5.5 anyfink'

Täna äraksin peale kella üht päeval üles ja mõtlesin, et raudselt on täielik varahommik, nii vaikne ja tuhm oli. Kuna eile sai mingi kell kolm magama mindud, sest That Mitchell and Webb Look oli nii lahe, siis ei maksa imestada. Ega kurta, et täna nii unine ja mõttetu päev on. Vaatasin täna ka ühe hooaja ära ja kuulasin Naistekat. Päris huvitav teema oli.

Aga eile õhtul ma mõtlesin peale kuut tundi mööda poode käies, et nüüd panen juuksed üles ja lõõgastun oma tee ning küpsisega ja vaatan sarja. Umbes pool tundi nii oligi. Aga siis ma läksin kõrvalühikasse hispaanlaste ja kuubalaste peole. Ohgod why.

Lõunamaine tümps kõlas üle kogu maja ning pikkade juustega päevitunud mehed tantsisid väga sensuaalselt. Ja tegid man-style süüa. Kana, täidiseks liha. Ma oleks nagu teise dimensiooni sattunud. Walesi tagasi, kus mulle tulid meelde kõik need peod. See tegi südame nii soojaks ja ma oleks tahtnud sinna igaveseks jääda, sest sealne rahvas oli nii piirideta, kompleksivaba ja lõbus.

Aga noh, kui ma ütlen, et igaveseks, siis ma pean silmas umbes üht õhtut.

Peale seda pidu tulime Imogeni ja Ellaga meie ühikasse tagasi ning otsustasime Orbu vaadata. Ma kohe ootasin seda, sest Raul oli nii tõsiselt häiritud sellest filmist. Pidi väga segav film olema. Disturbing.

Siit üks soovitus õudukavahtijaile: oma südame tervise huvides ärge vaadake filme nii, et seljataha jääb pool tuba vaba ruumi, sest te surete lihtsalt hirmust ära.

Suht rõve film oli. Puänt missugune. Peangi imdb-sse minema ja lugema, et ega järsku sel tõepõhja all võinud olla mingisugust.

Filmi ajal tundsin kohutavat kergendust, et mul on mehe särk kaasas^^. Ja tänu sellele, et see mul alati padja peal on, ei näinud ma unes mitte midagi õudset, vaid vastupidi – taaskord helesinist merd ja valge liivaga randu, mis seekord asusid Põhja-Korea saarestikus (it’s a dream, k?). Eelmine kord asus selline asi (ainult, et koos ühe delfiiniga, mis pool-nudistide rannaga ümbritsetud helesinises veesilmas liugles) kusagil keset kõrbe.

Kui ma kolmandat korda veel helesinist vett ja valget kuuma liiva unes näen, siis broneerin reisipileti kuhugi lõunamaale, sest see on ilmselge vihje, et põhjamaadest mulle nüüd piisab mõneks ajaks.

Sellega seoses – poetiirul sain Raulile ühe kaardimängu, kuna talle niiväga meeldivad väiksed neegripoisid. Ja lisaks kaks kausta, mis tähendab, et nüüd on mul neid kokku kolm, mis omakorda tähendab, et järgmisel kooliaastal olen ma eriti püüdlik ja tubli. Ja õpin ainult kaustade vahele pandud materjalidest.

Sain omale 750g juustu tagasi, oma KILOGRAMMI eest. Prkl, aga no asi seegi. Sõjakirves minu ja sakslaste vahel ei ole sellegipoolest maetud, kuna 250gr on ka PÄRIS PALJU JUUSTU.

Mm, ühes poes oli ka mõeldud korporantide moe peale.