Tegin endale teed ja sõin sinihallitus- ja Brie juustu ning vägistasin pool kaneelisaia endale sisse. Taustal mängis „Piiikkkkkuuuu Kakkkkkooosen aaaaaaaaaaaamuuuu!“ ^^ Jee.
Varsti tuli Sari ka, kes meie koordinaator on, ja viis meid bussipileteid tegema. Hingehinnaga piletid on muidu :D. Ja muuseas kiikasin seal ajalehtede pealkirju ja igal pool oli suurelt, et „Kevad on käes!“ Tuhkagi, taevast sajab jääd ja rajutuul on.
Siis viis Sari meid kooli, kus me kohtusime Anna-Maijaga, kes meid haiglasse ringkäigule viis. Tutvusime osakondadega ja Marega, kellest Ella koguaeg nii häid asju räägib :D. Ja kellest ilmselt ma ka muudkui räägiks.
Minu esimene oskakond on kopsuhaigused ja esmaabi, nad on nagu kaks ühes. Juhendaja on hästi lahe, rääkis inglise keelt hästi ja rõõmustas, et ma tulin. Ma ei jõua ära oodata, millal saan sinna soome keeles rääkima minna. Kuigi ilmselt olen ma siis nii aukartlik, et ma räägin parem ingliskeeles, kui rikun oma grammatikavigadega soome keele ära :D.
Peale haiglat läksime veel korra koolist läbi, kus oli parajasti toimumas praktiline ülesanne parameediku üliõpilastele. Reaalne kiirabiauto tuli, reaalsed masinad-särgid-värgid kõik, kaasõpilane oli patsiendiks ja kõik reaalsetes riietusetes askeldasid ta ümber. Elutähtsate näitajate masinad olid ka juures ja. Elušeff, meil võid sellest ainult salaja pimedas nurgas unistada.
Lisaks saime me näha ruumi, mis oli nagu kaubanduskeskuse turvaruum, kaamerate ja mikrofoniga. See vaatas üle kahe ruumi, millest üks oli reaalne intensiivpalat ja teine oli inimese kodu. Parajasti askeldasid parameedikud patsiendi kodus, kes oli diabeetilisse koomasse langenud. Väga vinge. Ülireaalne simu. Ma ei kujuta ette, kui selline asi Eesti medkoolides oleks. Haiglad ei ole ka nii šefid.
Enivei, me läksime siis linnapeale ja käisime ostukeskuses. Mõmm, seal müüdi nii palju muumiasju, et ma pidin neid ostma. Ma võin ülejäänud kolm kuud toituda ahjuseina kraapest ja jahukördist, aga muumikausta ja värviraamatu ning pliiatsitopsi ma Pidin saama.
JA HESBURGERIS OLI GLUTEENITON BURGER! *head assplode*
Toidukast ostsime risotomaterjali (hea, et oli meeles sinna riisi ka sisse osta). Koju jõudsime, siis puhkasime, sest uskumatu väsimus tuli peale. Mina heitsin korra pikali ja Ella muudkui nudges mind msnis, et kas ma magan xD. Siis tuli ukse taha, lasin ta sisse ja põrnitsesin vidukil silmi, kui ta küsis, et „Magasid vä? Tuld sul ka ei põle!“ Minu vastus, et jah, ma nimelt Magasin, ei pädenud vist.
Vedasime siis end kööki risotot tegema. Pannikaant meil ei olnud, see oli ülakorrusele viidud, aga kuna me oleme vaesed ja seetõttu loovad eestlased, siis me kasutasime pannikaanena ahjuvormi.
Lõppudelõpuks ei olnud me kunagi sellist risotot teinud, sellise riisi ja selliste ainete ja võtetega, aga tohutult hea tuli. Maitsete segu. Oleks ainult kanapuljongit olnud, mitte soolvett xD. Hakkab pihta jälle see „Leipäääää, syyööötävääääää, juotavaaaaaaa!“
Saime toidu valmis ja mõtlesime, et pakume kindlasti Damile, sest ta ütles, et kuna ta süüa teha ei oska, peseb ta kõik nõud alati ära.
Sõime siis rahulikult teleka ees ja rääkisime Emmiga juttu, pärast tuli Fiona ka, ja tõenäoliselt Graeme. Telekast tuli Little Britain, seda oli nostalgia vaadata selles seltskonnas, sest mul tuli Wales meelde. Ma igatsen seda aega nii väga, nii nii väga =(.
Aga see oli hea aeg ja jääb mulle sellisena alati mällu^^.
Hakkan nüüd oma muumi asju lahti pakkima ja imetlema, kandes samal ajal uhkusega sõjaväepükse ja Mokoma punase kuke särki.Fjaa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar