OMG ma sain magada täna. Suuresti tänu Ellale :P.
Ärkasin selle peale, et Imogen ja Graeme koridoris häälekalt jutlesid.
Kui ma end lõuna ajal kööki vedasin, olid Imogen ja Fiona seal ja Immy ütles, et Kadiiii, ma tegin sulle kooki xD. Ma pidin talle kahjuks pettumuse valmistama, et sorri, ma ei saa seda viimast tükki ära süüa, mis seal külmkapis oli, sest ma paisun siis ja mul ei hakka kohe üldse mitte hea :P.
Aga siis tegin teed ja istusin veidi arvutis ja jutustasin Ellaga ning mingihetk võtsime asjad ja läksime otsima parki, kus Ella varem käinud oli.
Bussireis linna algas juba paljutõotavalt. Ootasime tükk aega ja kui me siis üks minut elavalt millegi üle arutasime, kihutas buss meie juurest mööda. Aga õnnes hüppas Ella karjudes ka käega vehkides viimasel hetkel pingil ja me jooksime bussile järgi, mõlemad kiljudes ja kätega vehkides. Buss jäi pidama ja rahvas seal sees muigas.
Ja rögatüüp tuli jälle peale. Nagu mida, mingil suvalisel päeval tuleb jälle sama bussi peale. Ta tuleb hommikuti ka samast kohast ja sõidab samma kohta. Why. Õnneks tal oli tüdruk kõrval ja ta vist ei julgenud tema juures rögiseda.
Mingi peatuse ajal läksin ma juhi juurde ja küsisin, et kas ta peatub kusagil Sapokka pargi kandis. Ta vastas, et kui me järgmises maha läheme, siis otse edasi pannes jõuame me täpselt sinna. Kui me siis maha läksime, sõitis buss meile natuke järgi, tegi esiukse lahti ja juht hõikas meile, et no minge siit otse ja te kohe näete parki. Nii armas temast! Õudne mõelda, kuidas Eestis oleks see olukord välja näinud – meie: Vabandage, kas te võiksite öelda, kuhu- Bussijuht: kurat, mul niigi tööd vähe veel ja nüüd pean giidi ka mängima?! Kao minema.!
*mõmm*
Neways, me leidsime pargi. Aga suht optimislik oli sinna talvel (loe: aprilli alguses) minna, kuna kõik oli jääs. Koske ka polnud. Seetõttu otsustasime sinna kuangi suvel tagasi minna ja praegu suunduda Maretariumi otsima.
See oli õnneks kohe järgmise teekäänaku taga ja me astusime sisse ning ostsime piletid, lootes saada vapustavat elamust. Kuna mul oli mälestustes Lissaboni Okeanaariumi külastus, ei mõelnud ma üldse sellele, et see on MAREtarium, ja et seal ei saagi olla jalgpalliväljaku suurust ruumi täis tuhandeid erinevaid elukaid. Aga seal oli ka tegelikult vahva, sest sealsed kalad ja soomuselised olid väga toredad, krabi näitas meile keskmist sõrme ja pisikesed ussikesed peesitasid kivi peal ja toetasid oma peakest oksakesele (kõik on –kene, sest need ussikesed olid niii nunnud).
Kalu oli palju ja. Ägedad kalad olid.
Kui Maretariumist ära läksime, võtsime suuna linna poole ja astusime kirbuturult läbi (geniaalsed kohad, kuhu minna, sest seal saab sul selgeks, mida kõike sul praegu kohe tarvis läheb). Mina suutsin kiusatusele vastu panna ja mitte midagi osta. Kuigi tahtsin ühte padjakaru osta. Aga mul hakkas nii kahju kõigist mänguasjadest, mis seal olid, et ma otsustasin, et kuna ma ei saa neid teisi sinna õnnetute silmadega järgi vaatama jätta, siis ma ei võta parem midagi. Nii on kõik võrdne.
Peale seda läksime Kotipizzasse. Ma kusagilt teadsin, et seal müüakse gluteenivaba pitsat ja nii ma seda sinna kohe tellima asusingi. See osutus aga väga efektiivseks kiirpraktikaks soome keeles, kuna selle asmel, et piirduda vaid ütlemisega: üks guteenivaba pitsa, palun, ja kas Teil teed on? Pidin ma üksikasjalikult kirjeldama hakkama, mida ma sinna pitsa peale tahan. Kolmetasandiline mõtlemine ACTIVATE! Mida tahan? Eesti keeles ütlemine. Soome keeles ütlemine :D.
Tõeline nauding oli pitsat süüa ja teada, et mitte midagi ei juhtu. Nii libereeriv. Ma isegi ei tea, kas see sõna eksisteerib eesti keeles.
Kui kojumineku aeg kätte jõudis, saime me taas bussikas oodata. Mingi tunnikese. Ella tegi tibit, sest tema sai maruodavalt Helly Hanseni sügavroosa jope. Mina peksin ennast Maretariumist ostetud plakatiga. Me ei saa vist kunagi normaalseteks täiskasvanuteks.
(Ma just avastasin, kust mu kirjutamisstiil pärit on – Louise Rennisoni raamatust Angus, Thongs And Full-Frontal Snogging xD).
Kodus laadisime pildid arvutisse ja ei suutnud itsitamist lõpetada, sest me tegime viimase aja trendi – duckface’i – järgi. Me ju tahame ka lahedad ja hästi seksikad olla. Ja me veel tegime pildi ka vetsus peegli ees, et reaalsem oleks.
Lihtsalt loodame, et see rohkem veenvaks ei muutu.
Kui ma end lõuna ajal kööki vedasin, olid Imogen ja Fiona seal ja Immy ütles, et Kadiiii, ma tegin sulle kooki xD. Ma pidin talle kahjuks pettumuse valmistama, et sorri, ma ei saa seda viimast tükki ära süüa, mis seal külmkapis oli, sest ma paisun siis ja mul ei hakka kohe üldse mitte hea :P.
Aga siis tegin teed ja istusin veidi arvutis ja jutustasin Ellaga ning mingihetk võtsime asjad ja läksime otsima parki, kus Ella varem käinud oli.
Bussireis linna algas juba paljutõotavalt. Ootasime tükk aega ja kui me siis üks minut elavalt millegi üle arutasime, kihutas buss meie juurest mööda. Aga õnnes hüppas Ella karjudes ka käega vehkides viimasel hetkel pingil ja me jooksime bussile järgi, mõlemad kiljudes ja kätega vehkides. Buss jäi pidama ja rahvas seal sees muigas.
Ja rögatüüp tuli jälle peale. Nagu mida, mingil suvalisel päeval tuleb jälle sama bussi peale. Ta tuleb hommikuti ka samast kohast ja sõidab samma kohta. Why. Õnneks tal oli tüdruk kõrval ja ta vist ei julgenud tema juures rögiseda.
Mingi peatuse ajal läksin ma juhi juurde ja küsisin, et kas ta peatub kusagil Sapokka pargi kandis. Ta vastas, et kui me järgmises maha läheme, siis otse edasi pannes jõuame me täpselt sinna. Kui me siis maha läksime, sõitis buss meile natuke järgi, tegi esiukse lahti ja juht hõikas meile, et no minge siit otse ja te kohe näete parki. Nii armas temast! Õudne mõelda, kuidas Eestis oleks see olukord välja näinud – meie: Vabandage, kas te võiksite öelda, kuhu- Bussijuht: kurat, mul niigi tööd vähe veel ja nüüd pean giidi ka mängima?! Kao minema.!
*mõmm*
Neways, me leidsime pargi. Aga suht optimislik oli sinna talvel (loe: aprilli alguses) minna, kuna kõik oli jääs. Koske ka polnud. Seetõttu otsustasime sinna kuangi suvel tagasi minna ja praegu suunduda Maretariumi otsima.
See oli õnneks kohe järgmise teekäänaku taga ja me astusime sisse ning ostsime piletid, lootes saada vapustavat elamust. Kuna mul oli mälestustes Lissaboni Okeanaariumi külastus, ei mõelnud ma üldse sellele, et see on MAREtarium, ja et seal ei saagi olla jalgpalliväljaku suurust ruumi täis tuhandeid erinevaid elukaid. Aga seal oli ka tegelikult vahva, sest sealsed kalad ja soomuselised olid väga toredad, krabi näitas meile keskmist sõrme ja pisikesed ussikesed peesitasid kivi peal ja toetasid oma peakest oksakesele (kõik on –kene, sest need ussikesed olid niii nunnud).
Kalu oli palju ja. Ägedad kalad olid.
Kui Maretariumist ära läksime, võtsime suuna linna poole ja astusime kirbuturult läbi (geniaalsed kohad, kuhu minna, sest seal saab sul selgeks, mida kõike sul praegu kohe tarvis läheb). Mina suutsin kiusatusele vastu panna ja mitte midagi osta. Kuigi tahtsin ühte padjakaru osta. Aga mul hakkas nii kahju kõigist mänguasjadest, mis seal olid, et ma otsustasin, et kuna ma ei saa neid teisi sinna õnnetute silmadega järgi vaatama jätta, siis ma ei võta parem midagi. Nii on kõik võrdne.
Peale seda läksime Kotipizzasse. Ma kusagilt teadsin, et seal müüakse gluteenivaba pitsat ja nii ma seda sinna kohe tellima asusingi. See osutus aga väga efektiivseks kiirpraktikaks soome keeles, kuna selle asmel, et piirduda vaid ütlemisega: üks guteenivaba pitsa, palun, ja kas Teil teed on? Pidin ma üksikasjalikult kirjeldama hakkama, mida ma sinna pitsa peale tahan. Kolmetasandiline mõtlemine ACTIVATE! Mida tahan? Eesti keeles ütlemine. Soome keeles ütlemine :D.
Tõeline nauding oli pitsat süüa ja teada, et mitte midagi ei juhtu. Nii libereeriv. Ma isegi ei tea, kas see sõna eksisteerib eesti keeles.
Kui kojumineku aeg kätte jõudis, saime me taas bussikas oodata. Mingi tunnikese. Ella tegi tibit, sest tema sai maruodavalt Helly Hanseni sügavroosa jope. Mina peksin ennast Maretariumist ostetud plakatiga. Me ei saa vist kunagi normaalseteks täiskasvanuteks.
(Ma just avastasin, kust mu kirjutamisstiil pärit on – Louise Rennisoni raamatust Angus, Thongs And Full-Frontal Snogging xD).
Kodus laadisime pildid arvutisse ja ei suutnud itsitamist lõpetada, sest me tegime viimase aja trendi – duckface’i – järgi. Me ju tahame ka lahedad ja hästi seksikad olla. Ja me veel tegime pildi ka vetsus peegli ees, et reaalsem oleks.
Lihtsalt loodame, et see rohkem veenvaks ei muutu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar