17.03 ja saapuminen Kotkaan

Kui laevalt maha tulime laupäeva hommikul, tervitas meid kevadpäikese asemel lõikavalt külm tuul ning lumesegused tänavad. Lisaks peatus laev oodatud kohast 1km eemal. Minul ja Ellal oli hästi vahva oma (minul suure ja Ellal ümberkukkuva) kohvritega suruda end vastutuult bussijaama suunas. Lõppkokkuvõttes jäime me ühest bussist maha, sest pool tundi on ülioptimistlik arvestada sadamast suure pagasiga jala Kamppi jõudmiseks.

Neways, Kotka bussil rääkisime terve tee juttu ja jõudsime Ella kotile külge mõelda kohutava isiksuse ja painajalikud mõrvamõtted, mille ta teoks teeb, öösel üht ratast aeglaselt kiuksutades.

Kui Kotkasse kohale saime, oli sealne bussijaam kinni (ikkagi laupäev. Lol). Kuna oli tohutult nõme ilm, siis me vaatasime endale välja mingi kohviku. See oli nagu peatükk Lemony Snicket’s series of unfortunate events lugudest, mis pani paika terve meie päeva teema. Kohvikus oli mingi aasia perenaine oma lapsega, omanikuks. Tellisin talt kaks teed ja maksin ära. Siis panime Ellaga oma asjad toolile ja tahtsime teed kätte saada. Ella küsib, et kas tellisid ära. Ma ütlen, et jaa, ta isegi valas välja. Aga mitte kusagil ei olnud teetasse näha, perenaine kah jumala tavalise näoga, oli juba hakanud mingit uut tegevust tegema. Me olime veits nõutud, et ..dafuq. Aga siis käis *tinn!* ja perenaine andis meile teetassid. Me saime just mikrokas tehtud teed. How awesome is that.


Siis tuli Sari ja viis meid ühikasse. MARU ÄGE ÜHIKAS ON. Kahekordne madal punane ehitis. Hästi hubane. Ühine köök ja telekas, toad aga on üheinimese omad. Siin elab kreeklasi, inglasi, šotlasi, sakslasi, üks leedukas ja siis tšehh ja siis veel Šveitsist ka minuarust.

Mm, käisime viisime neile Vana Tallinnat ja Tallinna peenleiba, osad juba teadsid ka, millega tegu on. Näitasime enda näo ära ja läksime siis Ellaga poodi otsima.

Sellest kujunes ülikoomiline retk, sest me täpselt ei teadnud, kus see pood on, nägime seda ainult möödasõidul korra, nii et me teadsime ainult seda, et ta on kollane. Hakkasime siis ühes suunas astuma, kuhu pood tõneäoliselt jääma oleks pidanud. Aga kui meil kõnnitee ühel poolel otsa sai, mõtlesime, et lõikame ühest tänavast, mis peaks täpselt selle poe juurde viima. Kõnnime ja kõnnime, ilusad värvilised puumajad mõlemal pool ja järv (või meri) majade taga. Aga siis jõudsime korraga samma kohta tagasi, kust me alustanud olime, sest see tänav tegi peaaegu ideaalse ringikujulise kaare xD. Oh well, mõtlesime, lähme siis ikka suurt maanteed mööda. Kõnnime ja kõnnime ning ikka kõnnime. Autoga tulles tundus, et see pood oli ühikast mingi 200m kaugusel, aga me olime seks ajaks läbinud kindlasti 5 korda rohkem maad. Lõpuks leidsime ühe bensuka, kust küsisime, et kuhu toidupood jääb. Teenindaja ütles, et ühele poole 500m jääb Siwa, ja sinnapoole, kust me just tulnud oleme, jääb kilomeetri kaugusele K-market.

Mõtlesime, et suva, lähme otsime Siwa üles, sest see on ligemal, ja kui me oleme midagi endale kõhtu saanud, siis võib juba otsida selle teise poe üles. Hakkasime astuma ja mõtlesime, et kui õnnetud me tegelt oleme, arvestades oma finantsilist olukorda ja hirnusime teepeal enda üle nalja tehes nii palju, et mingi auto sõitis meist mööda ja lasi signaali.

Poolel teel Siwasse (me tollal muidugi ei teadnud, et me poolel teel oleme, meie arust me olime selle 500m juba ammu läbi käinud) leidsime me kebabiputka. Kuna seal pakuti süüa ja peavarju, astusime me sinna sisse, tellisime friikaid kebabilihaga, ja tunnistasime lõunamaade töökultuuri ja –esteetikat. Aga meil oli savi, sest meil oli külm, nälg ja väsimus. Sõime ära ja jätkasime oma lootusetut retke. Mingihetk mõtlesime, et kui peale järgmist käänakut pood meile näkku ei vahi, siis lähme tagasi. Aga õnneks peale käänakut oligi pood, võpsikus peidus. Leidsin seal endale kohe nisuvabu saiakesi ja rohelist teed ning õhtu tundus kohe palju helgem.

Tagasitee sujus enamvähem normaalselt (va pisarateni naermine keset kõnniteed, jälle meie endi üle), aga ainult senini, kuni jõudsime ühikate ligidusse. Me olime tee peal, kust läbi metsatuka viis üks rada ühikani, mida ma enne autoaknast näinud olin. Aga kuna seda rada ei olnud tol hetkel minu nägemisulatuses, siis ma mõtlesin, et me võime suvalisest kohast ka läbi lume panna, vahet pole :D. Tegin siis esimese sammu – normaalne. Teine samm – vajusin oma kummikutega siuhti puusani lumme. See oli nii naljakas, sest terve tee oli nagu üks kannatuste rada ja nüüd, pmst oma ühika akende all veel upu lumme ära.

Pmst.. ma astusin veel kaks sammu, kühveldades enda kummikutesse kamalutega lund. Ella oli mul taga, hõikas, et kuidas ta peaks kontsadega saama sealt tulla, kui tal kott vajub ka lumme, sest lumi OLI puusadeni xD. Ta viskas oma koti mulle nagu mingis traagilises filmis, et let me die, save her! Ma haarasin ta koti ja üritasin kuidagi manööverdada. Ella küsis, kas ta võib minu aukudesse astuda ja nii me kulgesime poolele teele ühikani, kui ma jäin seisma.. ja kukkusin peaaegu kokku naerust, sest nägin, et see teerada, mis seal pidi olema, oligi seal, meetri kaugusel kohast, kust meie metsa sisse keerasime xD. Neerud rappusid paigast ära, ausõna.

Igaljuhul, kui me lumest välja saime, kallasin ma kohe kummikutest nii palju lund välja, kui sain, kuid sinna sisse jäi ikka päris hulgim lumesuppi. Aga üllatuslikult kannatasin ma selle suht normaalselt ära, minu põhjamaajalad ei vea mind ikka alt.
Läksime ühikasse sisse, panime toidu ära, pakkisime toas ülejäänud asjad kappidesse lahti ja puhkasime veidi. Mängisime Ellaga UNOt ja vaatasime pilte. Kella üheksa paiku läksime teisele korrusele, kus oli ülejäänud rahvas. Ajasime seal nendega juttu ja pakkusime Vana Tallinnat. Tsikid ja osad tüübid läksid klubisse, meie jäime siia, koos leeduka ja paari teisega. Mängisime Yatsyt ja jõime koolat ning läksime ka ise magama. Vot sel ööl oli hea uni. Ülim lihsalt.