20.5. vuorten taa, kotiiiinpalaaajaaaa

LOODETAVASTI OLEN REEDEL JUBA KODUS.

Soome on lahe ja kõik, aga ainult siis, kui mind ei seo sellega kohustused ja hall argipäev. Soome tulekuga olen enda jaoks lõpuks lahendanud ära selle „probleemi“, et ma peaks ilmtingimata töötama oma unistuste maal. Maal, kus puud ja järved on võlutud ning mida nähes mul hinge kinni võtab ja põlvist nõrgaks teeb.

Nüüd on see võlufaas muutunud reaalsuseks, kus puud ja muu loodus on täpselt samasugune nagu Eestiski, ainult, et need ei ole nii toredad, sest nad ei ole kodupuud.

Kuigi, ma arvan, et nii, kui ma tulen taas suvel KuopioRockile, ja metsavahel olevatest sügavsinistest veesilmadest mööda sõidan, mattun ma jälle härdusse. KUID! Sellisel puhul saan ma endale meelde tuletada, et nende puude alt ei võrsu haldjalikud soome metalmehed ja salmiakkijoad, vaid et nende puude vahel on kusagil Kotkas sairaala ja rutiin ning tavaline asfalt ja üürimaksmine..

Juhhei, ma olen lõpuks saanud lahti oma viimasest kütkest, mis mind kodumaal pidevalt  pingul-värelemas on hoidnud!

Avastasin ükspäev haiglas, et kui sa ikka 140-protsendiliselt sihtriigi keelt ei valda, siis on sul õde olla ikka päris nadi. Mul oli nimelt üks patsient, keskealine meesterahvas, kes pabistas väga südantlõhestavalt oma eelseisva südame rütmi tagasi löömise pärast. Ma ei osanud kuidagimoodi talle toeks olla nii, nagu ma eesti keeles oleks saanud, sõnas ja kõlas ning olekus. Mõmm.

Sel hetkel sai mulle selgeks, et olgugi, et ma pean Eestis töötama 12 tundi päevas ja seejuures tulevikus kogu elu oma peret nägema vaid siis, kui nad voodis magavad, saan ma patsientidele olemas olla omas keeles ja kogu südamest.

Peab meeldima.

Järgmine nädal töötan iga päev 10 tundi, et reede vabaks saada. Siis saan hommikul kell 8 Kotkast bussile minna, jõuda kenasti kella 12-sele katamaraanile ja seejärel kahesele (või veidi hilisemale) Tartu bussile. 

Kõlab nagu unistus :D.

Ma loodan, et dokumentidega saab kõik joonde aetud ja ei teki probleeme. Kuigi seni veel ei ole tekkinud. Aga ma olen sellest hoolimata umbusklik, sest ma ei suuda uskuda, et pääsen juba järgmine reede koju, kus päiksesoe Raul ees ootab.

♥ 

Siin on ikka veel maru külm. Eile käisin Ellaga taaskord Aleksander III suvekodus, avastasime muuseas metsa ja värki. Külm tuul puhus täiesti süüdimatult, nagu ta ei teakski, et mai lõpp on käes.

Metsas ajasin ma Ellale ka karuhirmu peale. Rääkisin talle ühest juhtumist, mis mind lapsepõlves traumeeris. Kuulsin nimelt raadiost mingi 7-aastasena, et üks poiss sõitis rattaga metsa veeres, kui karu teda taga ajama hakkas. Poiss kukkus suuest ehmatusest ratta otsast maha ja pistis punuma. Karu jäi õnneks ratta juurde uurima. Ma elasin siis ka  metsaääres (omast arust oli see ikka vägev mets, kuigi reaalselt on see kunstlikult istutatud ..suur võsa) ja kartsin meeletult karu. Eriti siis, kui ma talviti peale kooli üksi kodus olin.  Mõtlesin, et kui karu mulle suuretoa akna taha peksma tuleb, siis ma roniks ahju otsa, sest vb siis karul on keerulisem mind sealt kätte saada (tegelikult ei ole üldse keeruline).

Ella võttis omale väikse vitsa, mille ta karule silma oleks toppinud, kui oleks olukord tekkinud. Mina hakkasin ka siis veel rohkem kartma, ja võtsin omale oksast saua. Parem ikka kui mitte midagi :P.

Töönädalal kõndisin ükskord haiglast jala koju, kui hästi ilus päiksepaisteline ilm oli. Tund aega ja kümme minutit võttis ning mõjus nagu hästi looduslik puhkus. Tohutult andis energiat juurde.

Peale seda hakkasin harrastama paljajalu kõndimist. Kõndisin hosteli kõrvale puudesallu, kus leidsin ühe suure graniiditüki ja tekitasin seal endale söögipausi. Peale seda, kui loodus ikka rahu ei andnud, keksisin paljajalu Kärkisaarde, kus leidsin rannalt veel ühe suure graniidikivi, mille peale istuma läksin. Võtsin nõuks sinna kunagi tagasi minna, teki ja söögipoolisega. Või läpakaga.

Homme jälle haiglasse tagasi, viimaseks nädalaks. Kolmapäeval on tähtpäev, sest Irmeli esitleb oma ainulaadset esitlust terves Kymenlaaksos, kateteriseerimisest. Tema unistus on nimelt saada uroloogiaõeks ja minna tööle uroloogia osakonda.

Irmeli on hästi naljakas väike keskealine naine, kes seda soomlaste häälitsust koguaeg väga koomiliselt teeb, seda „mnh!“

Adopteerib omale ühe valge kassi kusagilt, kes vist 130€ maksab. Ma ei tea :D.

Siis on jälle see hästisäilinud Minttu. Ta tõi mulle sinise Marianne kommipaki, kui mul ükspäev hästi paha ja kurb olla oli. Ta on ikka nii hea, et ma ei või. Ma ei tunne end üldse pugejalikult, kui ütlen, et minu suurimaks sooviks on olla nii hea nagu tema. Ta on nii siiralt hea ja kaastundlik. Ja seda kõike mitte üldse allaheitlikult, vaid normaalselt. Nii nagu peakski. Eestis on selline asi erakordselt haruldane, mistõttu Minttu headus mulle nii mõjubki :D. Temas pole mitte üht ülbuse nooti, mitte sugemetki teesklust.  Ja mõelda, et ta on ainult kohe 26-aastane, ema ühele tirtsule ja peatselt ka kaksikutele.

Haigla on endiselt Eestist pärit arste täis. Üks (mitmest) Mart käib meil suht tihti, teeb nalja. Kõik teevad nalja. V.a. võib-olla see pikkade blondide juustega Atte, kes näeb välja nagu ilmutus. Tal on hästi lahe kaelakee ripats, sellest hoolimata: selline luukerekäsi, mis hoiab man-size sõrmust, kuhu oleks nagu haldjakeeles graveeritud. Üllatavalt hea näeb välja.

Nägin ükspäev mehe ümberlõikust. Mõmm, ma satun ikka sellistele ebakonventsionaalsetele lõikustele, kõigepealt rinnavähendus ja siis nüüd see. Mõlemad olid traumeerivad siis, kui ma nägin, kuidas terav tera lõikas õrna nahka.. kohas, kuhu ÜLDSE, MITTE KUNAGI, ei tuleks ligineda teravate kääride või noaga. Mees, muideks, oli ärkvel, sest tema lõikus toimus kohaliku tuimestusega.

Kahtlemata olid mõlemad väga huvitavad operatsioonid, mis andsid selgust inimkeha kohta.

Patsiendid on kõik nii naljakad. Mitte selles mõttes, et ma naeraks nende pihta, aga et toredad ja humoorikad.

Ikka tuleb meelde seik 5B-st, kus üks stoomiga mees vajas abi püsti tõusmisel. Ma siis aitasin ja ütlesin, et võtku mult ümbert kinni, siis on kergem. Selle peale ta muheles ja ütles, et OHOHO, MEELELDI :D! xD lol, palatikaaslane pidi ära surema naeru kätte.

Siis üks teine patsient ei kartnud dreeni eemaldamist kõhuõõnest, sest seda tegid kaks ilusat ja norot õde :P.

Ja ühe mehe ametinimi, kes MOPOsse tuli, oli kissanhoitaja ehk siis.. kassikasvataja? –hoidja? :D Mida iganes – mina igal juhul tean, mis ameti ma endale pensionieas võtan.

Helatorstail, mis on Soomes vaba päev, käisin Imogeni ja Ellaga koos Anna-Maija perega saarte peal. Lehmässaarel ja Kaunissaarel. Anna-Maija, kui mind oma mehele tutvustas, ütles, et see on see tüdruk, kes soome keelt räägib. Ma siis ütlesin, et natukene räägin, mispeale see mees ütles, et tema räägib ka ainult natukene soome keelt, sest ta on vaikne mees. See oli nii naljakas.

Nii vinge oli, nende pere oma paadiga (rohkem nagu pisike jaht) sõitsime ja siis tatsasime paljajalu risti-rästi üle Lehmässaare. Mina, kui metsa seest veepiir silme ette ilus, pistsin kohe ees minema ja sulpsasin põlvini vette. Minu jaoks oli täiesti ükskõik, et jää oli vee pealt ära läinud alles umbes nädal tagasi. Jalad tõmbusid küll kergelt tuimaks, aga maru hea oli. Pärast oli lausa taevalik neid sooja liiva sees soendada.

Peale Lehmässaart sõitsime edasi Kaunissaarele, kus on Antti (A-M mees) vanaema kodu. Seal oli üks neist pisikestest nukumajakestes, mida ma siin pidevalt imetlenud olen. Saingi lõpuks sisse minna ja vaadata, kuidas sellises elatakse (mitte nagu Walesis, kus ma ei saanudki ridaelamusse piiluda -.-). Seal oli nii, et oli tuulekoda (minu suurim armastus maja juures), sealt said minna koridori, kust eesmine uks viis sauna (saun oli täiesti nagu „Seitsemän veljestä“ raamatust välja kukkunud, selline  pime ja puust, ehk siis nagu tavaline saun :D), saunaukse kõrvalt sai mööda trepp-redelit ülakorrusele minna, kus oli terve katusealune pmst magamiseks. Oli üks toakene ka, tilluke, kus oli kaks voodit ja aken merele. Ja siis koridorist uks paremale viis suurde tuppa, mis täitis ka köögi ülesannet.

Ülimugav maja väiksele perele. Või siis üksikule vanainimesele, kui välja arvata see trepp-redel, mille pealt kukub kohe puusa katki.

Sõime ja jõime ning mingihetk saabus saarele ka Matti, Antti vanem, poissmehest vend. Ajas nii muhedat juttu, et naerust võttis pisara silma. Nimelt olime me kolmekesi, vahetusõpilased, justkui Mattile valikuks püütud, sest tal ei ole naist, kes tal tööd teeks.

Saarel jalutasime graniidil. See on ikka nii täiesti teistsugune elamus, kui liivaranna asemel on graniitrand. Sile, punane kivi, laskub otse merre. Hästi maagiline ja ilus. Leidsin rannast eemal, vee sees, endale ühe suurema graniidiploki, kus rahus istuda ja merd vaadata. Siis hakkas ükshetk SELLIST paduvihma tulema, mida pole tükk aega näinud. Vihmapiisad olid suured kui kirsimarjad.

Ja sadas senikaua, kuni me saarelt koju saime ja ühikasse tagasi. Läbimärjana nagu kaldale uhutud kassid.

Ahjaa, Matti näitas vahepeal, mis ta kõik laadalt saanud oli, ja kinkis meile kolmele leikarid :P. Need on õnge osad, tamiili jaoks, midagi, selline kolme pisikese võruga suurem võru :P.

Kui jutt juba muhedate keskealiste meeste peal on, siis jätkan. Selle nädala teisipäval, kui ma linnas olin ja Halonenis Rauliga rääkisin, et mis riideid ta omale tahaks, siis minu kõne ajal hakkas minuga rääkima mingi mees xD. Olin parajasti teksaseid valimas, telefon koguaeg kõrvus ja jutt jooksmas, kui see mees hakkab mulle soovitama ühtesid pükse. Küsib, et kas kavaleri jaoks ostan ja et kas ta on ka tema mõõtu, et ta teab ühtesid maru hästi istuvaid pükse, mida saab ühest riiulist, kus on vähe paremad hinnad.

Raul ka istub telefonis ja kuulab xD. Kui mul kõne otsa sai ja ma uuesti tõsisemalt teksaseid uurima hakkasin, tuli see mees uuesti ja päris, et kas ma olen Eestist ja siis väljendas ülirõõmsalt ja entusiastlikult oma poolehoidu. Muudkui jutles ja soovitas mul Raulile pikad mustad spordipüksid ka osta. Küsimuse peale, et kas Raul ka sporti harrastab, vastasin ma, et no ta on sõdur, mille peale mees hõiskas, et vot see on üks auväärt amet ja lõpetas ise minu lauseid, kui ma pidevast valmisolekust rääkisin. Ülinaljakas oli, ma ei suutnud üldse keskenduda, kui me rääkisime üle poe sellest, kelle naabrid endast suuremat ohtu kujutavad. Spordist ka sai muljetatud. Jäähoki on praegu Soomes väga kuum teema.

Üle mõistuse ikka, mu soome keel sai nii palju praktikat, et täitsa õudne. Ma oleks tahtnud selle mehega pikemalt rääkida, sest ta oli nii pealehakkavalt naljakas :D, aga ma sain oma ostud sooritatud ja pidin ära minema.

See oli peaaegu sama naljakas mees, kui mul üks patsientki, kes mind koguaeg vahtis, kui ma mingit protseduuri teostasin inimestel, ja küsis, et kas ma mängin korvpalli, et ma olen niivõrd pikk. Ma ütlesin, et ei mängi, sest mulle ei meeldi korvpall. Ja pealegi olen ma selleks liiga lühike. Ja lisasin, et mulle meeldib hoopis jalgpall. Siis mees küsis, et kas ma tean, mis vahe on korv- ja jalgpallil. Nii imelik küsimus, ma vastasin siis, et korvpalli mängitakse käega ja jalgpalli jalaga. Vastuseks sain, et korvpalli mängitakse siseruumis ja jalgpalli õues. No ma ei tea siis, igat moodi võib :P.

Aga siinkohal ma lõpetan kirjutamise, sest viis wordi lehekülge sai täis.

ÄKKI JÄRGMINE POST ON  JUBA KODUS! 

Vuorten taa, kotiinpalaajaa
Odotetaan raskain sydämin ja sotureiden rukouksin
Katoaa, tasangot takanaan
Hän ei vilkaisekaan..

Päiksejänku juures.