Täna, peale koosolekut Jilliga, kui me tagasi West Homesi läksime, sain ma just omale teevee keema pandud, kui Julien hõikas, et ta on valmis ning patseeris seejärel sügavaima rahuga kööki.
Kui ma nägin, et tal on jakk seljas ja banaan käes, ei pidanud ma sellest suuremat ja läksin ise kah endal koduriideid selga panema. Aga siis ta tuleb, saunalina käes, suu kõrvuni ja jalutab mu ukse eest mööda. Ma ähvardan teda oma mudase saapaga. Kui ta hõikab, et see pole aus, võtan ka mina ohkega oma saunalina ning sammun koridori, rätikut krussi keerutades.
Julienil on nüüd pooleldi söödud banaan käes. Aga mitte kauaks, sest mu rätiukuhoop paiskab selle talt käest. Kulus kaks sekundit, kui me hämmastusega seda maaslamavat banaani vaatasime. Siis jätkus võitlus täies hoos, sest Julien sositas mulle kõrva, et Putin on ta parim sõber.
Peale mitmeid õrritusi ja hellalt valusaid lööke sirutab Julien mulle käe ja ütleb, et olgu, oli kena võitlus. Ma võtsin ta käe vastu ja küsisin, et kas ta on nüüd Venemaa suhtes sotid selgeks saanud. Aga enne, kui ma oma lause lõpetada sain, tiris ta mu kättmööda enda ligi, teine käsi varmalt mind materdama hakkamas. Ja just siis kukkus rätik tal käest ära, kui ma vabaks saada üritasin. Selle haaramiseks pidi ta kummardama üle minu. Vot siis osutasin ma mehist vastupanu, üllatades isegi ennast, sest Julien on meeter kaheksakümmend kolm, kakskümmend viis aastat vana ja tugeva kehaehitusega. Ta ei suutnud isegi uskuda, et ta peab jõudu rakendama, et minema pääseda xD. Kui ta lõpuks minust jagu sai, jooksis ta kõrvalkoridori, naeris läbi hingetõmmete ja ütles, et pagan küll, ära sa kunagi jalgpalli mängi...
Küll me näeme, külll meee nääemeee.
Täna saime kõvasti rohkem ja raskemini vigastada, kui eile. Mu parem käsi ja pea on veel natuke kanged. Julieni lombakast kõnnakust ma järeldan, et ega tal palju parem ole.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar