10.5 verimies

Eile kogesin tööl esimest korda seda, mille tõttu paljud ei saa õppida õeks või arstiks või hooldajaks – patsientide haiguste südamessevõtmine. Õde peab olema külm ja kalk kui kivi.

Tavaliselt mul ei olegi üldse sellega mingit probleemi, aga lihtsalt eile tuli mulle osakonda mees, kes on olnud igas osakonnas kus minagi. Haigusega. Praegugi, seda kirjutades, tuli raske tunne südamesse, sest mul on nii kahju. Nii, nii kahju.

Tal on mingi selline haigus, mis põhjustab tema lagunemise tükk-tükihaaval. Mingit sorti ateroskleroos. Tal ei ole vasema käe soontes peaaegu üldse verd järel, nägin väga täpselt, kui temaga angiograafias käisin. Ühte jalga ei ole ning teiselt on amputeeritud kolm varvast, kahest allesjäänust on üks poolik(pikkupidi, luust saadik on liha maas ühelt küljelt) ning viimasessegi lõi gangreen. Mõlemad käed on paistes ja valged, üks rohkem kui teine, ja näpuotsad on järjest mustemaks muutunud, sõrmhaaval. Kurb selle juures on see, et see ei ole juhtunud ühe korraga, et järsku kõigist liikmetest ilma, vaid see on aeganõudev protsess olnud ja on siiani. Nagu sellesamuse isa seal Kariibi mere piraatides, kes tasahilju puuks muutus. See tähendab seda, et patsiendil on olnud aega, et seda kõike toimumas näha, halvenemas.

Siis mu praeguses osakonnas, ta tuli kodust, naisega, ratastoolis. Lihtsale haava ülevaatusele. Aga kohapeal selgus, et on parem, kui ta jääks haiglasse, sest naine ei saa tal kodus silma peal hoida, kuna ta on päeviti tööl ning on vaja kindlustada, et patsient oleks söönud.

Ma nägin seda hetke, kui mehele öeldi, et ta peab taas haiglasse jääma. Tal ei olnud niigi näos verd järel ning nüüd sobis see tema olemisega kokku. Ta oli just umbes nädal tagasi mu eelmisest osakonnast välja saanud ning nüüd uuesti, peale lihtsat kontrolli, haiglasse. See oli nii kurb, kui me pidime tal riideid vahetada aitama. Koduriided jälle seljast ning ära ja tuttav haiglapluus selga.

Ma ei suuda. Ma imestan isegi, et see mulle mõjus. Ma mõtlesin, et peale seda protseduuri ma lihtsalt ütlen Irisele, et ma sooviksin kohe praegu lõunale minna, kuhugi üksinda. Õnneks lõuna algas ka peagi ning ma jutustasin oma tunnetest ka Irisele ja Irmelile, kelle ma ka masendusse suutsin ajada, tundus.

Muidugi, kui ma seda ütlesin, et noh, nüüd ajasin ka teid masendusse, siis hakkas Iris nii hullusti naerma, naeris veel päev otsa, ja ütles, et ei saanud ma midagi. Ma ei tea, miks see nii naljakas oli :P. Irmeli ka itsitas.

Aga jah. Patsiendi olemine muutus kohe, kui tehti otsus haiglasse jääda. Oli selline tunne, nagu kogu maailma lootusetus oleks *taas* talle tulnud ning ta oleks võinud nutta. Aga see maailm oli talle niivõrd tuttav, et ta ei näidanud üldse välja, et ta midagi muud tunneks, kui paratamatust.

Oeh. Kurb ja õudne.

Aga õnneks viis päeva lõpus Minttu mõtted mujale, kui näitas ultrahelipilte oma kaksikutest. Ma olen ikka niiiiiiii rõõmus tema üle, et ma ei saa. Rääkisime kohvitoas juttu ja kui ta ütles, et ta on 26, siis ma imestasin nii palju, et ta ütles, et ta on tõepoolest hästi säilinud, kuna näeb välja nagu 20. No täpselt.

Rääkisime eesti ja soome keele eksisõnadest. Talle väga meeldis,  et eesti keeles ’koristama’ tähendab koristama xD. Sest see on soome keeles ehtima.

Irisega tegime kogu õhtu nalja, ta on nii tore, just minu huumorisoonega, mida ta ka kiidab marudalt :D. Mulle hästi meeldib ta, sest ta seletas mulle, et minu praktikast lähtudes, tahab tema seda mida miangi. Siis ma ütlesin talle, et sellisel juhul tahame me praegu šokolaadi :D. Siis ta hüppas kohe püsti ja keksis kapi juurde, kus hoitakse ämbrit, täis šokolaadi ja muud magusat. Ületunnid möödusid lennates.

Tänagi, Irise ja Irmeliga sai nalja. Mäletaks ainult, millepärast, mina jälle ütlesin midagi, mis kõik nii naerma ajas. Ja mitte seepärast, et ma oleks midagi valesti öelnud, oh ei :D. Muidu öeldakse, et sa oskad siis võõrkeelt, kui sa saad naljadest aru. Ma mõtlen, et vast on vastupidi ka, et siis ka oskad, kui ise nalja teed.

Aga hommikupoole jäi mu maailm korra seisma, kui osakonna peal jalutasin. Vaatasin muuseas oma vasakut ülakehapoolt, kui nägin, et mu nimesildi küljes olev haaknõel on lahti ja sõrmus on kadunud. Siis jäi aeg seisma senikauaks, kuni ma taskusse vaatasin silmadega ja nägin, et õnnnnneks oli sõrmus sinna langenud. Jeesusmariajajoosep, kuidas ma ehmatasin. Painutasin natuke haaknõela nõela ja panin ta tagasi. Ma ei taha teda kotti kaugele jätta töö ajaks. Tore on, kui ta on silma all koguaeg :P.

Täna kohviruumis oli üks sekretär uus, kes minuga niiiiiiiiii kaua niii paljust rääkis. Ma sain taas maru suure keeleoskuspraktika. Rääkis oma tuttavast, kes Eestis loomaarstiks õpib, kuna Soomes on liiga vähe kohti ja liiga palju tahtjaid. Rääkisime ka muudest tingimustest Eestis ja niisama elust-olust. Mulle tundus, et ta rääkis natuke aeglasemalt ja selgemalt, kui ta tavaliselt räägiks, sest ma olen noor eestlane :D.

Aa, mis täna oli eriti meeldejääv – PROPOFOL. Michael-Jackson-maito, nagu siinmail teda tuntakse mõnel pool :P. Mul on selle rohu vastu kerge tõrge, kuna see tappis mu lapsepõlve lemmiklaulja. JA TÄNA pidin mina ISE seda valmis manustama patsiendile. Kel SAMUTI oli südameprobleem.

Elu käis vahelduva eduga silma eest läbi. Või ei käinud ka, pigem oli selline apaatsus. Nagu sind sunnitaks koos oma vaenlasega mingit mutually beneficial asja tegema. Sa ei taha eriti, aga sa pead ka, sest see on lõppeks ikkagi hea asi.

Aga tegelt ka. Mina kasutasin Propofoli. Ma ei tea, kuidas ma end tunnen, selles suhtes. MJ tapjarohi.

Peale tööd käisin linnas, kirbuturul. Proovisin üht linast kleiti selga, kuid suur oli. Ja siis käisin raamatupoes ja imetlesin uut „Gulagi“ kujundust. Siis käisin postimajas ja naudisklesin seda pilvealust päikest, mis korra välja tuli.

Nüüd on tarvis teha süüa ja hakata Peep Show’d vaatama. Leidsin poest glut-vaba pitsat :D. Ma ei tulegi Eestisse, otsustasin jälle :D.