12.5 varbaluu on raudselt mõranenud.

Eile oli Fiona ja Graeme’i üllatuspidu selle puhul, et nad pühapäeval ära sõidavad. Fiona teadis juba sellest peost millegipärast ja seetõttu ta ei olnudki nii liigutatud kui Graeme, kes saunaruumi sisenedes arvas, et ta tuleb oma tüdruku ja ühe sõbraga hokit vaatama. Kui me kõnet palusime, siis ta peaaegu nuttis suurest liigutatusest.

Siis ta kallistas mind õhtuotsa iga kord, kui mind nägi.

Mina sain aga õhtul jälle ühe komplimendi ühelt soome metalistilt, kes küsis, et kas mina olen ka soomlane xD. Küsisin talt soome keeles, et kas tema kaelas rippuv sepatööna valminud kirves tähendab midagi. Sest see oli selline kirves, mida ma kunai näinud pole. Siis ta seletas midagi, et see on mingit laadi muinaskirves.

Siis küsiski, et kas mina olen ka soomlane. Ses mõttes, et ka tuutor väliskülalistele. Ma olin nii imestunud, et mu keeleoskus nii pädevalt enesekindel on, et native speakerid ära petab.

Siis me tuurisime mööda toda teist ühikat, kolmanda korruse köögi ja saunaruumivahet, sest Soome mängis Kanadaga hokit ja üleval oli telekas, et seda vaadata.

Ajasime pitsat taga, mis valmis teise korruse köögis.

Lõpuks maandusime ikkagi saunaruumis, kus oli vesipiip, olles enne kõhu šokolaadikeeksi täis söönud. Hästi huvitav oli jälle üle mingi pooleteise aasta vesipiipu teha. Šokeeritud sakslased küsisid, et kas ma teen suitsu. Ütlesin, et ei tee, ainult seda vesipiipu vahest harva. Siis nad rahunesid. Või ma ei tea. Metalist ka ütles, et temal on samamoodi.

Huvitav oli jah, tantsisin Graeme’iga korra mingi laulu järgi, sest ta oli ikka nii liigutatud. Mingiaeg saabus aeg minna linna. Amarillosse. Õnneks oli kõikevaldav padukas järele jäänud ja minu riided ära kuivanud sellest ühikatevahel siblimisest.

Sest mul oli vaja oma ühikasse minna, et wifi parooli vaadata, et moblaga Skype’i minna ja Raul endaga pittu kaasa võtta xD. Õnneks või kahjuks parool ei töödanud. Või siis ma ei näinud õigeid klahve.

Amarillosse tulid ka sakslased kaasa. Bussis rääkisime neile Ellaga nii palju saksa keelt nagu oskasime – 

Rammsteini laulusõnu st.

Neile pakkus see palju nalja.

Amarillo oli seekord rokisaalisuhtes suur pettumus, sest sealt tuli ainult üks hea lugu kogu selle aja jooksul – Rammsteini Moskau. Vene keelseid osa karjusime Ellaga täiest kõrist kaasa nagu maniakid keset lava.

Aga noh, see-eest oli muudes saalides hea musa. Ja ma proovisin ka kuulsa Amarilloburgeri ära. TÕESTI oli hea. TÕELISELT hea. USKUMATULT hea. Kas või ainuüksi selle pärast peaks inimene kord elus Kotkasse sattuma. Ausõna. Issand, kui hea see oli.

Burgerisöömise ajal läksime Ellaga Graeme’it kontrollima, kel natuke iiveldas, ja vahepealt suvalt tantsisime paari laulu järgi seal vanamuusikasaalis, sest lambist oli hea laul. Nii lambist ikka, ’pohhui’ :D.

Siis mingiaeg tellisime takso, mina tellisin, kuna ma olen ju nii pädev soome keeles :D, ja sõitsime koju. Kohe peale meid tulid ka Graeme ja tema tüdruk, kes pidi endale tuppa tooma padjad,  asemeks, kuna Graeme’i kõrval ei olnud võimalik magada. Sest ta veetis rohkem aega tualettruumis.

Riku ja Fiona püüdsid enne Graeme’i tuppa tervet sohvat hiivata, aga see oli võimatu, siis nad kõõlusid sellega seal. Ja Ella viskas end poolenisti Imogeni toa ja koridorivahele pikaks. Lambist :D.

Sel hetkel ma otsustasin, et mina lähen ära magama. Kell oli kolm ja uni maitses hea. Hommikul ärkasin kell 7 üles ja asusin elavate sekka.

Nüüd lähen siis viimaks Romanovite suvekodu vaatama, Langinkoskisse. Väljas on torm ja külm on.

*Totaalselt lahe muuseum oli. Ja ümbritsev loodus ka. Käisin oma tanksaabastega koses ka. Ülikõva tunne oli. Pärast muuseumivaht ütles, et KINDLASTI ärge minge vette, sest vool on väga tugev ja kivid on väga-väga libedad. Ta vist nägi mind. Aga ta oli hästi lahe mees. Ma soovisin, et ta oleks mu sõber, et ma saaks iga päev temaga koos hängida ja ajaloost rääkida :D.

Ta oli vist mingi kaasautor ühel raamatul, mis rääkis Romanovitest. Rohkem muidugi viimase tsaari isa perekonnast. Sest tuli välja, et Nikolai oli seal suvekodus veetnud ametiajal vaid umbes 2 tundi.Y u no..

Hästi tore mees oli, rääkis nii palju igast asjadest, elust ja maailmast. Ma olekski võinud kuulama jääda ja rääkima, ta oli väga imestunud, kui ma kommenteerisin midagi Rasputini kohta ja Aleksandri kohta.

Ilusa ilma korral lähen sinna kindlasti tagasi ja veedan terve päeva seal ümbruskonnas.

Praegu, õhtul, just vaatasime Ellaga Paranormal Activityt, Ella esimene kord. Minu mingi neljas kord vist. Ja õnneks ehmatasin ma seekord mõnevõrra vähem, kui eelnevatel kordadel.

Imogen ja Riku tulid ka lõpus.
Nüüd on siis tsill. Kohanen enda uue vastuvõetud otsusega. Vaikusevanne.
Nägemist!.