20.03 ja ekaa päivää töissä.

Kell tirises 5 ajal. Kahjuks ei tabanud see mind üllatusena, sest ma ärkasin öösel iga natukese aja tagant üles ja mõtlesin õudusega, et kell on kaheksa ja ma polnud kuulnud, kui ta helises. Õnneks nii ei olnud ja ma sain rahus veel 8 mintsa puhata. Siis vedasin end üles ja läksin sõin veits risotot ja tegin teed.

Telekast tuli masendav teleturulaadne asi ja süvendas veelgi apaatsust. Imogen ja Fiona tulid ka umbes 10mintsa enne bussi saabumist välja ja hakkasid munema. Me Ellaga mõtlesime, et düüd, buss läheb 5 minuti pärast bussipeatusest aga me oleme veel siin. Nad ütlesid, et tsilll :D we got this.

Ikka jõudsime bussile. Sõitsime haiglasse ja vahetasime riided. Lohvakad ja imelikud püksid on seal, millega oli tunne, nagu jalgevahe oleks kusagil põlvede juures :D. Ma poleks kunagi uskunud, et ma seda ütlen, aga – ma igatsen oma kooli praksiriietust. Mõmm.

Kopsukirurgiasse saamine oli paras mälumäng küll, 305893503982 käiku oli, kust oli vaja kuskile ära pöörata. Sain praktiseerida oma keelt jälle, kui pärisin järgi, kuidas ma ikka kopsuosakonda saan.

Aa, kui osakonnas kasutasin soome keelt praktiliseks suhtluseks, siis ma pidin erutusest ära minestama, kui minust kohe aru saadi ja vastati. Hullumaja, kui lemmik soome keel on.

Laav.

Mm, enam-vähem esimese asjana sain vaadata trahheostoomi eemaldamist. Ma pole enne näinud sellist asja, ja see ehmatas korra ära küll. Ma ei olnud üldse valmis, et ma kohe midagi sellist näen, kuidas ma hingetorru näen, kuidas ta liigub ja kuidas sealt röga välja tuleb. Aga nüüd ma vähemalt oskan enamvähem kindlasti trahheostoomi sisse toru panna xD.

Eemaldasin paar kanüüli ja panin kaelahaavale plaastri. F* yeah, I am qualified.

Eestiga on siin ülitohutud erinevused. Töömoraalis jne. Osakonna peale oli mingi 8 õde umbes. Ma, kui nägin seda, mõtlesin, et siin oleks nagu mingi kolm vahetust lihtsalt samaaegselt koos olnud, võrreldes Eestiga. Aga see oli normaalne, ja kõik rääkisid juttu ja naersid ja tegid huumorit. Polnud jälgegi tusast, depressioonist ega väsimusest. Kuhu ma küll olen sattunud, mõtlesin ma, sest see koht ei saranenud kohe kindlasti mitte ühelegi eesti haiglale. Vabandust, aga no nii on.

Aga osakond ol lahe, seal olid enam-vähem kindlatel aegadel pausid ka, nii et sul lihtsalt EI OLE võimalustki kella seitsmest neljani jalul olla ja joosta, ja siis alles leida vaba viis minutit, et midagi hamba alla pista. Riik imestab, miks tervishoiutöötajad mujale rändavad.

Aga mina olen siin puhtalt seetõttu, et tahan keelt osata ja veel üks Soome linn selgeks õppida, et oleks lahe külastada tulevikus.

Kui töö läbi sai, läksime Ellaga bussikasse, kus saime tund aega bussi oodata ja jälle marudalt naerda, kui eilsed asjad meelde tulid, kuidas me ostukeskuses nii kurnatud olime, et oleks võinud järgmise inimese toiduasjad ka enda kotti laduda sujuvalt, öeldes kõva peenikese häälega Kiiiittttiii!! Dafuq.

Bussis olime ka deliiriumis, Ella nägi bussijuhi juures olevailt peegleilt kahte kujutist ja mõtles, et need on kaks bussijuhti, kelle liikumine on sünkroonis.
Ma ei tohiks blogi nii hilja kirjutada, sest ma ei näe enam juba oma läpakat, kuna see on nii tilluke.

Aga õhtu möödus maru rahulikult - filosofeerisime Damiga inglismannide kõrkusest ja rahvaste tülide ajaloolisest taustast ning mängisime tema ja Fionaga UNO kaarte. Nad on ülilahedad. Muuseas käskisin Damil endale Inglismaalt Galaxy Cookie Crumble’i ja ühe kivi kaasa tuua. Sest kui ma Walesis olin, unustasin ma Nottinghamis, Salisburys ja Gloucesteris käies kive kaasa võtmast.

Üllatusmuna seest sain ka täna mingi nõmeduse -.- Lilla tobe ahv, kel reket tagumikust välja kasvab. Why?


Muidu saime eile ka kätte enda salmonella ja MRSA proovid. Paraku on need cdoc formaadis ja neid ei ole võimalik avada. Raudselt oleme me Ellaga lihtsalt kaks päeva Soome inimesi nakatanud rõõmsalt. Pagana Umbrulla-Ulla-Ulla, kes ei suuda peale kolme palumist meile normaalset faili saata või siis kirjutada, et ou, te olete haigusi täis ja teid tuleks üldsegi magama panna.