Nädal on möödas ja see põlenud latakas käel valutab nagu meeletu. Aga ma oletan, et see ei ole midagi tõsist, muidu oleks Peter mind hoiatanud. Me olime drop-inis, kui ma ühest kastist värviraamatut otsisin:
Peter: sa oled ennast põletanud.
Mina: jep.
P: ahjus küpsetades.
M: jaa...
P: kas sa tahaksid minu käest küsida, kuidas ma seda tean? :D
M: no lase käia :D.
Siis rullis Peter oma parema käe varruka üles ja ütles, et temal on säänseid umbes kümme. Et industriaalne ahi jätabki sellised jäljed. Ehtne detektiiv.
Lõunapausil süüa ostmas sööklast, märkasin ma erutatult, et neil on hapukapsaid. Ühes nõus olid vorstid ja nende kõrval mingi pruun hunnik, mis nägi välja nagu sibulad..ja ruutudeks hakitud hapukapsad. Ma kahtlesin ja küsisin, et kas need on hapukapsad ja osutasin nende poole. Teenindaja, kes mulle tundub, et on patsient, ütles, et ei, need on vorstid. Ja vaatas mind sellise näoga, nagu ma oleks ohmu.
Siis ma ütlesin, et ei ja osutasin täpselt selle pruuni hunniku pihta. Aga tuli välja, et need olidki sibulad. Ma ei saa aru ainult, et miks nad niimoodi sibulat müüvad. Aga noh, need britid söövad ka keeduube röstsaia peal, nii et ma parem ei imesta.
Kui ma Martiniga koos drop-inist ära tulin päeva lõpus, oli lumi ikka maas(jeeee, 1cm lund, mis siinsetele inimestel põrgupiina valmistab) ja teed olid mõnevõrra libedad. Kui siis Martin nagu härra oma Serjimantlis kenasti jalutas, jooksin mina ees ja libistasin end mööda teed. Ja kui ma olin ühe korra nii teinud, avastasin ma, et Martin tegi ka! Ma olen ta üle nii uhke. Selline tunne, nagu ta oleks oma barjäärid alla lasknud ja ometi kord teinud seda, mis talle endale lõbu pakub.
Aga siis kõndis meist mööda mees, kel oli sama sall kaelas, mis Martinilgi. Ma küsisin, et kas ta tahab minna ja selle tüübi maha lüüa. Martin naeris ja ütles, et tal oli samasugune mantel kah seljas. Ja siis rääkis hoopis sellest, et see sall ei ole tegelikult üldse hea, kuigi ta H&M-ist ostis selle.
Kui me raamatukogu juurde jõudsime, libistasin ma seal ka ennast edasi ja Amrtin tegi kohe sama. Kuigi ta ei teinud seda siis, kui mina ka ei teinud ja tegi ainult siis, kui mina ka tegin, olen ma ikkagi tema üle nii uhke, et sure maha. Ma loodan, et ta mõistab, et vahest võib lõbus ka olla. Ta on ikkagi Kalad, ma saan aru küll, kuidas ta mõtleb xD.
Siis me arutasime, et kui inimene libistab end nii, et vasak jalg on ees, nagu meie, et kas ta siis mängib vasemaga ka jalgpalli. Mina mängin aga Martin ei mängi. Aga siis ta pani tähele, et inimene toetab siis oma raskuse ikkagi paremale jalale. Ma ei tea päris, mida ma sellest järeldan.
Lokipulga ostsin ma ka ära. Jube hea asi on, Pablo ei valetanud.
Ahjaa, ja nüüd, kui meil on terake lund ja ilm ei ole nii soe nagu alati, siis olen ma päevotsa väljas. Täna võtsin nõuks konnata ühe mäe otsa, mida ma koguaeg näen ja mis nii ligidal tundub olevat. Nii ma siis sättisin peale tööd oma sammud selle poole. Kõndisin ja kõndisin, läbi dementori-tunnelite
ja ärajäätanud teekallakute. Kui ma lõpuks kuhugi jõudsin, kaotasin ma mäe silmist. Selline tunne jäi, et selle mäe juurde saab ainult ette, taha ja alla(tunnel) minna. Aga siis ma mõtlesin niisama edasi jalutada ja leidsin end lõpuks maru kõrge silla otsast, kust mägi kätte paistis xD. Jama oli aga selles, et kui mägi jäi minust umbes kilomeetri kaugusele vasakule, siis silla lõpp jäi kilomeetri kaugusele paremale. Ja nende kahe vahel oli tihe ja hüljatud võsastik.
Aga küll ma lähen sinna, varsti võtan kolm päeva puhkust, mis koos nädalavahetuste ja bank holiday'dega kokku kümme vaba päeva annab :D.
Ja nädalavahetusel läks Selina Belgiasse kaheks nädalaks ja Julien pesi pesumasinas oma passi puhtaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar