Tänase päeva parim hetk oli see, kui avastasin shortcuti haigla riietusruumi. Selle eest pean tänama noorsand Barclay’d, kes mulle haigla ukse juures tsau ütles, ja seda, et all näeme. Mul oli nii, et dafuq, täiega imelik, et Fiona ka läheb kuhugi mujale, kui mina, ja jõuab ometi esimesena riietusruumi. Ma siis läksin oma tavalist teed mööda sinna ja nägin, kuidas Graeme minust tükk maas eespool on. Võtsin toohetk nõuks päeva lõpus ka samast trepist alla minna, kust tema, ja vaadata, kuhu ma jõuan. Meh.
Tööl oli nõme. Terve päev oli nõme, sest silmad tahtsid peast kukkuda ja koguaeg oli mingi ekstrakorporeaalne tunne. Teha ei olnud ka midagi ning kindel juhendaja puudus ka. Lisaks olen mina see ainus friik, kes kannatab AINULT latekskindaid (mis üle maailma haiglatest ära võetakse, kuna kõigil tekib nende vastu allergia). Õnneks on meil osakonnas üks karp XL suurusega latekskindaid, sest igal pool on kasutusel nitriilist ja vinüülist kindad. Need on samas ka ägedad, kuna kätele tekib hästi lahe puna-vöödiline reaktsioon. Meh.
Tänast tööpäeva sobib lisaks iseloomustama ka seik, et me ei saanud isegi mähet vahetada ühe soome õpilasega, sest keegi teine oli meist ette jõudnud. Kujutate ette?. Meh.
Aga mis mulle meeldis, oli hommik. Sest see oli naljakas. Omamoodi. Kell keerati tund aega tagasi või edasi nädalavahetusel, ja mina ning mister Barclay olime nagu mingid elutud objektid, kes bussipeatusse ja tööle venisid. Vestlus pimedas bussis nägi ka välja ülikirglik: „Mõmm?“ –„Mõmm. (pikk paus). Mõmm?“ –„Mõmm.“ *grumble* Meh.
05:20 ei ole normaalne ärgata, ei ole. Meh.
Tööl oli nõme. Terve päev oli nõme, sest silmad tahtsid peast kukkuda ja koguaeg oli mingi ekstrakorporeaalne tunne. Teha ei olnud ka midagi ning kindel juhendaja puudus ka. Lisaks olen mina see ainus friik, kes kannatab AINULT latekskindaid (mis üle maailma haiglatest ära võetakse, kuna kõigil tekib nende vastu allergia). Õnneks on meil osakonnas üks karp XL suurusega latekskindaid, sest igal pool on kasutusel nitriilist ja vinüülist kindad. Need on samas ka ägedad, kuna kätele tekib hästi lahe puna-vöödiline reaktsioon. Meh.
Tänast tööpäeva sobib lisaks iseloomustama ka seik, et me ei saanud isegi mähet vahetada ühe soome õpilasega, sest keegi teine oli meist ette jõudnud. Kujutate ette?. Meh.
Aga mis mulle meeldis, oli hommik. Sest see oli naljakas. Omamoodi. Kell keerati tund aega tagasi või edasi nädalavahetusel, ja mina ning mister Barclay olime nagu mingid elutud objektid, kes bussipeatusse ja tööle venisid. Vestlus pimedas bussis nägi ka välja ülikirglik: „Mõmm?“ –„Mõmm. (pikk paus). Mõmm?“ –„Mõmm.“ *grumble* Meh.
05:20 ei ole normaalne ärgata, ei ole. Meh.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar