Olen teises osakonnas nüüd, käima peaks sise praktika. Aga ei käi, mingi muu käib, millest ma loodetavasti saan kuidagi vormistada kliinilise praktika.
Kui K1-st ära tulin, siis oli viimane päev nii armas. Patsient L, kelle saabumist ülikeerulises seisukorras ma pealt olin vaadanud ja temaga tegelenud, oli selleks ajaks nii ilusasti kosunud, et sai juba normaalset toitu süüa ja vuras oma ratastooliga ringi. Ja kui ma tema kõrval oleva patsiendi voodit tegin, siis ma nägin, kuidas ta oma trakariauku vaatas (trahheostoomikanüüli ava) peeglist. Ma ütlesin talle, et ta näeb kena välja küll :D. Seepeale tegi ta käega sellise tibiliigutuse ja kirjutas oma magnettahvlikesele, et „Ajattele 63 vuotta.“ Ütlesin, et no täpselt :D. Tegemist oli meesterahvaga.
Aga nüüd oli mul vahepeal õige mitu vaba päeva, mille jooksul oli mul nii igav, et ma mõtlesin, et suren ära. Aga ometi ma ei saanud seda teha, sest ma pidin koolitööd tegema. Ühe töö isegi tegin ära enam-vähem, aga mitte kõige tähtsama :D. Sest puhkepäev on ikka puhkepäev.
Nende päevade jooksul sai nii lund kui ka päikest. Soe ei ole siin veel olnud, aina külm. Esmaspäeval aga, kui päike paistis, käisin ma metsas jalutamas. Leidsin mingi raja, suvaliselt keeras metsa sisse, ilus roheline ja künklik rada oli. Läksin tedamööda nii palju edasi kui sai, enne kui vesi ette tuli. Meri.
And by vesi I mean jää.
Ma juba vaatasin välja kohad ka, kuhu kindlasti jalutama tuleb minna. Mingi metsavaherada on olemas, ametlikult paika pandud, siltidega ja puha. Mis mõnes mõttes on halb ka, sest jääb hästi kunstlik mulje. Nagu Nottinghamis, kui ma Joega Sherwoodi laanes käisin. Seal olid ka sildid igal pool väljas ja tee oli vist sillutatud puukooretükikestega.. See võttis viimase eheduse tunde ka ära. Aga õnneks oli Robini tamme ümber suur aed, kuhu keegi sisse minna ei saanud, katsuma ja saagima.
Miks see metsarada mulle silma jäi, on seetõttu, et siin on muidu KÕIK traataiaga eraldatud. Ei saa ei graniidi peale ronima ega suvalises koha metsa sisse keerata. Kui sa just ei vandaalitse üle kitsekarjuse kõrguse aia vähemalt.
Niipalju siis loodust.
Uues osakonnas on vähemalt hästi palju aega, et lugeda patsientide haiguslugusid. Osad on nii naljakalt kirjutatud, et naera või kõva häälega. Mina küll muigasin. Sõnavara täieneb maru hoogsalt ja ilmekalt.
Ma tutvusin soomlaste kunstiga ka, lõunapausi ajal. Osakonnas on miski raamat, kunstist, mis haiglates on. Maru lõbus :P. Aga seal on hästi kauneid ja armsaid asju, ma kirjutasin parimad üles ka endale. Kes viitsib, see guugeldab järgmisi pilte: Frans Toikkanen „Nukkuva“ 1986. See on magavast kassist, kes näeb välja nagu must mägi, hästi nunnude karvadega, seeriast Fransun kissat. Siis Helmer Selin „Purjetuulta Päijänteellä“ 1988. Seal on suur valkjashall taevas ja valgete purjedega purjekad, mõnus põhjamaine puhas pilt. Viimaseks Eile Kinnunen „Luontopäiväkirja“ 2006 aastast. See on viies suurest pildist koosnev seeria, iga suure kanvase peal on umbes üks kujutis. Näiteks leht :P Hästi lihtsalt, aga samas ka detailselt ja loomutruult. Nii toredad pildid kõik.
Mm, tänase tööpäeva tipphetk – patsiendiks üks meesterahvas, kes on samuti sündinud 25. veebruaril :D. Ma olen nii õnnelik tema üle xD. Et tal on ka au olla sündinud niivõrd heas tähemärgis, mille siirast headust võivad hinnata üksnes need, kes ise samuti seda märki jagavad :D. Juhendaja pidi talle koju helistama, et jagada talle juhiseid eelseisva operatsiooni tarbeks. Ma kohe süvenesin eriti hoolikalt ja kuulasin, kas ta ka telefonis tundus nii tore ja hea mees olevat, kui ma arvan, et ta on :D.
Mõte kandus seal kohe Markile, kes Walesis oli. Ma tahaks niiväga teda uuesti näha ja talle kohvi pakkuda ja öelda, et tema hiirelõksuidee on puhas geniaalsus ning paluda tal ka endale mälestuseks üks karaokeplaat meisterdada. Oh meid Kalu.
Ma olen ikka nii liigutatud, et kellelgi on samal päeval sünnipäev kui mul. Eriti, kui selle inimese sünniaasta on tükkmaad enne II maailmasõda. Annab lootust, nagu mina elaks ka sõja nii edukalt üle, et pere ja lapsed alles ja ise ka nii terve, et ligi kaheksakümneselt tuleb elu esimene kirurgiline sekkumine.
Ja tänase päeva kultuurišokk! – bussi sisenes inimene, kes rääkis telefoniga. Selle tõttu ei saanud ta hästi rahakotist oma bussisõidukaarti kätte, jändas seal. Bussijuht ilma pikemalt mõtlemata sirutas oma käe välja, mees andis talle oma rahakoti, bussijuht võttis sealt välja sõidukaardi, tõmbas masinast läbi, pani ta rahakotti tagasi ning andis selle mehele. Täitsa lõpp. Milline viisakus! Milline usaldus! Milline vastutulelikkus ja seltsimehelikkus!
Aga nüüd ma tahaksin enne kella üheksat-kümmet tuttu minna, et MITTE väherda voodis kella üheni ja tunda, kuidas mu arterid kahjustuvad seetõttu, et mu uni on nii halvakvaliteediline.
Ja sellega seoses. Ma mõtlesin täna tööl, kui ma taas ei suutnud eelneva tõttu silmi avatuna hoida, et mis asi täpselt iseloomustab seda, kui sa tuled koju, sa pole eelneval ööl üldse maganud, ja sul on tunnelvisioon, mis näitab sulle ainult voodit. Ükskõik, kuhu sa ka ei vaataks, sa tunned voodi kutset. Ja seda iseloomustab Family Guy:
Brian Griffin: Stewie?
Stewie Griffin: Yeah?
Brian Griffin: It's not your fault.
Stewie Griffin: What?
Brian Griffin: It's not your fault.
Stewie Griffin: I know.
Brian Griffin: It's not your fault.
Stewie Griffin: [annoyed tone] I know.
Brian Griffin: No, Stewie, Stewie. It's not your fault.
Stewie Griffin: Don't do this to me, man. Not you, man.
Brian Griffin: It's not your fault.
Stewie Griffin: Screw you. Cut it out, man!
Brian Griffin: It's not your fault.
DON’T DO THIS. BECAUSE IF YOU DO, YOU’RE FCUKED! IT WILL FCUK YOU UP AND YOU WILL ~*NEVER*~ BE ABLE TO GO TO SLEEP BEFORE 2 A.M.! See kõik on reaalsus siis, kui sa tuled koju ja teed pisitillukese unekese. Ära mitte iial tee uinakut, kui sa pead hommikul kell viis ärkama.
Hemmetti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar