Kärmel sammul, kuna külm on, tööle Leikosse!“
Hommikul oli jälle ilus ärgata, nähes akna taga laia langevat lund. Ma teadsin juba suvel, et see aasta tuleb pikk talv. Vaadake, kuna see algas, peale uut aastat üldsegi. Möödanik on see aeg, kus oktoobris pidi juba külmadeks talveöödeks valmistuma.
Peaasi, et veebruar jääks kvalifitseeruma kui talvekuu. Ma keeldun, et mu sünnipäev hakkab toimuma kevadeti või sügiseti või suviti. Ei, lihtsalt..ei.
Siis on mu iseloomule vähemalt loogiline ettekääne olla selline nagu ta on :D.
Tööl tegin täna päkapikutööd – meie osakonda tuli kolm kastitäit haiglasussikesi. Mina sain neile kõigile LEIKO peale kirjutada, koos KOKSi ja suurusnumbriga. Nüüd kantakse seal haiglas 20 aastat minu kirjutatud susse. Ja mis kõige ägedam selle juures – neid kingakarpe ei läinud neil vaja!
Ma sain omale võtta nii palju, kui süda ihkas. Piirdusin esialgu neljaga, sest mulle poleks rohkem kätte mahtunud nii, et ma ka ohutult liigelda oleks saanud. Neid nelja oli nii rakse valida, sest üks karp oli rohkem jäigem kui teine ja teine karp rohkem kandilisem kui kolmas. Kuigi reaalsus on see, et need olid kõik ühesugused täiesti. Täiesti identsed karbid. Aga ma ei suutnud, ma nõrgestusin, kui ma neid katsusin ja nägin – niivõrd kandilised, konkreetsete äärtega, jäigad ja kindlad. Ülimõnusad.
Et pmst ei saa minust tulevikus hull kassimoor, kel on 72 kassi, vaid hull karbimoor, kellel on 72 karpi, vähemalt. Ja igas karbis on märkmikud, mis on ainukesed asjad, mida tal sama palju on kui karpe, ja mida ta sinna karpi üldse panna mõistis.
Nüüd need karbid on mul siin toas ja ma võin neid riita laduda ja nende sisse igast asju panna^^. Ma veel ei tea, mida ma panen nende sisse, aga ideaalis oleks nende sees mingi väikse karvase kassi pesa, kes seal keras magab. Nagu eelmise blogi kehräävä kerä. Ja siis ma saaksin selle karbi üles korjata ja magava kassi koos karbiga kuhugi ootamatusse kohta viia :D, et kassil üllatus ärgata oleks, ja et mul oleks mugav teda vaadata. Et riiulisse panna, siis toidulauale taldriku kõrvale, kui ma söön, kirjutuslauale õpiku kõrvale, kui koolitööd teen ja nii edasi.
Ma just mõistsin, et ma olen nagu Notsu ja Puhh, kes Iiahile maailma parima kingituse tegid – purk, mille sisse sai asju panna. Näiteks tühja õhupalli.
Sellega seoses, ma lugesin tööl natuke enda Muumiraamatut, mis ma kaasa võtsin. Seal oli nii toredasti kirjas, kuidas Snifil viskas üle, et Muumitroll talle käsklusi jagas ainult seetõttu, et ta on nii pisike. Siis ta tammus mööda kaljut ringi ja pomises enese ette, et ta ei taha enam olla nii pisike ja ilma mängusõbrata, kui ta märkas väikest kassipoega. See oli tema meelest nii armas (ja pisem kui Sniff ise), et tal hakkas valutama (Snifil :D). „KASSIPOEG! PISIKENE KIISUMIISU, tule siia, sa meeldid mulle niiväga!“ karjus Sniff ja jooksis kassipoja järgi :D. Ma muigasin sellepeale.
Peale selle kõige võtsin ma täna üksi patsiendi vastu. Ehk siis tutvustasin opikäiku ja osakonda veits ning võimaldasin haiglariided ja tugisukad panin talle jalga jne.
See oli üks keskealine filipiinlanna, kes oma meremehest põhjamaa mehega operatsioonile tuli. Nad rääkisid omavahel inglise keelt ja kui mu juhendaja küsis naise käest soome keeles, et kas mees soovib siia jääda või ära minna, et siis ta võib minna, kuid naine tuleb mingi aja pärast aulasse ootama tagasi. Naine küsis mehelt, et mis ta tahab teha. Mees siis vaatas naisele armastavalt otsa ning lausus rohkem juhendajale: „I would like to stay, as much as possible, with her.“ Mu süda katsub siiani sellega toime tulla.
See viis, kuidas see mees seda ütles..ise suur nagu mürakas ja naine pisem kui mina. Ta ütles seda tasaselt ja rahulikult, veendumusega, kindlalt ja iseenesestmõistetava alatooniga. Ma surin päevotsa, kui sellest mõtlesin. Milline pühendumus. Milline tõeline hoolivus ja armastus.
Mm, siis ma rääkisin lõunaajal Mirkale sellest painajast ka. Ta kuulas nii huviga ja rääkis täpsemalt veel, et mismoodi ta neid asju kogeb. Et kui tal oma kehast väljub, siis ta ei saa ise kontrollida seda, kuhu läheb, vaid et justkui tahtele allumatult hõljub läbi seina minema, horisontaalis. Aga vahest unes, kui ta saab aru, et see on uni, siis ta saab valida, kuhu ta minna tahab. Selles mõttes, et igast majade akendest sisse vaatama, mis ta unes on jne. Ütlesin pärast Liinale ka, et jutustasin Mirkaga sellest, mille peale Liina ütles, et jaa, Mirka on eriti ärgas selle koha pealt, et näiteks palatis nr 2, kuhu patsiendid viiakse kõigepealt, kui nad sisse tulevad, on Mirka pidevalt näinud kellegi jalgu voodist paistmas. Kui ta double take’i teeb, pole neid seal enam olnud. Mõtle vaid. Too palat on ka kahtlane kuidagi, sest mulle ka tundub koguaeg sealt mööda kõndides, et aknapoolses voodis magab tugisukkade või lihsalt põlvikuteväel vana naine :D. Aga no ka mina pole teistkordsel vaatamisel kunagi reaalselt kedagi näinud.
Peaksin küsima homme, et ega keegi pole seal palatis ära surnud.
Lol, minu juhendaja on minust ikka nii erinev inimene. Mirka ostis just alt endale hunniku käsitööliblikaid, rohelisi ja roosasid, ning riputas need endale kardina külge ja kutsus meid vaatama. Oma kabinetti tagasi jõudes ütleb Liina, et tema ei suuda küll enda kabinetti kaunistada. Üks kõrvitsakujuline küünal oli tal ka sunniviisiliselt riiulile pandud kunagi Halloweeni pärast vms, et tema arust ei peaks enda kabinetti kaunistama, sest muidu on patsiendil tunne, nagu ta tuleks kellegi koju.
Ma ütlesin seepaele, et aga siis on midagi ilusat seal, mida vaadata. Pidasin silmas, et patsient võib rahustuseks ja stressi maandamiseks vaadata mõnd kena pilti või käsitöö asja, aga Liina puhkes naerma ja kui sekretär Sanna-Maija tuli ka küsima, et mis nali on, siis Liina ütles, et ma olin öelnud, et kabinetti kaunistades võib neid kaunistusi vaadata, kui patsiendi nägu liiga kole on xD. Siis hakkasin mina hoopis selle peale naerma.
Lõunapausi ajal oli veel üks intrigeeriv teema :D. Meil oli täna venelane pasiendiks, kellel oli vaja tõlki. Ja siis tõlk tuli ning üks õde, Riitta, ütles, et tema saab koguaeg tõlkidega tegeleda aga enamus töötajatest on kõik sellised, et pole elus tõlki näinud haiglas. Siis teised hakkasid oma kogemustest rääkima, et kes on ka ikka mõne tõlgipatsiendi saanud, et kuidas see sujus. Oli kord üks mustanahaline olnud, kellel oli uretrotoomia vms opp, ning kes küsis, et mismoodi see peenis siis ikkagi jääb pärast, et kas vasakule või paremale poole kaldu. Naisterahva käest küsis, kes muidugi eriti kogenud ei olnud sellisel teemal. Riitta siis ütles lauas, et oleks too mõistnud patsiendile öelda, et see hakkab tal pöörlema nagu propeller! xD. Lõpuks on naistejärjekord uksetaga.
Ajuvaba.
:D.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar