Eile oli Walesi-Austriaalia ragbimatš. Aasta suurim mäng. Kesklinn oli paksult inimesi täis ja Millenium Stadiumi-äärsed tänavad olid autodele suletud. Julien ei soovitanud mul linna minna selle rahvamassi pärast. Ütles, et tema läheb küll mängu vaatama, aga pubisse, mitte linna. Ma ütleks, et too rahvamass seal linnas ei olnud väga ohtlik. Ei tea.
Aga tore oli, ma räägin, et inimesed on kõik täiesti teine tera. Ostsin ühest poest tahvli šokolaadi, kus oli Michael peale kirjutatud. Kassamees hõiskas siis rõõmsalt: „Oi, kas see on mulle?“ Ja kui ma küsisin, et kas ta nimi on Michael, siis ta ütles, et šokolaaditahvli eest võiks olla küll. Ma nõustusin tuliselt, sest ma olen ka šokolaadi pärast kõigeks valmis.
Siis läksin HMV-sse. See on tohutu muusikapood. Kaks korrust high streetil. Sealt sain jälle omale paar Soome ja Rootsi bändi. Ma kahtlustan, et nad on hinnale kõvasti juurde pannud, kui nad Soomest impordivad. Aga ma parem maksan, kui jään ilma. Amon Amarth ja Kivimetsän Druidi.
Kui koju sain, siis õhtupoolikul vaatasime filmi ja rääkisime niisama. Eriti sellest, kui hea meel meil on, et kõik Iirimaal on.
Peale filmi mingi hetk tuli Julien, rätik käes, mulle koridoris vastu.
J: Tead, et niimoodi võideldakse rätikutega?
(Keerab rätiku rulli ja lööb vastu minu koridori seina.)
K: Vangid võitlevad niimoodi.
(Ei viitsi jännata ja läheb oma tuppa.)
(Paus.)
J: Ma armastan Venemaad!
(Kiired jooksusammud.)
(Vaikus)
Smack!
J: aiiiaaaaa!!
Rätikuvõitlus jätkus seni, kuni Julien hõikas, et ta vihkab Venemaad. Vedas tal, ma just sain hoo sisse. Me murdsime peaaegu riidekuivatusresti pooleks, tallasime kellegi kohvri otsas ja kaunistasime teineteist sinikatega. Idüll.
Aga ööseks oli kõik jälle korras, kui ma Selinaga filmi vaatasin ja Julienile paari arvutiasja seletasin.
Päeva juures parim asi oli ikkagi see, et ma ostsin omale suure karbitäie komme. Päkapikud võivad sealt nüüd võtta ja mulle aknapeale panna, ma ei oleks üldse pahane.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar