Meeldiv kohata tuttavat ja kodust nime.
Siis oli seal mitmeid tube, mida kasutati väljapanekute jaoks. Üks selline oli väga huvitav, kus sees oli puust asi, mille peal olid pildid ja kujud ja nupp, kust English vajutades sai kuulata, mis need tähendavad. Me kuulasme. Ja see rääkis moraaliga muinasjutte ka. Jänesest ja kilpkonnast(slow and steady wins the race), rebasest ja harakast(don't trust people who flatter you), koerast(don't be too greedy) ning kurest ja rebasest(don't play tricks on others; they might do the same to you).
Ühes säänses ruumis sai joonistada. Mina joonistasin lille. See oli see, et paksu kile/plastmassi sisse olid teatud kujuga augud lõigatud ja sina paned paberi peale ja värvid pliiatsiga ja siis see kuju moodustub. Üpris nagu see, mis me kunsta tunnis sentidega tegime.
Ja lõpuks leidsime me end väiksest maa alla viivast käigust. Ma ütlesin surmahäälega, see on vangikong. Ja oligi. Umbes 4x6m tellistest ruum mullapõrandaga. Ei läinud palju kujutlusvõimet vaja, et näha enda ees stseeni, kus nälginud mees visatakse vangikongi, määrdunud räbalad seljas ja rotid ringi jooksmas.
Viimane ruum, kuhu me läksime, oli kelder. Suur valge ruum kitsaste akendega. See pidi olemas ainus ruum, mis peale 13. sajandi laastamistööd terveks jäi. Ülejäänu restaureeriti 16. ja 19. sajandil. Põhjus, miks seda 19. sajandil restaureeriti, oli see, et Bute'i pere tahtis sinna elama minna. Lord ja leedi Bute. Aga kui see valmis sai, ei läinud sinna lõpuks keegi elama. Ma ei tea miks. Mul isiklikult poleks midagi selle vastu olnud, kui ma seal elada oleks võinud.
Käisime lossi suveniiripoest ka läbi. Seal müüdi nii vahvaid asju. Kelti riste, mis funkasid nagu tujusõrmused. Ma oleks peaaegu ostnud. Ja tinasõdureid müüdi seal. Ma oleks neid ka ostnud, kui ma oleks mäletanud, kus mu sõjakollektsioon praegusel hetkel asub.
Lossist äratulemine kulges märgatavalt kiiremini ja vaevavabamalt, kui sinna minek. Bussipeatusse jõudes leidsin ma sealt juurest kellegi mootorratta. See nägi täpselt siuke välja, nagu ma juba mitu ööd unes näinud olen. Selline musta nahaga ja kroomitud. Ja mis oleks just nagu mulle mõeldud. Unes on mul ka selline. Ja kõik on topeltsuper, kuni mulle meenub, et mul ei ole lube. Siis ma korraga ei julge sellega sõita ja ärkan üles.
Busspeatuses ütlesime me Hakuna Matata, isegi, kui buss ei peaks tulema, saame me kuidagi ikka koju.
Nüüd ma olen toas ja olen meeletult väsinud. Ja ei jaksa ära oodata, millal ma kirjutamisega lõpule olen jõudnud, et saaks midagi süüa teha ja siis Hostelit vaatama hakata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar