Need hooldajad ja õed olid nii ülivõrdes lahedad, et ma ei või. Kaks tüdrukut, Tarleena ja Juuli ning vanem naisteravas Leene. Need rääkisid minuga ainult soome keeles, sest eile minuga räägiti ka nii ja ma ütlesin, et ma sellest jutust sain 70% kindlasti aru :D. Ülejäänud ma lihtsalt arvasin (hästi ohutu, kui sa oled meditsiinivaldkonnas tegev xD).
Nii äge oli ikka, ma pidin jälle ära surema, kui ma soome keeles pikki lauseid ütlesin ja minust aru saadi ja mulle vastu pikka juttu räägiti. Elu nagu telekas :D. Või unistuses. Kujutasin koguaeg ette, kuidas ma suvel suvalt Kuopiosse lähen ja käitun seal nagu kodus, sest esiteks ma tunnen linna ja nüüd oskan veel keelt ka.
Jessuke, kuidas ma ei jõua ära oodata, mil Kuopiorockile võin taas minna.
Niisiis, nalja sai nendega ja kui nad küsisid, et kauaks ma jään ja kaua ma seal olnud olen, siis peale seda, kui ütlesin, et ülejärgmine nädal lähen ma teise osakonda, naersid nad, et ega nad mul ära minna küll ei lase. You guuuuiiiisseeeee :D.
Aa, eile, kui Ellaga kodupoole läksime, naersime jälle nagu väärakad, kui rääkisime, et meil oleks Soomes vaja hoopis haagiselamut, mida juhib pikkade juustega metalist, kel on ka puhtjuhuslikult koguaeg paljas ülakeha. Ja kes meile süüa toob ja siis vahetevahel poseerib. Ja siis täna Ella ütles, et mõtle, kui nüüd tuleb mingi selline kena arst sulle. Ma ütlesin, et pfff ja läksin minema. Ja siis, kui ma parajasti puhkeruumis kapsast hakklihaga näost sisse kühveldasin, tuli mu osakonda arst. Pikk ja sihvakas, teravate näojoontega ning pikad blondid juuksed kuklale patsi pandud. Vaatasin seda ilmutust nii avalikult, kui veel ühiskondlikult aktsepteeritav oli ning muigasin omaette, mõeldes Murphy seadusest.
Teadis keegi, et toorsalatile võib maasikamoosi panna või? Täna, kui patsientidele toitu jagasin, mõtlesin ja mõtlesin, mis see punane ollus seal salatilehtede ja kapsa ja kurgi peal on, et see ei ole ju ometi ketšup. Aga siis nägin maasikamoosi purki seal ja sain taas kultuurilise šoki. Mitä helvettiä nagu, ma ei julgenud ise proovidagi seda, aga patsientidele jagasin rõõmsasti. Ausõna, on keegi söönud seda salatit niimoodi?
Üldsusele teadmiseks, kes veel alles õpivad ravimeid tundma, et olemas on selline kullake nagu Tradolan RETARD. Ella, kas ma sebin meile mingi mõistliku varu? xD
Ja ikka on niivõrd veider näha, kui osakonnas on 12 töötajat korraga. TÜ kliinikumi abdominaalis oli neid umbes 5. Ja sama suur osakond, kuid Eestis töötad sa 12 tundi järjest, mittemillegi eest. See ei motiveeri üldse õppima. Õnneks ma tean, et see on mu kutsumus ja ma õppin ikkagi :D Take that!
Kõik need soomlased, keda siiani olen kohtanud, on niii head inimesed. Kõik naeratavad, kõik räägivad sõbralikult juttu, kõik on nii siirad.. sh bussijuhid hommikuti, suvalised möödakäijad tänaval, patsiendid ja teised töötajad. Kui tulen tagasi koju, katsun ka ise inimestele niivõrd inspireerivalt mõjuda.
Millestki pidin veel rääkima. Ahjaa. Söök. Lol.
Me ei ole võimelised tõestama, et me oleme naised ja meile meeldib süüa teha, sest iga kord, kui me siin midagi teeme, õnnestub meil see kuidagi vussi keerata xD. See on juba muutumas patoloogiliseks, sest me tegime täna õhtuks „omletti“, sest meil polnud midagi muud süüa. Aga ka SEE läks käest ära. Kuidas see võimalik on? xD
Ella on suutnud end kokku võtta ja muna suunas pussnuge saatma hakata
Arvestades seda, et ma pean end suht heaks söögikokkuklopsijaks ja Ellal on kokapaberid, on see kuidagi naljakas. Imogen ütles, et tema arust on see näha, et me oleme täiega head söögitegijad, sest meil on iga päev uus söök, samas kui tema teeb endale mingit ahjus või mikrokas soojendatavat valmistoitu.
Ma kaotasin oma püssikuuli ära. See oli mulle väga tähtis ja oluline. Tänks, Soome, nüüd oled sa igavesti mu mälus kui see koht, kus kadus kuul. Prkl.
Aa, üks seik hommikust ka. Ei suju need tööleminekud meil ka üldse, ikka juhtub midagi naljakat. Teel bussipeatusse peame ületama metsavahel oleva lumehunniku, mis on hästi libe. Eriti neile, kellel on peegelsileda tallaga kingad jalas. Ella ja Fiona ning Imogen kukkusid kõik pikali või siis peaaegu. Mina jäin püsti ja tundsin uhkust oma põhjamaa oskuste üle, aga ainult senini, kui saime ülekäigurajale, ning ma keset siledat tasast pinda kummuli käisin. Lambist. Eriti tobe, retard mode ON.
Sile kingatald ja jääst küngas nõuavad SBK unustamist ja muutumist ettevaatlikuks tüdrikuks, kes oksast kinni haarab, et puhtana alla saada.
Aga nüüd on õhtu ja plaanis on teed teha ja õudukat vaadata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar