20.4 GG Caravan - On Se Hienoo

Täna oli mul Leiko osakonnas viimane päev ning esimene päev, kus sain viibida operatsiooni juures. Küsisin ühe tüdruku käest, et kas tal oleks midagi selle vastu, kui ma tema lõikust vaatama tuleks. Ütles, et muidugi tule :D. Tegemist oli plastikakirurgia patsiendiga, keda lõikas eestist pärit arst. Õigemini kaks tükki, ja keda aitas eestist pärit õde. Õigemini kaks tükki, mina vaatajana (ja natuke tegijana ka) kolmas.

Tegu oli rinnavähendusopiga. Üli üli ülipõnev. Plastikakirurgia nagu ja mina sain näha. TäPe :D. Pidin ilusad rohelised riided selga panema ja siis minema saali. Õed hakkasid seal juba askeldama ja steriilset lauda ette valmistama. Mõtlesin, et nii, seda ma olen koolis õppinud ja oskan teha ning läksin ja pakkusin end appi.

Tahtsin ka steriilseid pakendeid avada. Nii tore oli, rääkisin kõigiga ikkagi soome keeles, nii tsill oli. Tundus kohe, et ma oskan ikka pagana hästi rääkida. Sain ka teada, et see müstiline kirurg, kellest meile kiru tunnis räägiti, et Kirurg tahab, et skalpell oleks laual tupsudest vasakul ja kui sa ei pane teda sinna, siis ta saab vihaseks ja blabla :D. Ja oligi umbes nii, et kirurg lihtsalt tuli ja hakkas lõikama. Tema enam ei juhendanud, et kuidas midagi panna jne.

Mul oli hea meel, et mul koguaeg mask ees oli, sest mul oli opi alguses suu lahti. Mingi kümme minutit järjest, kui rinnalt naha pealmine kiht maha kooriti ning ta lahti lõigati ja ma rasvkudet nägin. Inimesed – rasv on jumala kollane! Ja mitte vedel ega õrn. Hämming. Austus. Paratamatus.

Ja nii see opp kulges – rind lahti, ribadeks, rasv kougiti välja, pandi rind kokku tagasi, õmmeldi nibu ka ilusasti külge ning dreen sisse ja olemas. Seejärel heräämösse ärkama.

Normaalne.

 Elamus kogu eluks. Mõtlesin ka, et mis tunne on mehel teha selliseid lõikusi, et mismoodi ta oma eraelus nendesse asjadesse suhtub? :D Et kas ta näeb neid romantiliselt või siis skaneeriva arstipilgu läbi. Isegi minu nägemust/suhtumist on see vist juba mõjutanud. Aga ma ei tea veel, kas paremuse või halvemuse poole.

Peale lõikust sprintisin kiiremini bussijaama kui Usain Bolt, sest mul läks buss 13:20, aga mina olin veel 13:15 lõikusest Leiko poole teel, et oma asi võtta, ja veel garederoobi joosta viiendalt korruselt põhimõtteliselt, riide panna ja bussipeatusse jõuda. Aga ma jooksin, sest ma ei tahtnud tund aega järgmist bussi oodata.

Õnneks ma jõudsin, joostes jälle nagu segane teist päeva bussile. Eile juba bussijuht ütles mulle naerdes, et nii kiiresti pole tarvis teepeal joosta, muidu satume mõlemad õnnetusse :P. Aga mul aju ei töötanud ja mul oli see Eesti suhtumine, et nii, kui bussijuht näeb, et ma täiest väest üitan bussile jõuda, paneb ta mul nina ees ukse kinni ja sõidab irvitades minema. Siin aga kõik ootavad. Ja seepärast oligi nii imelik, et mina üksinda jooksen nagu tank, kui teised kõik tsillivad ja vaatavad mind kui ilmaimet. Soz.

Nüüd tuleb telekast Green Mile (Vihreä maili) ja me üritame seda vaadata Ellaga, aga see on keeruline, kuna mingid veidrad eesti kutid käivad segamas. Väga veidrat juttu ajamas. Tegin õigesti, et tookord bussikas hommikul ei võtnud vaevaks nendega suhelda :P.

Kell 0047: parandan - on ka normaalseid eestlasi. Ja pool filmi jäi nägemata keskelt. *Mõm*