K 2. detsember. Islenska.

Täna oli drop-inis islandlane. Ta oli support worker ja saatis ühte patsienti. Kui see patsient teed küsis, mainis ta muuseas, et see tema sõber on islandist. Ma sain vaevu tee valmis teha, sest ma läksin nii leili; hakkasin kohe igast küsimusi küsima ja ütlesin, et ma õppisin üksvahe islandi keelt, kuid ei jõudnud selle lugemaõppimisest kaugemale. Islandlane, kelle nimi oli Patrik, oli nii üllatunud ja tõdes, et maailm on ikka tohutult väike, sest ta ei ole siinolles ühtki teist islandlast kohanud, veel vähem kedagi, kes seda keelt õppinud on.

Ta küsis uhkusega, et kas ma sellepärast olen Islandist huvitatud, et see oli esimene riik, kes tunnustas Eesti iseseisvust. Ma imestan, et ta seda teadis, nii une pealt. Aga küllap et teadis, noor mees oli. Selina, kes ka minu juures oli, ütles, et ta nägigi välja nagu keegi, kes on põhjast. Ma paisusin uhkusest. Toredad oranžikas-blondid lokid olid tal.

Rääkisime virmalistest, Islandi ja Walesi mägedest, külmast temperatuurist ja sellest, kui imestunud ta on, et ta kohtab niimoodi kedagi, kes islandi keelt õppinud on.

Kui Selina naeris minu erutuse peale, ja küsis, et kas ma tahaksin Patrikuga rääkima minna(peale seda, kui ma tee valmis tegin ja patsient ja Patrik lauamänge mängima olid läinud), tuli John ja ütles, et ma läheks. Ma ütlesin, et ma kohe lähengi, sest ma pole varem ühtki islandlast näinud xD. John nägi paraku, kui õhinas ma olin ja küsis, et kas ma tahan, et ta tutvustaks meid. Ma ütlesin, et ei-ei, ma lähen ise, mispeale John naerma hakkas ja ütles, et ma läheks. Kui ma ei läinud kohe sel hetkel, siis ta ütles, et ta juba läheb ja hakkab tutvustama. Pidin põrguvaeva nägema, et ta mind rahule jätaks.

Ahjaa, Geoffrey oli ka seal. Ta lahkus töölt paar päeva pärast seda, kui Park Lodge avati. Ta oli enne meiega Ty Canolis, samuti vabatahtlik. Hästi pikk ja rõõmus ning üliheade kommetega. Nii, kui mina, Martin ja Selina drop-ini saime, tõusis ta kohe püsti ja tuli naeratades minu juurde ja ütles, kui hea meel tal mind näha on ja tervitas lõunamaa moodi. Ma soovin, et kõik inimesed oleksid sellised, nagu Encarna, kes küsis, kuidas ta mind tervitada võib, kas oma hispaania moodi või piisab käepigistusest. No piisab käepigistusest, kuigi ka käe lehvitamine või peanoogutus on rohkem kui sobiv. Antonio ei küsinud, nii kui ma Cardiffis bussist maha astusin.



Ja ma õppisin täna, et mince pie, mida ma olen seni vaid piltidelt näinud(siuke tilluke pirukas, mille sees on pruuni värvi täidis), ei ole mitte hakklihapirukas, vaid puuviljapirukas. Minced fruit not minced meat. Ahsoo...